Põhja-Soomes Alahärmas elava Hannu Ahola elu on olnud traagiline. Nagu kirjas laupäevases ajalehes Helsingin Sanomat, algas tema elus aastal 1987 korralik mõõn. Oma vennaga rockfestivalilt naasnud noormees kohtas koduteel matusefirma autot. Kodu põles ning koos koduga õde ja mõlemad vanemad.
Kooli sai Ahola lõpetatud ning leidis endale ka it-alase töökohta. Arvutite abiga ongi Ahola enda sõnul eluga mingi kontakti saavutanud, kõikidest masendusperioodidest ning lõpuks vaimsetel põhjustel töövõimetuspensionile määramisest hoolimata.
Infotehnoloogia on Ahola sõnul ainuke loogiline asi maailmas. Üks pluss üks on alati kaks.
Aastal 2005 tuli Hannu Ahola ellu uusim sõber, sõltuvus ja lohutus, maailmakuulus võrgumäng World of Warcraft. Mängimine täidab enda sõnul lõviosa ajast koduseinte vahel veetva mehe jaoks suure osa tema elus olevatest aukudest. Seda ei osanud Ahola ilmselt aga uneski näha, et mängimine - ning just nimelt World of Warcraft - teeb temast tuntu kogu tema koduriigis.
Kusjuures tuntuks ei saanud Ahola mitte selle tõttu, mida ta mängus korda saatis või kui osavaks ta muutus. Aholat teatakse hetkel Soomes tänu sellele, millest ta ilma jäi.
Mees ise mäletab seda hetke peast. 2008. aasta 27. juulil kell 00.30 viskas World of Warcrafti konto Ahola mängust välja nind sisse enam ei lasknudki. Keegi oli varastanud tema võrguidentiteedi.
Ahola ise kahtlustab varguses tuttava tuttavat, kellelt ta omal ajal konto ostis. Tema arvates peitis it alal osav müüja kontosse salasõna, millega ta hiljem müüdud kontole ligi pääses.
Ahola püüdis oma virtuaalidentiteeti tagasi saada, helistas oletatavale vargale ja tolle emalegi. Ainuke vastus oli, et "seda pole ju päriselt olemas, millest sa räägid ja kuidas sa kõike seda tõestad".
See ajas Aholal kopsu üle maksa. World of Warcrafti konto oli aastate jooksul järjest väärtuslikumaks muutunud, vastavalt sellele, kuidas Ahola mängijana järjest osavamaks, kogenumaks ning teiste mängijate poolt hinnatumaks sai. Ühesõnaga, oma võrguidentiteeti tuuninud oli. Mees andis asja kohtusse.
Lõppenud nädalal saabus esimese astme kohtust ajalooline otsus, millega kinnitati vahepeal sõlmitud kokkuleppemenetlus. Ahola sai konto eelmiselt omanikult, kahtlusaluselt virtuaalvargalt, 4000 eurot. Mängukonto kasvanud väärtust aitas kohtul arvutada Turu ülikoolis virtuaaltarbimise teemalist doktoritööd kaitsnud Vili Lehdonvirta.
Kuidas see võimalik on, et virtuaalsetel esemetel või omadustel võib olla rahaline väärtus, küsisid Soome ajakirjanikud Lehdonvirta käest. "Virtuaalne maailm on inimeste elus järjest olulisemal kohal. See, mis toimub virtuaalselt, hakkab tunduma vähemalt sama tõeline nagu nn ehtsas maailmas," vastas too. Oluline on see, kui tugevalt ja kui paljude inimeste elu virtuaalsus puudutab.
*
Kuulasin reedel, mida arvab veebiajakirjandusest Tartu ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristin, kes on Eesti ajakirjanike jaoks endiselt nii auväärne vaimne ema, et teda teietavad keskeale lähenevad mehedki.
Marju Lauristin poetas muu jutu seas ka lause, et meil kasvavad juba põlvkonnad, kelle jaoks ei ole enam olemas veebiväljaandeid kui konkreetseid kanaleid. Kelle jaoks kogu veeb, võrk või kuidas iganes ma seda ka ei nimeta, on üks keskkond. Tulevaste põlvkondade jaoks on võrk aga totaalne keskkond.
*
Vaadates Soome äsjast kohtulepet, ei tundugi see enam nii võimatu.
09 November 2009
04 November 2009
Oop, kommentaarideta: Luule rebib linnakodanikelt riided
Väga cool poeesia Maimu Bergi Delfile kirjutatud arvamusloo ainetel:
Luule rebib linnakodanikelt riided
Luule rebib linnakodanikelt riided
Meediakommentaar: Ajakirjanikud arvavad
Vikerraadio eetris 2. novembril 2009
Maailma ajakirjanike hulgas liigub selline nali: "Mis vahet on ajakirjanikul ja teadlasel?" Vastus: "Teadlane teab kõike millestki, ajakirjanik aga teab midagi kõigest."
Samas liigub maailmas ka üks teine ütlemine: "Pimedate hulgas on ka ühesilmaline kuningas".
Kui me nüüd need kaks lauset kokku paneme, saame sissejuhatuse ühele omapärasele nähtusele, mida olen imekspanuga jälginud juba viimased viisteist aastat. Eestis on rahvusvahelises mõõdus uskumatult palju saateid, milles ajakirjanikud kajastavad kõiki vestlussaates osalejate klassikalisi rolle, olles samal ajal saatejuhid ja saatekülalised, asjatundjad ning arvamusliidrid.
On Rahva teenrid, on Olukorrast riigis. On keskpäevatunde ja pressiklubisid. Lisaks on hunnik saateid, kuhu ajakirjanikud samuti kohale kutsutakse.
Kui need saateformaadid sündisid, ei olnud ma päris kohal. Nii et võin sel teemal ainult oletusi loopida. Ehk tundsid ajakirjanikud ajal, mil kõikvõimalike kommentaaride, repliikide, taustade ning hüüatuste kirjutamine oli palju tavatum kui praegu, et tahaks uudiste treimise vahel ka sõna sekka öelda. Võib-olla oli saatejuhtidel lihtsam keerulistel saateaegadel lihtsam saatesse ametivendi ja -õdesid saada, kuna päris spetsialistid ei viitsinud nädalavahetusel või keset kiiret argipäeva kuhugi stuudiosse ronida. Võib-olla oli osa ajakirjanikest arvamusel, et kui riigi asjadest keegi üldse peaks rääkima, siis peaks seda tegema nemad, kui kõige teadjam ja vähem korrumpeerunud seltskond.
Igatahes, seis on selline, et Eestis on päris mitu saadet, mille põhisisuks on see, mida ajakirjanikud arvavad. Kui nüüd võrrelda kiirelt näiteks põhjanaabritega, siis on nende neli ja pool korda suuremas riigis selliseid saateid täpselt üks ning seegi keskendub suures ulatuses pressi enda tegemistele.
Kui need saated seal lihtsalt niisama oleksid, polekski tegelikult nagu hullu midagi, pole ju keegi öelnud, et ajakirjanikud ei tohiks arvamust omada või avaldada, mis siis, et saadete paljusus kipub kergelt edevusele viitama.
Natuke hullemaks muutuvad asjad aga siis, kui kõik need saated kipuvad jääma üsna kitsasse ajavahemikku. Veel hullemaks muutub asjade seis siis, kui see kitsas ajavahemik on nädalavahetus, mis on isegi kuumaverelises Eesti Vabariigis üldjuhul üsna uudistetühi aeg. Eriti hull on aga olukord riigis nüüdisaegse veebiajakirjanduse tingimustes.
Igal nädalavahetusel istub kõikides toimetustes nimelt vähemalt üks uudistenäljas uudistetoimetaja, nokk innukalt püsti, ja ootab igat uudistepalukest, mis tema ette poetatakse. Kuna nädalavahetustel palju ei juhtu, uudiseid aga nõutakse ikka omasoodu, siis on iga nädalavahetus veebitoimetuse jaoks just nagu väike hapukurgihooaeg, mil kirjutatakse sellest, millest kirjutada on.
Nii tekibki olukord, et kõik need rahva teenrid, olukorrad riigis ning keskpäevatunnid ongi korraga veebitoimetaja jaoks üks tänuväärne allikas, milles kui mitte oma, siis vähemalt uudistejuhi või peatoimetaja janu kustutada.
Probleem on aga selles, et ega üks keskmine veebitoimetus siis mingit pikka analüüsi või arutelu ei kirjuta. Iga veebitoimetaja on kuulnud, et uudis on lühike ja lööv, müüva pealkirjaga ning võimalikult meediaseksikal teemal. Kes see ikka jaksab "pikka heietust" või keerulist konstruktsiooni lugeda. Kes see jaksab süveneda sellesse, millest jutt alguse sai või kuhu välja jõudis. Keda huvitab, kas öeldi naljaga, vihaga või poolkogemata.
Teeme nii, nagu alati! Võtame lause, rebime kontekstist ja paneme ütleja nime ja hüüumärgiga varustatult üles. Karm elu saates osalejate jaoks, kelle virutatakse kas nüüd nende enda, aga oma liigikaaslaste relvaga kindlasti.
Nii tekibki eriti skisofreeniline olukord. Stuudios on ajakirjanikud, neid kuulavad ajakirjanikud ning ajakirjanikud teevad ka need uudised, mille põhisisuks on see, mida üks või teine ajakirjanik ühe või teise asja kohta arvab.
Kõige segasemal juhul kirjutavad aga ajakirjanikud uudise sellest, mida stuudios istuvad ajakirjanikud arvavad sellest, mida ajakirjanikud arvavad.
Maailma ajakirjanike hulgas liigub selline nali: "Mis vahet on ajakirjanikul ja teadlasel?" Vastus: "Teadlane teab kõike millestki, ajakirjanik aga teab midagi kõigest."
Samas liigub maailmas ka üks teine ütlemine: "Pimedate hulgas on ka ühesilmaline kuningas".
Kui me nüüd need kaks lauset kokku paneme, saame sissejuhatuse ühele omapärasele nähtusele, mida olen imekspanuga jälginud juba viimased viisteist aastat. Eestis on rahvusvahelises mõõdus uskumatult palju saateid, milles ajakirjanikud kajastavad kõiki vestlussaates osalejate klassikalisi rolle, olles samal ajal saatejuhid ja saatekülalised, asjatundjad ning arvamusliidrid.
On Rahva teenrid, on Olukorrast riigis. On keskpäevatunde ja pressiklubisid. Lisaks on hunnik saateid, kuhu ajakirjanikud samuti kohale kutsutakse.
Kui need saateformaadid sündisid, ei olnud ma päris kohal. Nii et võin sel teemal ainult oletusi loopida. Ehk tundsid ajakirjanikud ajal, mil kõikvõimalike kommentaaride, repliikide, taustade ning hüüatuste kirjutamine oli palju tavatum kui praegu, et tahaks uudiste treimise vahel ka sõna sekka öelda. Võib-olla oli saatejuhtidel lihtsam keerulistel saateaegadel lihtsam saatesse ametivendi ja -õdesid saada, kuna päris spetsialistid ei viitsinud nädalavahetusel või keset kiiret argipäeva kuhugi stuudiosse ronida. Võib-olla oli osa ajakirjanikest arvamusel, et kui riigi asjadest keegi üldse peaks rääkima, siis peaks seda tegema nemad, kui kõige teadjam ja vähem korrumpeerunud seltskond.
Igatahes, seis on selline, et Eestis on päris mitu saadet, mille põhisisuks on see, mida ajakirjanikud arvavad. Kui nüüd võrrelda kiirelt näiteks põhjanaabritega, siis on nende neli ja pool korda suuremas riigis selliseid saateid täpselt üks ning seegi keskendub suures ulatuses pressi enda tegemistele.
Kui need saated seal lihtsalt niisama oleksid, polekski tegelikult nagu hullu midagi, pole ju keegi öelnud, et ajakirjanikud ei tohiks arvamust omada või avaldada, mis siis, et saadete paljusus kipub kergelt edevusele viitama.
Natuke hullemaks muutuvad asjad aga siis, kui kõik need saated kipuvad jääma üsna kitsasse ajavahemikku. Veel hullemaks muutub asjade seis siis, kui see kitsas ajavahemik on nädalavahetus, mis on isegi kuumaverelises Eesti Vabariigis üldjuhul üsna uudistetühi aeg. Eriti hull on aga olukord riigis nüüdisaegse veebiajakirjanduse tingimustes.
Igal nädalavahetusel istub kõikides toimetustes nimelt vähemalt üks uudistenäljas uudistetoimetaja, nokk innukalt püsti, ja ootab igat uudistepalukest, mis tema ette poetatakse. Kuna nädalavahetustel palju ei juhtu, uudiseid aga nõutakse ikka omasoodu, siis on iga nädalavahetus veebitoimetuse jaoks just nagu väike hapukurgihooaeg, mil kirjutatakse sellest, millest kirjutada on.
Nii tekibki olukord, et kõik need rahva teenrid, olukorrad riigis ning keskpäevatunnid ongi korraga veebitoimetaja jaoks üks tänuväärne allikas, milles kui mitte oma, siis vähemalt uudistejuhi või peatoimetaja janu kustutada.
Probleem on aga selles, et ega üks keskmine veebitoimetus siis mingit pikka analüüsi või arutelu ei kirjuta. Iga veebitoimetaja on kuulnud, et uudis on lühike ja lööv, müüva pealkirjaga ning võimalikult meediaseksikal teemal. Kes see ikka jaksab "pikka heietust" või keerulist konstruktsiooni lugeda. Kes see jaksab süveneda sellesse, millest jutt alguse sai või kuhu välja jõudis. Keda huvitab, kas öeldi naljaga, vihaga või poolkogemata.
Teeme nii, nagu alati! Võtame lause, rebime kontekstist ja paneme ütleja nime ja hüüumärgiga varustatult üles. Karm elu saates osalejate jaoks, kelle virutatakse kas nüüd nende enda, aga oma liigikaaslaste relvaga kindlasti.
Nii tekibki eriti skisofreeniline olukord. Stuudios on ajakirjanikud, neid kuulavad ajakirjanikud ning ajakirjanikud teevad ka need uudised, mille põhisisuks on see, mida üks või teine ajakirjanik ühe või teise asja kohta arvab.
Kõige segasemal juhul kirjutavad aga ajakirjanikud uudise sellest, mida stuudios istuvad ajakirjanikud arvavad sellest, mida ajakirjanikud arvavad.
26 Oktoober 2009
Meediakommentaar: Suhkruvatimüüja mure ehk kas meedia aitas Savisaarel valimised võita?
Vikerraadio eetris 26. oktoobril 2009
Iga ajakirjanduses töötav inimene teab, et on üldsuse silmis vastutav kõige eest, mida tema meediaettevõte korda saadab - ükskõik, kas see on konkreetselt tema tööülesannetega seotud või mitte. Küll peavad raamatupidajad kuulama oma tuttavate rahuolematust äsjase juhtkirjaga, küll on uudistereporterid sunnitud vastama vihastele helistajatele, kes nõuavad kategoorilises toonis seletust reklaamihindade kohta. Turundusosakond aga annab aru, miks on taas laskutud nii madalale, et avaldatakse lugusid mingi räppari naisest, kes oma kaugel kodumaal tuharapaari poolest kuulus on.
Ühesõnaga, kenal valimiseelsel nädalal, kui kõikide erakondade kampaaniad nii kuumas faasis olid, et üksteisele eraldatud leheruumi, raadio- või telesekundeid ning veebipinda joonlaudade ja stopperitega mõõdeti, helises minu telefon. Või no, oleks helisenud, kui veebikõnede tegemiseks mõeldud arvutiprogrammi Skype võiks telefoniks nimetada - ja kui mu arvutil oleks küljes kõik Skype abil kõnelemiseks vajalikud vidinad. Kuna neid ei ole, siis jäägu väljend "helises telefon" ainult piltlikuks. Tegelikult hakkas andis Skype lihtsalt märku, et keegi tahab sõna.
Sõna võeti ühe kohalikel valimistel osalenud erakonna peakorterist ning juhiti poolsõbralikul, kuid siiski väheke mõrudal toonil tähelepanu faktile, et "teie 15-st viimasest loost on 12 seotud Savisaare või Keskerakonnaga". Taiplikum kuulaja juba mõistab, et faktile tähelepanu juhtinud isik ei esindanud Keskerakonda.
Samuti ei olnud tegemist esimese valimiskampaaniaga, milles too tähelepanujuhtija osales. Seega teadis ta väga hästi, et kuldne reegel "igasugune tähelepanu on hea tähelepanu" ei ole ka 2009. aasta Eestis oma aktuaalsust kaotanud. See, et kaheteistkümnest loost kümme olid tõlgendatavad negatiivsete või etteheitvatena, ei omanud tolle Savisaare ja Keskerakonna konkurendi jaoks mingit tähtsust. Parteihunt teadis hästi, et niinimetatud pildil olemine loeb, muu mitte.
Pärast valimisi on hakanud siit-sealt kostma väiteid, et tegelikult oligi see suures osas Eesti meedia, kes Savisaarele tema kolossaalse valimisvõidu kinkis. Keskerakonna suunalt on kusjuures kostnud ka väiteid, et see pole mitte ainult Eesti meedia, kes Savisaarele tema kolossaalse valimisvõidu kinkis, vaid just nimelt tema tegemisi kritiseerinud, paljastada ning naeruvääristada püüdnud meedia, mis võidu tagas.
Ilmselt erakondlased ise teavad paremini, sest Keskerakond on tõepoolest tuntud selle poolest, et selle toetajaskond koondub ja tugevneb just nimelt siis, kui teda rünnatakse. Aga oletagem, et see on tõepoolest tõsi, et meedia kinkis Savisaarele valimisvõidu. Küsigem seepeale, millised oleksid olnud alternatiivid?
Seda, et linnapea valimiseelsed käärikarnevalid ehk erinevate objektide avamised puhtalt linnarahva huvides korraldatud ettevõtmised olid, usub ilmselt ainult väga K-tähe kujuliste prillidega vaatleja. Suur osa linnavalitsuse aktsioonidest oli ju selgelt valimispropaganda - seda tunnistab ju linnavalitsus isegi lõppenud nädalal ilmsiks tulnud faktiga, et linna sotsiaalabiprogramme välja töötama võetud nõunik, omaaegse K-kohukese kampaania sepistaja Alar Pink oligi tööle võetud vaid valimisteni. Ajakirjandus ei oleks oma tööd teinud, kui kõigele toimuvale ei oleks antud väärilist hinnangut. Ning vääriline hinnang oli tihti hävitav.
Aga nagu juba öeldud, see ei töötanud. Savisaare pooldajaid meedia veenda ei suutnud ning vastaseid polnud vaja veenda, sest nood teadsid kõike öeldut niigi.
Mida siis teha kahe aasta pärast, 2011. aasta Riigikogu valimiste ajal, mid Suur Demagoog nagunii veel võimsama kampaania ning veel osavamate ja samas häbitumate trikkidega lagedale tuleb? Kas kuulutada Savisaarele ning Keskerakonnale meediaboikott?
Ei, ka see pole võimalik! Esiteks jätaks see kogu valimisvõtete presenteerimise linna poolt kontrollitavale meediale, mis on ajakirjandus ainult oma vormi, aga kaugeltki mitte sisu poolest. See oleks sama hea, kui püüda Venemaa Eesti-vastasele propagandale intelligentse ning peene vaikimisega vastata, lähtudes sellest, et targem annab järele. Me kõik teame, mida intelligentide ja peenetundelistega Vene võimu ajal tehti. Keskerakonna puhul jätaks ajakirjanduse vaikimine Savisaarele täiesti vabad käed.
Võitlemine ei aita, võitlusest loobumine samuti mitte. Mis siis? Kas Savisaar on meediavõitluse tõesti juba aastateks ette võitnud, nii et Eesti ajakirjandusel ei jäägi muud üle, kui vana ringmängu edasi tantsida, teades väga hästi, kuhu see viib.
Siiski mitte. On olemas ka kolmas võimalus. Lakooniliste, erinevate ettevõtmiste uudisväärtusele vastavate teadete võimalus. Kui ajakirjandus teeb Keskerakonna puhul erandi ning loobub klikkide, lugejate ning vaatajate-kuulajate jahil dramaatilistest pealkirjadest ning rikkalikest veebigaleriidest ja teleuudisteminutitest, kus linnapead nii-öelda söögi alla ja söögi peale kajastatakse, saavutab valimispropaganda kajastamine meedias automaatselt enda väärilised proportsioonid. Ehk taandub kolmandajärguliseks.
Savisaar müüb, see on tõsi. Aga pisikest nupukest või ääremärget vääriva järjekordse lindilõikamise müümine tohutu pealkirjaga veebilehe esiküljel on sama, nagu müüks lääget suhkruvatti toitva ja tervisliku kõhutäie pähe. Eriti nüri on, kui suhkruvatimüüja takkajärgi veel rahva toitumusharjumuste pärast pisaraid valab.
Iga ajakirjanduses töötav inimene teab, et on üldsuse silmis vastutav kõige eest, mida tema meediaettevõte korda saadab - ükskõik, kas see on konkreetselt tema tööülesannetega seotud või mitte. Küll peavad raamatupidajad kuulama oma tuttavate rahuolematust äsjase juhtkirjaga, küll on uudistereporterid sunnitud vastama vihastele helistajatele, kes nõuavad kategoorilises toonis seletust reklaamihindade kohta. Turundusosakond aga annab aru, miks on taas laskutud nii madalale, et avaldatakse lugusid mingi räppari naisest, kes oma kaugel kodumaal tuharapaari poolest kuulus on.
Ühesõnaga, kenal valimiseelsel nädalal, kui kõikide erakondade kampaaniad nii kuumas faasis olid, et üksteisele eraldatud leheruumi, raadio- või telesekundeid ning veebipinda joonlaudade ja stopperitega mõõdeti, helises minu telefon. Või no, oleks helisenud, kui veebikõnede tegemiseks mõeldud arvutiprogrammi Skype võiks telefoniks nimetada - ja kui mu arvutil oleks küljes kõik Skype abil kõnelemiseks vajalikud vidinad. Kuna neid ei ole, siis jäägu väljend "helises telefon" ainult piltlikuks. Tegelikult hakkas andis Skype lihtsalt märku, et keegi tahab sõna.
Sõna võeti ühe kohalikel valimistel osalenud erakonna peakorterist ning juhiti poolsõbralikul, kuid siiski väheke mõrudal toonil tähelepanu faktile, et "teie 15-st viimasest loost on 12 seotud Savisaare või Keskerakonnaga". Taiplikum kuulaja juba mõistab, et faktile tähelepanu juhtinud isik ei esindanud Keskerakonda.
Samuti ei olnud tegemist esimese valimiskampaaniaga, milles too tähelepanujuhtija osales. Seega teadis ta väga hästi, et kuldne reegel "igasugune tähelepanu on hea tähelepanu" ei ole ka 2009. aasta Eestis oma aktuaalsust kaotanud. See, et kaheteistkümnest loost kümme olid tõlgendatavad negatiivsete või etteheitvatena, ei omanud tolle Savisaare ja Keskerakonna konkurendi jaoks mingit tähtsust. Parteihunt teadis hästi, et niinimetatud pildil olemine loeb, muu mitte.
Pärast valimisi on hakanud siit-sealt kostma väiteid, et tegelikult oligi see suures osas Eesti meedia, kes Savisaarele tema kolossaalse valimisvõidu kinkis. Keskerakonna suunalt on kusjuures kostnud ka väiteid, et see pole mitte ainult Eesti meedia, kes Savisaarele tema kolossaalse valimisvõidu kinkis, vaid just nimelt tema tegemisi kritiseerinud, paljastada ning naeruvääristada püüdnud meedia, mis võidu tagas.
Ilmselt erakondlased ise teavad paremini, sest Keskerakond on tõepoolest tuntud selle poolest, et selle toetajaskond koondub ja tugevneb just nimelt siis, kui teda rünnatakse. Aga oletagem, et see on tõepoolest tõsi, et meedia kinkis Savisaarele valimisvõidu. Küsigem seepeale, millised oleksid olnud alternatiivid?
Seda, et linnapea valimiseelsed käärikarnevalid ehk erinevate objektide avamised puhtalt linnarahva huvides korraldatud ettevõtmised olid, usub ilmselt ainult väga K-tähe kujuliste prillidega vaatleja. Suur osa linnavalitsuse aktsioonidest oli ju selgelt valimispropaganda - seda tunnistab ju linnavalitsus isegi lõppenud nädalal ilmsiks tulnud faktiga, et linna sotsiaalabiprogramme välja töötama võetud nõunik, omaaegse K-kohukese kampaania sepistaja Alar Pink oligi tööle võetud vaid valimisteni. Ajakirjandus ei oleks oma tööd teinud, kui kõigele toimuvale ei oleks antud väärilist hinnangut. Ning vääriline hinnang oli tihti hävitav.
Aga nagu juba öeldud, see ei töötanud. Savisaare pooldajaid meedia veenda ei suutnud ning vastaseid polnud vaja veenda, sest nood teadsid kõike öeldut niigi.
Mida siis teha kahe aasta pärast, 2011. aasta Riigikogu valimiste ajal, mid Suur Demagoog nagunii veel võimsama kampaania ning veel osavamate ja samas häbitumate trikkidega lagedale tuleb? Kas kuulutada Savisaarele ning Keskerakonnale meediaboikott?
Ei, ka see pole võimalik! Esiteks jätaks see kogu valimisvõtete presenteerimise linna poolt kontrollitavale meediale, mis on ajakirjandus ainult oma vormi, aga kaugeltki mitte sisu poolest. See oleks sama hea, kui püüda Venemaa Eesti-vastasele propagandale intelligentse ning peene vaikimisega vastata, lähtudes sellest, et targem annab järele. Me kõik teame, mida intelligentide ja peenetundelistega Vene võimu ajal tehti. Keskerakonna puhul jätaks ajakirjanduse vaikimine Savisaarele täiesti vabad käed.
Võitlemine ei aita, võitlusest loobumine samuti mitte. Mis siis? Kas Savisaar on meediavõitluse tõesti juba aastateks ette võitnud, nii et Eesti ajakirjandusel ei jäägi muud üle, kui vana ringmängu edasi tantsida, teades väga hästi, kuhu see viib.
Siiski mitte. On olemas ka kolmas võimalus. Lakooniliste, erinevate ettevõtmiste uudisväärtusele vastavate teadete võimalus. Kui ajakirjandus teeb Keskerakonna puhul erandi ning loobub klikkide, lugejate ning vaatajate-kuulajate jahil dramaatilistest pealkirjadest ning rikkalikest veebigaleriidest ja teleuudisteminutitest, kus linnapead nii-öelda söögi alla ja söögi peale kajastatakse, saavutab valimispropaganda kajastamine meedias automaatselt enda väärilised proportsioonid. Ehk taandub kolmandajärguliseks.
Savisaar müüb, see on tõsi. Aga pisikest nupukest või ääremärget vääriva järjekordse lindilõikamise müümine tohutu pealkirjaga veebilehe esiküljel on sama, nagu müüks lääget suhkruvatti toitva ja tervisliku kõhutäie pähe. Eriti nüri on, kui suhkruvatimüüja takkajärgi veel rahva toitumusharjumuste pärast pisaraid valab.
25 Oktoober 2009
Õhtusöök Chicagos ehk 12. pulma-aastapäev ehk Ära iial usalda ... , kes ...
Eile oli perekond Kooli, aastakäik 1997 (nagu tähelepanelikumad teavad, oli kunagi olemas ka perekond Kooli, aastakäik 1991, aga enam ei ole), 12. pulma-aastapäev.
Mida kaks ajakirjanikku teevad oma 12. pulma-aastapäeval? Lähevad loomulikult kinno.
"Aida" esiesietendus oli muidugi ammu välja müüdud, seega viisin oma pioneerblogija ja pioneerkokandusliku katsetaja vaatama "Julie & Juliat", mis ometi ju räägib nii kokkamisest kui blogimisest.
Kusjuures teeb seda hästi. Näitlejad on kõik muidugi priimad, tegelaskujud ehedad ja elulähedased ning enamjagu klišeesid on suudetud ära hoida. Kohustuslik vaatamisvara kõigile meestele, kel soov naiste mõttemaailmale väike sammuke lähemale jõuda.
Aga. Otsustasime oma pikka meelt perekondlike suhete alalhoidmisel premeerida õhtusöögiga. Kuna Chicago 1933 on ennast avamiseelselt ning -järgselt aktiivselt reklaaminud, otsustasime proovida. Pealegi on ju tegemist sisuliselt meie lähirestoraniga.
Kokkuvõtteks. Ära iial usalda ühe restorani (eriti pisut peenemaks kohaks pürgiva restorani) administraatorit, keda sa näed lähenevat nätsu närides. Mu kaasa ütles selle mõtte kõva häälega välja ning kuigi mina alguses pidasin seda liialdavaks üldistuseks, osutuks see eile väga tabavaks.
Jah, me tulime ilma reserveeringuta ja koht oli päris täis. Kuid! Mõned elementaarsed asjad, mille tegemine ei maksa midagi, kuid aitab kliente säilitada.
Esiteks: administraatori ülesanne on ise uusi kliente märgata, mitte vastupidi. Chicagos aga läks nii, et tema tähelepanu saavutamiseks oli sisuliselt vaja tee peale ette astuda.
Teiseks: Kui sa lubad midagi kliendile, siis seisa oma lubaduse taga. Vastasel juhul ära luba midagi. Laud, mille poole administraator viipas kui umbes veerand tunni sees vabaneva poole, sai hõivatud uksest sisse kõndinud seltskonna poolt mingil hetkel, mil me ei olnud ametis luuretegevusega, vaid oma drinkidega, mida meil oli sõbralikult soovitatud leti ääres laua vabanemiseni nautida.
Kolmandaks: Kui sa oled kliendi ootama jätnud, pöördu tema juurde aeg-ajalt tagasi ja suhtle. Isegi, kui sul midagi pakkuda ei ole, siis kiire "Vabandust, meil läheb veel hetk aega" või isegi "Kas kõik on hästi?" aitavad kliendil tunda, et ta pole päris ükskõik. Eile aga tüüris meil leti äärde juhatanud adminn meist kümmekond korda mööda, ilma et oleks teist nägugi teinud.
Neljandaks: Kui miski üle jõu käib, tunnista seda, tee oma järeldused ning paranda olukord. Kuigi Päevalehe Köögi Komando ütleb Chicago 1933 kohta, et "kaader on välja õpetatud", siis õhtune administraatoritöö lihtsalt ei tööta. Pealegi jääb ühest administraatorist sellise kujunduse ning kahe uksega koha puhul vähest. Ilmselt läks nätsulembelise adminni kogu aur meeleheitlikule arvepidamisele, millised lauad reserveeritud peaksid olema, nii et "jooksvate klientide" jaoks kapasiteeti enam ei jagunud.
No, meist said lõpuks mitte just jooksvad, aga kõndivad kliendid. Teinud ära kahed dringid, oodanud 40 minutit ilma mingi tagasisideta või edasise kontaktita, kõndisime me lihtsalt uksest välja. Maabusime Olde Hansas, mis oli samuti puupüsti täis. Sellest hoolimata võid sa selle koha puhul ühes asjas surmkindel olla - sind kui klienti pannakse tähele.
EDIT: Tasakaalustatuse huvides pean mainima, et mitteblogilikke kanaleid pidi saabus Chicago kohta ka teistsugune arvamus: "Minul just mainitud restost vastupidine kogemus. Nautisin sõbrannaga oma esimest õhtut väljas ja admin suutis meile leida kohad ühes lauas koos väga kenade inimesega. Kahju, et teil ei vedanud seekord. Muusikaline programm oli vähemalt sel õhtul küll tasemel (Mihkel Mattisen ja Tanja Mihhailova ja üks multitalentne viiuldaja-saksofonist jäid meelde)"
Mida kaks ajakirjanikku teevad oma 12. pulma-aastapäeval? Lähevad loomulikult kinno.
"Aida" esiesietendus oli muidugi ammu välja müüdud, seega viisin oma pioneerblogija ja pioneerkokandusliku katsetaja vaatama "Julie & Juliat", mis ometi ju räägib nii kokkamisest kui blogimisest.
Kusjuures teeb seda hästi. Näitlejad on kõik muidugi priimad, tegelaskujud ehedad ja elulähedased ning enamjagu klišeesid on suudetud ära hoida. Kohustuslik vaatamisvara kõigile meestele, kel soov naiste mõttemaailmale väike sammuke lähemale jõuda.
Aga. Otsustasime oma pikka meelt perekondlike suhete alalhoidmisel premeerida õhtusöögiga. Kuna Chicago 1933 on ennast avamiseelselt ning -järgselt aktiivselt reklaaminud, otsustasime proovida. Pealegi on ju tegemist sisuliselt meie lähirestoraniga.
Kokkuvõtteks. Ära iial usalda ühe restorani (eriti pisut peenemaks kohaks pürgiva restorani) administraatorit, keda sa näed lähenevat nätsu närides. Mu kaasa ütles selle mõtte kõva häälega välja ning kuigi mina alguses pidasin seda liialdavaks üldistuseks, osutuks see eile väga tabavaks.
Jah, me tulime ilma reserveeringuta ja koht oli päris täis. Kuid! Mõned elementaarsed asjad, mille tegemine ei maksa midagi, kuid aitab kliente säilitada.
Esiteks: administraatori ülesanne on ise uusi kliente märgata, mitte vastupidi. Chicagos aga läks nii, et tema tähelepanu saavutamiseks oli sisuliselt vaja tee peale ette astuda.
Teiseks: Kui sa lubad midagi kliendile, siis seisa oma lubaduse taga. Vastasel juhul ära luba midagi. Laud, mille poole administraator viipas kui umbes veerand tunni sees vabaneva poole, sai hõivatud uksest sisse kõndinud seltskonna poolt mingil hetkel, mil me ei olnud ametis luuretegevusega, vaid oma drinkidega, mida meil oli sõbralikult soovitatud leti ääres laua vabanemiseni nautida.
Kolmandaks: Kui sa oled kliendi ootama jätnud, pöördu tema juurde aeg-ajalt tagasi ja suhtle. Isegi, kui sul midagi pakkuda ei ole, siis kiire "Vabandust, meil läheb veel hetk aega" või isegi "Kas kõik on hästi?" aitavad kliendil tunda, et ta pole päris ükskõik. Eile aga tüüris meil leti äärde juhatanud adminn meist kümmekond korda mööda, ilma et oleks teist nägugi teinud.
Neljandaks: Kui miski üle jõu käib, tunnista seda, tee oma järeldused ning paranda olukord. Kuigi Päevalehe Köögi Komando ütleb Chicago 1933 kohta, et "kaader on välja õpetatud", siis õhtune administraatoritöö lihtsalt ei tööta. Pealegi jääb ühest administraatorist sellise kujunduse ning kahe uksega koha puhul vähest. Ilmselt läks nätsulembelise adminni kogu aur meeleheitlikule arvepidamisele, millised lauad reserveeritud peaksid olema, nii et "jooksvate klientide" jaoks kapasiteeti enam ei jagunud.
No, meist said lõpuks mitte just jooksvad, aga kõndivad kliendid. Teinud ära kahed dringid, oodanud 40 minutit ilma mingi tagasisideta või edasise kontaktita, kõndisime me lihtsalt uksest välja. Maabusime Olde Hansas, mis oli samuti puupüsti täis. Sellest hoolimata võid sa selle koha puhul ühes asjas surmkindel olla - sind kui klienti pannakse tähele.
EDIT: Tasakaalustatuse huvides pean mainima, et mitteblogilikke kanaleid pidi saabus Chicago kohta ka teistsugune arvamus: "Minul just mainitud restost vastupidine kogemus. Nautisin sõbrannaga oma esimest õhtut väljas ja admin suutis meile leida kohad ühes lauas koos väga kenade inimesega. Kahju, et teil ei vedanud seekord. Muusikaline programm oli vähemalt sel õhtul küll tasemel (Mihkel Mattisen ja Tanja Mihhailova ja üks multitalentne viiuldaja-saksofonist jäid meelde)"
19 Oktoober 2009
Meediakommentaar: Valimissaunakal kaamerate ja mikrofonidega
Vikerraadio eetris 19. oktoobril 2009
Nõukogude ajal oli saunapidu, saunakas, labrakas, läbu - jah, ka halval lapsel on mitu nime - see oli midagi, millega nii-öelda korralikud vanemad oma nii-öelda korralikuks kasvatatavaid lapsi hirmutasid. Saunapidudel käisid kindlasti need, kellest tulid hilisemas elus pätid, traktoristid või klaastaara vastuvõtjad. Ehk need, kellest ei tulnud nagu suurt midagi. Need, kellest pidi midagi tulema, käisid kõige rohkem klassiõhtutel. Kui sedagi.
Saunapidusid eraldas tavalisest ontlikust sünnipäevast või muust peost see, et seal tarbiti ohtralt alkoholi ning tükiti üksteisele ebasündsalt ligi. Võib-olla isegi nappides riietes või hoopis ilma nendeta. Nii mõnigi tüdruk on NENDEL pidudel oma süütuse kaotanud, teatasid lapsevanemad oma võsudele ärritatud sosinal.
Saunapidudel osalejad aga hooplesid neile järgnenud nädalatel koolides tõeliste või väljamõeldud koledate pohmellide, tõeliste või väljamõeldud vallutustega ning tõeliste või väljamõeldud kaklustega sauna asukoha läheduses elavate mehepoegadega. Luusrid vaikisid ja kadestasid salamahti neid, nemad aga kõmpisid rahulolevalt koju ja mõtlesid selle peale, mida kõike oleks selle Liisiga tegelikult võinud teha, kui ainult ...
Aga miks ma üldse meediakommentaari sissejuhatuseks saunapidudest räägin? Vaadake, sellepärast, et eile korraldati ainuüksi Tallinnas vähemalt viis saunakat, üle Eesti aga kümneid. Praegusel ajal ei korraldata neid muidugi enam kusagil isa tuttava soome saunaga suvilas, vaid erinevates söögi-joogikohtades. Jõukamad korraldavad neid nooblites restoranides, tagasihoidlikumad peetakse alevikõrtside keldrites või mõnel pool suisa valla kultuurimaja kohvikus.
Muu kui asukoha poolest tänapäeva saunakad omaaegsetest suurt ei erinegi. Nagu vanasti, pole saun peo juures üldse oluline, nagu vanasti, tarbitakse nendel pidudel ohtralt alkoholi ning nagu vanasti, ootab hulk erinevas vanuses mehepoegi õhtu lõpuks - või tegelikult hommiku alguseks - võimalust nii-öelda skoorida. Kes selle slängisõna tähendust ei tea, vaadaku kusagilt järele või küsigu laste käest, sest mina seda pereraadios lahti seletama ei hakka.
Üks asi eristab 21. sajandi saunakaid endisaegsetest veel. See on nimi. Tänapäeval nimetatakse neid valimispidudeks.
Meediaga seob kogu seda teemat aga fakt, et kui omaaegsetel saunakatel ei olnud kellegi tavaliselt isegi fotoaparaati kaasas, siis tänapäeva kuumematel valimispidudel on üldiselt lugematu hulk piltnikke ning telekanalite ja veebiportaalide kaamerad. Suur osa sellest, mis toimub enne südaööd ja natuke ka sellest, mis toimub pärast, saab jäädvustatud. Osa sellest läheb aga isegi otse eetrisse.
No, te võite kõik ette kujutada, mis saab sellest, kui kohtuvad ohtralt alkoholi tarbinud pidulised ning hulk piltnikke ning telekanalite ja veebiportaalide kaamerad. Saab see, et nii piltnikud kui ka kaamerate ja mikrofonide hoidjad peavad käigu pealt tegema hunniku valikuid selle kohta, keda, kuidas ning kui kauaks eetrisse lasta. Sest nagu ühel korralikul saunakal ikka - isegi siis, kui osa, võib-olla isegi suur osa osalejatest suudab end nii alkoholi kui esinemisega vaos hoida, siis mingi osa ei suuda.
Tegelikult ei olegi seda vaja ette kujutada. Eile võisid kõik televaatajad olla ühe klassikalise saunapeolise ning teleajakirjaniku ja -kaamera kohtumise tunnistajaks. Kathleen Mägi intervjuu purupurjus Linnar Priimäega on jäädvustanud oma koha televisiooni ajaloos juba praegu, pisut rohkem kui 12 tundi pärast juhtunut.
Juba on jõutunud küsida, miks ETV Priimäge nii kaua eetris hoidis, miks ei lõpetatud intervjuud varem ning kas sellega taheti Priimäe ning kaudselt ka Keskerakonna marki täis teha. Ma ei usu.
Pigem püüdis teleajakirjanik oma tööd teha ning ühelt meedias silma paistnud tegelaselt heaga intervjuud saada. Ilmselt osutus intervjueeritava joobeaste üllatuseks kõigile - täna hommikul ehk ka intervjueeritavale endale.
Küsimusele, kas ajakirjandus on antud kontekstis midagi valesti teinud, on lihtne vastata. Ei ole.
Kui tegemist on avaliku valimispeoga, kuhu ajakirjandus on ühe või teise erakonna agara valimisaegase mainekujunduse lõppakorde kajastama kutsutud, on pigem peoperemeeste asi publikul silma peal hoida. Osavam avalike suhete spetsialist oleks Linnar Priimäel sabast kinni saanud ning hoidnud teda telekaamerate ette sattumast.
Keskerakond on olnud tihti uhke selle üle, et omasid maha ei jäeta. Seekord jäeti. Lausjoobes kaamerate ette.
Nõukogude ajal oli saunapidu, saunakas, labrakas, läbu - jah, ka halval lapsel on mitu nime - see oli midagi, millega nii-öelda korralikud vanemad oma nii-öelda korralikuks kasvatatavaid lapsi hirmutasid. Saunapidudel käisid kindlasti need, kellest tulid hilisemas elus pätid, traktoristid või klaastaara vastuvõtjad. Ehk need, kellest ei tulnud nagu suurt midagi. Need, kellest pidi midagi tulema, käisid kõige rohkem klassiõhtutel. Kui sedagi.
Saunapidusid eraldas tavalisest ontlikust sünnipäevast või muust peost see, et seal tarbiti ohtralt alkoholi ning tükiti üksteisele ebasündsalt ligi. Võib-olla isegi nappides riietes või hoopis ilma nendeta. Nii mõnigi tüdruk on NENDEL pidudel oma süütuse kaotanud, teatasid lapsevanemad oma võsudele ärritatud sosinal.
Saunapidudel osalejad aga hooplesid neile järgnenud nädalatel koolides tõeliste või väljamõeldud koledate pohmellide, tõeliste või väljamõeldud vallutustega ning tõeliste või väljamõeldud kaklustega sauna asukoha läheduses elavate mehepoegadega. Luusrid vaikisid ja kadestasid salamahti neid, nemad aga kõmpisid rahulolevalt koju ja mõtlesid selle peale, mida kõike oleks selle Liisiga tegelikult võinud teha, kui ainult ...
Aga miks ma üldse meediakommentaari sissejuhatuseks saunapidudest räägin? Vaadake, sellepärast, et eile korraldati ainuüksi Tallinnas vähemalt viis saunakat, üle Eesti aga kümneid. Praegusel ajal ei korraldata neid muidugi enam kusagil isa tuttava soome saunaga suvilas, vaid erinevates söögi-joogikohtades. Jõukamad korraldavad neid nooblites restoranides, tagasihoidlikumad peetakse alevikõrtside keldrites või mõnel pool suisa valla kultuurimaja kohvikus.
Muu kui asukoha poolest tänapäeva saunakad omaaegsetest suurt ei erinegi. Nagu vanasti, pole saun peo juures üldse oluline, nagu vanasti, tarbitakse nendel pidudel ohtralt alkoholi ning nagu vanasti, ootab hulk erinevas vanuses mehepoegi õhtu lõpuks - või tegelikult hommiku alguseks - võimalust nii-öelda skoorida. Kes selle slängisõna tähendust ei tea, vaadaku kusagilt järele või küsigu laste käest, sest mina seda pereraadios lahti seletama ei hakka.
Üks asi eristab 21. sajandi saunakaid endisaegsetest veel. See on nimi. Tänapäeval nimetatakse neid valimispidudeks.
Meediaga seob kogu seda teemat aga fakt, et kui omaaegsetel saunakatel ei olnud kellegi tavaliselt isegi fotoaparaati kaasas, siis tänapäeva kuumematel valimispidudel on üldiselt lugematu hulk piltnikke ning telekanalite ja veebiportaalide kaamerad. Suur osa sellest, mis toimub enne südaööd ja natuke ka sellest, mis toimub pärast, saab jäädvustatud. Osa sellest läheb aga isegi otse eetrisse.
No, te võite kõik ette kujutada, mis saab sellest, kui kohtuvad ohtralt alkoholi tarbinud pidulised ning hulk piltnikke ning telekanalite ja veebiportaalide kaamerad. Saab see, et nii piltnikud kui ka kaamerate ja mikrofonide hoidjad peavad käigu pealt tegema hunniku valikuid selle kohta, keda, kuidas ning kui kauaks eetrisse lasta. Sest nagu ühel korralikul saunakal ikka - isegi siis, kui osa, võib-olla isegi suur osa osalejatest suudab end nii alkoholi kui esinemisega vaos hoida, siis mingi osa ei suuda.
Tegelikult ei olegi seda vaja ette kujutada. Eile võisid kõik televaatajad olla ühe klassikalise saunapeolise ning teleajakirjaniku ja -kaamera kohtumise tunnistajaks. Kathleen Mägi intervjuu purupurjus Linnar Priimäega on jäädvustanud oma koha televisiooni ajaloos juba praegu, pisut rohkem kui 12 tundi pärast juhtunut.
Juba on jõutunud küsida, miks ETV Priimäge nii kaua eetris hoidis, miks ei lõpetatud intervjuud varem ning kas sellega taheti Priimäe ning kaudselt ka Keskerakonna marki täis teha. Ma ei usu.
Pigem püüdis teleajakirjanik oma tööd teha ning ühelt meedias silma paistnud tegelaselt heaga intervjuud saada. Ilmselt osutus intervjueeritava joobeaste üllatuseks kõigile - täna hommikul ehk ka intervjueeritavale endale.
Küsimusele, kas ajakirjandus on antud kontekstis midagi valesti teinud, on lihtne vastata. Ei ole.
Kui tegemist on avaliku valimispeoga, kuhu ajakirjandus on ühe või teise erakonna agara valimisaegase mainekujunduse lõppakorde kajastama kutsutud, on pigem peoperemeeste asi publikul silma peal hoida. Osavam avalike suhete spetsialist oleks Linnar Priimäel sabast kinni saanud ning hoidnud teda telekaamerate ette sattumast.
Keskerakond on olnud tihti uhke selle üle, et omasid maha ei jäeta. Seekord jäeti. Lausjoobes kaamerate ette.
12 Oktoober 2009
Meediakommentaar: Miks ma iial valimas ei käi
Vikerraadio eetris 12. oktoobril 2009
Sain valimiskõlbulikuks 20 aastat tagasi, aastal, mil Eesti iseseisvuse taastamiseni oli jäänud veel kaks aastat. Sellest on möödas mitu suve, sügist, talve ja kevadet. Olen muutnud paljut alates elu- ja töökohtadest ning lõpetades perekonnaseisu ja harrastustega. Üks on püsinud muutumatuna: kõigi nende aastate jooksul ei ole ma kordagi hääletanud valimistel.
Ärge saage valesti aru. Ma ei leia, et madal osavõtuprotsent ükskõik millistest valimistest oleks hea või et inimesed peaks poliitikale selja pöörama. Vastupidi, nagu ammu öeldud, siis see, kes ei vali, riskib alati sellega, et teda valitsevad hullud.
Ma ei ole ka inimene, kes ei tunne huvi poliitilise süsteemi kui sellise vastu, sest tal on põnevamat, ülevamat või targemat teha. Iga ajakirjanik on või vähemalt peaks olema loomu poolest uudishimulik. Tahtma kõige kohta teada, kuidas see tehtud on või töötab. Kas saab äkki teisiti või paremini. Ja selle loomupärase uudishimu juurde kuulub ka huvi selle vastu, millist poliitikat riigis tehakse.
Aga nüüd jõudsimegi võlusõnani "ajakirjanik". Olen nimelt arvamusel, et maailmas on enam-vähem üks inimrühm, kes ei peaks osalema poliitilistel valimistel ning need on ajakirjanikud.
Mul on hea meel, et ma ei viibi praegu kolleege täis toas, sest olen esinenud sama avaldusega varem ka sellises ruumis ning protestimelu täitis toa enne, kui jõudsin suu pärast esimest lauset kinni panna. Kasutan seega seda haruldast võimalust ning räägin segamatult lõpuni.
Jah, ma arvan, et ajakirjanikud ei peaks ainukese ametirühmana iial osalema ühtedelgi valimistel. Loomulikult ei saa seda ühegi seaduse või eetikakoodeksiga kohustuslikuks muuta. Küll aga saab igaüks meist oma elus sellise valiku teha ning mina olen selle valiku teinud. Kohe põhjendan, miks.
Ajakirjanikud on mitmepalgeline rahvas. Nad ühest küljest kasutavad meeleldi kõiki neid privileege, mida hunnik kirjutamata seadusi, pigem tavasid, neile garanteerib. Nad pääsevad kohtadesse, kuhu tavakodanik ei pääse, nad näevad materjale, mida tavakodanik ei näe, nad kuulevad prominentide suust lauseid, mida tavakodanikud ei kuule. Neid kutsutakse tasuta kontsertidele, lastakse pidudele ning söödetakse-joodetakse.
Lisaks teadvustab - ning tihti ka hindab - suurem osa professionaalsetest ajakirjanikest tegelikult ka seda tähelepanu ning mõjuvõimu, mis ajakirjanduses töötamisega kaasas käib. Väitku nad avalikult mida tahes.
Me teame, et meie lugusid pannakse tähele, meie sõnu kuuldakse raadiost ning meid vaadatakse televiisorist - ning mitte selle pärast, et me teeme silmale head või kõditame meeldivalt kõrva. Ikka selle tõttu, mida ja kuidas me ütleme või arvame, mida pakume. Ning võttes arvesse, et ajakirjanduses figureerivate nii-öelda tooteühikute hulk on aastatega ainult kasvanud, olgu need siis uudised, kommentaarid, arvamuslood, reportaažid, intervjuud või mis iganes, on meie toodangul üha rohkem mõju.
Meiega võidakse mitte nõustuda, meid võidakse süüdistada kallutatuses, kollasuses, teadmatuses, ignorantsuses või arrogantsuses. Aga meid pannakse tähele ning meie tööl on mõju. Ükskõik milline mõju - see võib olla ka soovitule vastupidine või hoopis äraspidine, aga tänapäeva inimene ei ole ühegi teise mõjutusvahendi mõjupiirkonnas nii ulatuslikult, kui ajakirjanduse. Võib-olla see olukord kunagi muutub, suvaliste internetisaitide, blogijate, pudeliposti või jumal-teab-mille kasuks, aga tänaseks ei ole see veel muutunud.
Selles plaanis ongi huvitav, et ajakirjanikud kipuvad teinekord oma rolli ühiskonnas maha tegema, oma kätetöö mõju väiksemaks või vähemoluliseks hindama. Seda juhul, kui see neile sobib. Ning kui tuleb juttu hääletamisest, siis tihtipeale on see korraga hetk, mil sobib.
Räägitakse sellest, et tegelikku objektiivsust ei olegi olemas, et tegelikult on meil kõigil oma eelistused ja peamine on see, et neid eelistusi ning ebaobjektiivsust oma igapäevatööga kokku ei lasta. Andke andeks, aga minu jaoks on see loogika natuke logisev. Mina nimelt ei saa aru, miks see tingimata peaks nii olema, et ajakirjanik on poliitiliste eelistustega ning sisseehitatult subjektiivne.
Jah, meie loomusel on kalduvus meid selles suunas kallutada, aga miski ei takista meid tegemast põhimõttelisi otsuseid ning lähtuda sellest, et me vaatleme kõiki poliitilisi jõude ühtlase kriitilisusega. Kui vaja, hammustame säärest kõiki, kui vaja, kiidame kõiki. Vastavalt konkreetsetele tegudele ja ideedele, mitte vastavalt meelsusele või maailmavaatele.
Ma tean, te ütlete, et ajakirjanik on samuti kodanik ning teda ei saa kodanikuõigustest ilma jääda. Nii see on. Aga ajakirjanik saab ennast ISE kodanikuõigustest ilma jätta. Ning valimisõiguse puhul peakski seda tegema.
Sest öeldagu mida tahes, tegusõna "valima" tuleb sõnast "valik". See tähendab ühtede eelistamist teisele. Ja väidetagu kui palju tahes, et kahestumine valiku tegijaks ning kõikivalvavaks (või kõikisalvavaks) ajakirjanikuks on võimalik, siis mina sellesse ei usu.
Meil ajakirjanikel on erilised õigused. See asetab meile ka erilised kohustused. Nii et kodanikud, valimine on ääretult oluline ning kasutage oma õigust selleks massiliselt. Kuid mina, nii kaua kui minu töö on erakondadel silma peal hoidmine, oma häält, sõrme või südant neile ei anna.
Sain valimiskõlbulikuks 20 aastat tagasi, aastal, mil Eesti iseseisvuse taastamiseni oli jäänud veel kaks aastat. Sellest on möödas mitu suve, sügist, talve ja kevadet. Olen muutnud paljut alates elu- ja töökohtadest ning lõpetades perekonnaseisu ja harrastustega. Üks on püsinud muutumatuna: kõigi nende aastate jooksul ei ole ma kordagi hääletanud valimistel.
Ärge saage valesti aru. Ma ei leia, et madal osavõtuprotsent ükskõik millistest valimistest oleks hea või et inimesed peaks poliitikale selja pöörama. Vastupidi, nagu ammu öeldud, siis see, kes ei vali, riskib alati sellega, et teda valitsevad hullud.
Ma ei ole ka inimene, kes ei tunne huvi poliitilise süsteemi kui sellise vastu, sest tal on põnevamat, ülevamat või targemat teha. Iga ajakirjanik on või vähemalt peaks olema loomu poolest uudishimulik. Tahtma kõige kohta teada, kuidas see tehtud on või töötab. Kas saab äkki teisiti või paremini. Ja selle loomupärase uudishimu juurde kuulub ka huvi selle vastu, millist poliitikat riigis tehakse.
Aga nüüd jõudsimegi võlusõnani "ajakirjanik". Olen nimelt arvamusel, et maailmas on enam-vähem üks inimrühm, kes ei peaks osalema poliitilistel valimistel ning need on ajakirjanikud.
Mul on hea meel, et ma ei viibi praegu kolleege täis toas, sest olen esinenud sama avaldusega varem ka sellises ruumis ning protestimelu täitis toa enne, kui jõudsin suu pärast esimest lauset kinni panna. Kasutan seega seda haruldast võimalust ning räägin segamatult lõpuni.
Jah, ma arvan, et ajakirjanikud ei peaks ainukese ametirühmana iial osalema ühtedelgi valimistel. Loomulikult ei saa seda ühegi seaduse või eetikakoodeksiga kohustuslikuks muuta. Küll aga saab igaüks meist oma elus sellise valiku teha ning mina olen selle valiku teinud. Kohe põhjendan, miks.
Ajakirjanikud on mitmepalgeline rahvas. Nad ühest küljest kasutavad meeleldi kõiki neid privileege, mida hunnik kirjutamata seadusi, pigem tavasid, neile garanteerib. Nad pääsevad kohtadesse, kuhu tavakodanik ei pääse, nad näevad materjale, mida tavakodanik ei näe, nad kuulevad prominentide suust lauseid, mida tavakodanikud ei kuule. Neid kutsutakse tasuta kontsertidele, lastakse pidudele ning söödetakse-joodetakse.
Lisaks teadvustab - ning tihti ka hindab - suurem osa professionaalsetest ajakirjanikest tegelikult ka seda tähelepanu ning mõjuvõimu, mis ajakirjanduses töötamisega kaasas käib. Väitku nad avalikult mida tahes.
Me teame, et meie lugusid pannakse tähele, meie sõnu kuuldakse raadiost ning meid vaadatakse televiisorist - ning mitte selle pärast, et me teeme silmale head või kõditame meeldivalt kõrva. Ikka selle tõttu, mida ja kuidas me ütleme või arvame, mida pakume. Ning võttes arvesse, et ajakirjanduses figureerivate nii-öelda tooteühikute hulk on aastatega ainult kasvanud, olgu need siis uudised, kommentaarid, arvamuslood, reportaažid, intervjuud või mis iganes, on meie toodangul üha rohkem mõju.
Meiega võidakse mitte nõustuda, meid võidakse süüdistada kallutatuses, kollasuses, teadmatuses, ignorantsuses või arrogantsuses. Aga meid pannakse tähele ning meie tööl on mõju. Ükskõik milline mõju - see võib olla ka soovitule vastupidine või hoopis äraspidine, aga tänapäeva inimene ei ole ühegi teise mõjutusvahendi mõjupiirkonnas nii ulatuslikult, kui ajakirjanduse. Võib-olla see olukord kunagi muutub, suvaliste internetisaitide, blogijate, pudeliposti või jumal-teab-mille kasuks, aga tänaseks ei ole see veel muutunud.
Selles plaanis ongi huvitav, et ajakirjanikud kipuvad teinekord oma rolli ühiskonnas maha tegema, oma kätetöö mõju väiksemaks või vähemoluliseks hindama. Seda juhul, kui see neile sobib. Ning kui tuleb juttu hääletamisest, siis tihtipeale on see korraga hetk, mil sobib.
Räägitakse sellest, et tegelikku objektiivsust ei olegi olemas, et tegelikult on meil kõigil oma eelistused ja peamine on see, et neid eelistusi ning ebaobjektiivsust oma igapäevatööga kokku ei lasta. Andke andeks, aga minu jaoks on see loogika natuke logisev. Mina nimelt ei saa aru, miks see tingimata peaks nii olema, et ajakirjanik on poliitiliste eelistustega ning sisseehitatult subjektiivne.
Jah, meie loomusel on kalduvus meid selles suunas kallutada, aga miski ei takista meid tegemast põhimõttelisi otsuseid ning lähtuda sellest, et me vaatleme kõiki poliitilisi jõude ühtlase kriitilisusega. Kui vaja, hammustame säärest kõiki, kui vaja, kiidame kõiki. Vastavalt konkreetsetele tegudele ja ideedele, mitte vastavalt meelsusele või maailmavaatele.
Ma tean, te ütlete, et ajakirjanik on samuti kodanik ning teda ei saa kodanikuõigustest ilma jääda. Nii see on. Aga ajakirjanik saab ennast ISE kodanikuõigustest ilma jätta. Ning valimisõiguse puhul peakski seda tegema.
Sest öeldagu mida tahes, tegusõna "valima" tuleb sõnast "valik". See tähendab ühtede eelistamist teisele. Ja väidetagu kui palju tahes, et kahestumine valiku tegijaks ning kõikivalvavaks (või kõikisalvavaks) ajakirjanikuks on võimalik, siis mina sellesse ei usu.
Meil ajakirjanikel on erilised õigused. See asetab meile ka erilised kohustused. Nii et kodanikud, valimine on ääretult oluline ning kasutage oma õigust selleks massiliselt. Kuid mina, nii kaua kui minu töö on erakondadel silma peal hoidmine, oma häält, sõrme või südant neile ei anna.
Telli:
Postitused (Atom)
