Käisin reedel kinos. Minu selja taga istus kolm nooremat naist. Edastan kahe naise dialoogi muutmatult:
A: Meil käis majas muuseas just ministri 50. juubel, kui Kapo meile sisse tuli.
B: Milline mees see oli, kes vahele võeti?
A: Noor mees oli. Noor ja ilus ka veel (naerab).
B: Ta oli reformikas, eks?
A: Ei, ei olnud. Tead, mulle tundub, et ta oli täiesti apoliitiline.
Kõrvutades reedeseid uudiseid kuulduga tundub, et tegemist oli keskkonnaministeeriumis pistisekahtlustusega kinni peetud spetsialistiga. Noore, ilusa ja apoliitilisega, nagu naised kinos rääkisid... :-)
24 November 2009
23 November 2009
Meediakommentaar: Rein Lang ja läikiv puuhobune
Vikerraadio eetris 23. novembril 2009
Rääkisin nädala tagasi justiitsministeeriumis teoksil olevast ajakirjanike allikakaitseseadusest, õigemini selle headest külgedest. Sel nädalal oli plaanis jõuda kehvemate külgedeni. Keset nädalat jõudsid aga minust ette kolleegid Eesti Ekspressi, Delfist ja BNSist ning sellesama maja, rahvusringhäälingu, ajakirjanduseetika nõunik Tarmu Tammerk. Võib-olla veel keegi, keda ma tähele ei pannud.
Kõik nad juhtisid rohkem või vähem jõuliselt tähelepanu asjaolule, et justiitsministeeriumi seaduseelnõu ei ole päris see, millena ministeerium seda paista laseb. Järgides väidetavalt Trooja linna saatuse otsustanud hobuse rajamise parimaid traditsioone on Rein Langile alluvas töökojas valminud dokument, mis paistab ilus kingitus, kuid mille sellisel kujul linnaväravatest sisse lubamine tähendaks Eesti ajakirjanduse jaoks sama, mida tuhandeid aastaid tagasi valminud hobune tähendas Trooja jaoks.
Troojale said saatuslikuks hiigelhobusesse peitunud kreeka sõjaväelased, kes pimeduse saabudes ja ilmselt ka võitu tähistavate troojalaste valvsuse nõrgenedes välja hiilisid, linnaväravad avasid ning koos ülejäänud vägedega Troojas verepulma korraldasid. Eesti ajakirjandusele, eriti uurivale ajakirjandusele, saaks kindlasti saatuslikuks kõik need erandid, mille keegi justiitsministeeriumis allikakaitseseadusele külge on keevitanud.
Ma ütlesin nädal tagasi ning kordan veel: allikakaitse seadustamine on Eestis vajalik. Nii kaua, kui olulise tähtsusega ajakirjanduslikku vabadust, sisuliselt kogu vaba ajakirjanduse alustala, kaitseb selline juriidiliselt suhteliselt pehme nähtus nagu ajakirjanduseetika koodeks, ei ole välistatud, et sobiva prokuröri ning võib-olla ka sobiva poliitilise tellimuse leidudes hakatakse anonüümseid allikaid kasutanud ajakirjanike käsi väänama. Võib-olla mitte praegu, võib-olla mitte praeguste ajakirjanike käsi. Aga me ei tee seadusi ainult kvartaliks ning ajad, nood hüperaktiivsed loomakesed, on pikemas perspektiivis kiired muutuma.
Ehk siis: seadust allikakaitse kohta on vaja ja selles plaanis ei ole Langi töömesilaste poolt treitud hobusel häda midagi. Ühest, sellest va positiivsest küljest garanteerib see nimelt isegi parema allikakaitse, kui on näiteks Soome ajakirjanikel. Kui põhjanaabritel on ette nähtud ajakirjanike õigus oma allikat vajaduse korral varjata, siis meie seaduseelnõu ju kehtestaks ajakirjanikele peale õiguse ka suisa kohustuse allika isik saladuses hoida, kui too nii soovib.
Justiitsministeeriumi läikival puuhobusel ei oleks häda midagi, kui ta oleks lihtne ja selge, tugev ja korralik, ühest tükist vestetud. Aga ta ei ole. Langi puuhobuse õõnsuseks on kõik need mitukümmend erandit, mille korral allikakaitse ei kehti.
Hea küll, ka põhjanaabrite allikakaitse lakkab kehtimast, kui ajakirjanik on kutsutud tunnistajaks kohtuasjas, milles esitatud süüdistus näeb ette reaalse vanglakaristuse alates kuuest aastast. Sisuliselt on Soomes sel puhul tegemist raskemate röövimiste ning isikuvastaste kuritegudega ning ulatuslikumate narkokuritegudega.
Eestis aga sunnitaks ajakirjanik allikat reetma ka näiteks riigisaladust, rahapesu ja korduvat altkäemaksu võtmist puudutavate lugude puhul. Veel hullem - allikakaitsest kavatsetakse vabastada ka kriminaalasja kohtueelset menetlust puudutava või asutusesisese teabe edastajad.
Seadusehobuse sisemusse peidiku õõnestanute motiivid paistavad erandite nimekirja vaadates üha selgemad. Kui vaadata sel aastal ajakirjanduses ilmunud, infoleketel põhinenud hittlugusid, siis on pilt täiesti klaar. Sisuliselt püüab justiitsministri allkirja kandev seaduseelnõu teha seda, mida nii politsei, prokuratoori kui advokaatide puhul ei ole õnnestunud - lõpetada anonüümsed infolekked ametiasutustest.
See oleks aga kõva hoop ajakirjandusvabaduse pihta, sest kuigi mingi osa Eesti üldsusest peab meie ajakirjandust läbivalt meelelahutusele ning rahva madalatele ihadele orienteerituks, tehakse samal ajal pidevalt ka olulist ühiskondlikku tööd.
Herman Simmi kommentaarid oma tegude kohta jõudsid avalikkuseni ainult tänu Postimehes ilmunud anonüümsete allikate poolt lekitatud eeluurimusmaterjalide - protsess ise päädis ju salajase kokkuleppemenetlusega ning ilma anonüümse allikata ei teaks üldsus sedagi, mida nüüd teab. Sama lugu oli Tallinna linnavalitsuse korruptsiooniskandaali pealtkuulamismaterjalidega, mida presenteeris Eesti Ekspress.
Kui praegu töös olev seaduseelnõu juba kehtinuks, oleks esimesel juhul oleks võinud sundida ajakirjanikud oma allikat paljastama nii riigisaladusele kui ka asutusesisesele teabele viidates, teisel juhul kriminaalasja kohtueelsele menetlusele ning korduvale altkäemaksu võtmisele tuginedes. Nägu näete, on allikakaitseseaduse erandit nagu hiljaaegu ilmunud lugude pealt seadusesse kirjutatud.
Kokkuvõtteks - allikakaitse on vaja seadustada. Küll aga on vaja sellest välja pookida kõik erandid, mis peegeldavad pigem jõustruktuuride frustratsiooni kui ühiskonna tegelikke julgeolekuhuve. Viimaste hulka kuulub nimelt ka ajakirjandusvabadus.
Rääkisin nädala tagasi justiitsministeeriumis teoksil olevast ajakirjanike allikakaitseseadusest, õigemini selle headest külgedest. Sel nädalal oli plaanis jõuda kehvemate külgedeni. Keset nädalat jõudsid aga minust ette kolleegid Eesti Ekspressi, Delfist ja BNSist ning sellesama maja, rahvusringhäälingu, ajakirjanduseetika nõunik Tarmu Tammerk. Võib-olla veel keegi, keda ma tähele ei pannud.
Kõik nad juhtisid rohkem või vähem jõuliselt tähelepanu asjaolule, et justiitsministeeriumi seaduseelnõu ei ole päris see, millena ministeerium seda paista laseb. Järgides väidetavalt Trooja linna saatuse otsustanud hobuse rajamise parimaid traditsioone on Rein Langile alluvas töökojas valminud dokument, mis paistab ilus kingitus, kuid mille sellisel kujul linnaväravatest sisse lubamine tähendaks Eesti ajakirjanduse jaoks sama, mida tuhandeid aastaid tagasi valminud hobune tähendas Trooja jaoks.
Troojale said saatuslikuks hiigelhobusesse peitunud kreeka sõjaväelased, kes pimeduse saabudes ja ilmselt ka võitu tähistavate troojalaste valvsuse nõrgenedes välja hiilisid, linnaväravad avasid ning koos ülejäänud vägedega Troojas verepulma korraldasid. Eesti ajakirjandusele, eriti uurivale ajakirjandusele, saaks kindlasti saatuslikuks kõik need erandid, mille keegi justiitsministeeriumis allikakaitseseadusele külge on keevitanud.
Ma ütlesin nädal tagasi ning kordan veel: allikakaitse seadustamine on Eestis vajalik. Nii kaua, kui olulise tähtsusega ajakirjanduslikku vabadust, sisuliselt kogu vaba ajakirjanduse alustala, kaitseb selline juriidiliselt suhteliselt pehme nähtus nagu ajakirjanduseetika koodeks, ei ole välistatud, et sobiva prokuröri ning võib-olla ka sobiva poliitilise tellimuse leidudes hakatakse anonüümseid allikaid kasutanud ajakirjanike käsi väänama. Võib-olla mitte praegu, võib-olla mitte praeguste ajakirjanike käsi. Aga me ei tee seadusi ainult kvartaliks ning ajad, nood hüperaktiivsed loomakesed, on pikemas perspektiivis kiired muutuma.
Ehk siis: seadust allikakaitse kohta on vaja ja selles plaanis ei ole Langi töömesilaste poolt treitud hobusel häda midagi. Ühest, sellest va positiivsest küljest garanteerib see nimelt isegi parema allikakaitse, kui on näiteks Soome ajakirjanikel. Kui põhjanaabritel on ette nähtud ajakirjanike õigus oma allikat vajaduse korral varjata, siis meie seaduseelnõu ju kehtestaks ajakirjanikele peale õiguse ka suisa kohustuse allika isik saladuses hoida, kui too nii soovib.
Justiitsministeeriumi läikival puuhobusel ei oleks häda midagi, kui ta oleks lihtne ja selge, tugev ja korralik, ühest tükist vestetud. Aga ta ei ole. Langi puuhobuse õõnsuseks on kõik need mitukümmend erandit, mille korral allikakaitse ei kehti.
Hea küll, ka põhjanaabrite allikakaitse lakkab kehtimast, kui ajakirjanik on kutsutud tunnistajaks kohtuasjas, milles esitatud süüdistus näeb ette reaalse vanglakaristuse alates kuuest aastast. Sisuliselt on Soomes sel puhul tegemist raskemate röövimiste ning isikuvastaste kuritegudega ning ulatuslikumate narkokuritegudega.
Eestis aga sunnitaks ajakirjanik allikat reetma ka näiteks riigisaladust, rahapesu ja korduvat altkäemaksu võtmist puudutavate lugude puhul. Veel hullem - allikakaitsest kavatsetakse vabastada ka kriminaalasja kohtueelset menetlust puudutava või asutusesisese teabe edastajad.
Seadusehobuse sisemusse peidiku õõnestanute motiivid paistavad erandite nimekirja vaadates üha selgemad. Kui vaadata sel aastal ajakirjanduses ilmunud, infoleketel põhinenud hittlugusid, siis on pilt täiesti klaar. Sisuliselt püüab justiitsministri allkirja kandev seaduseelnõu teha seda, mida nii politsei, prokuratoori kui advokaatide puhul ei ole õnnestunud - lõpetada anonüümsed infolekked ametiasutustest.
See oleks aga kõva hoop ajakirjandusvabaduse pihta, sest kuigi mingi osa Eesti üldsusest peab meie ajakirjandust läbivalt meelelahutusele ning rahva madalatele ihadele orienteerituks, tehakse samal ajal pidevalt ka olulist ühiskondlikku tööd.
Herman Simmi kommentaarid oma tegude kohta jõudsid avalikkuseni ainult tänu Postimehes ilmunud anonüümsete allikate poolt lekitatud eeluurimusmaterjalide - protsess ise päädis ju salajase kokkuleppemenetlusega ning ilma anonüümse allikata ei teaks üldsus sedagi, mida nüüd teab. Sama lugu oli Tallinna linnavalitsuse korruptsiooniskandaali pealtkuulamismaterjalidega, mida presenteeris Eesti Ekspress.
Kui praegu töös olev seaduseelnõu juba kehtinuks, oleks esimesel juhul oleks võinud sundida ajakirjanikud oma allikat paljastama nii riigisaladusele kui ka asutusesisesele teabele viidates, teisel juhul kriminaalasja kohtueelsele menetlusele ning korduvale altkäemaksu võtmisele tuginedes. Nägu näete, on allikakaitseseaduse erandit nagu hiljaaegu ilmunud lugude pealt seadusesse kirjutatud.
Kokkuvõtteks - allikakaitse on vaja seadustada. Küll aga on vaja sellest välja pookida kõik erandid, mis peegeldavad pigem jõustruktuuride frustratsiooni kui ühiskonna tegelikke julgeolekuhuve. Viimaste hulka kuulub nimelt ka ajakirjandusvabadus.
16 November 2009
Meediakommentaar: K-komandost allikakaitseni
1990. aasta keskel püüdsin järjekindlalt, kuid ilma tulemusteta saada intervjuud oma kunagiselt kehalise kasvatuse õpetajalt, legendaarselt karatetreenerilt ja toonaselt politsei eriüksuse K-komando juhilt Lembit Kolgilt. Kolk keeldus lõpuks üsna otse. Keeldumise põhjenduseks tõi Kolk, et tema usk ajakirjandusse on täiesti kadunud. Eesti ajakirjandus olla tema eriüksusest nii palju kräppi kokku kirjutanud, et tema ei suhtle enam ühegi ajakirjanikuga.
Eks see siis, Eesti kui Metsiku Lääne viimastel aastatel, nii oligi. Piisas eriüksusel mõnes tuntud allilmategelaste lemmikbaaris väike puistamine korraldada, kui juba ilmusid ajakirjanduses hoopis teenekate retside nutulaulud. Et nemad, igati ontlikud tavainimesed, istusid rahulikult sõpradega ühiskondlikus lõbustusasutuses, kui tulid politseivormis toorutsejad, andsid ilma mingi põhjuseta kumminuiaga üle turja ja panid käed raudu. Väänasid veel nägupidi mutta ka, nii et värskelt ostetud nahktagi poriseks ja Rolexi koopia kriipida sai.
Neid lugusid ilmus üksvahe hulgi ja pättide rollis olid neis alati politseinikud. Lembit Kolgi pahameel on seega mõistetav.
Samas, ega need 1990. aastate alguse suurimate kriminaalidega kokku puutunud politseinikudki mingid papist poisid olnud. Kui ikka on reaalne oht haarangul kuul saada, siis tõenäoliselt nii mõnelgi korral tõesti virutati ja siis alles küsiti. Ning alati ei olnud tuntud ussipessa tormates aega selgeks teha, kes on tukiga püsikunde ning kes lihtsalt seiklushimust või juhuse tahtel õllele ilmunud juhukülastaja.
K-komando, nagu paljud teisedki eriüksused maailmas, kandis oma operatsioonidel maske. Loomulikult ei teinud nad seda ajakirjanduse kartuses, vaid ikka pigem selleks, et need, kelle käed raudu ja nägu mutta sai, neid nägupidi tundma ei õpiks. Peale selle on ammu teada, et kui ründajad kannavad maske, on sellel tõhus heidutav mõju.
Kuna aga osa K-komando erioperatsioonidest olid ka sellised, kuhu mainekujunduse mõttes kutsuti kohale ka ajakirjanikke, siis takistas mask muidugi ka eriüksuslaste jäädvustamist piltidele, kust nende isikut siis hiljem olnud võimalik tuvastada.
No, igatahes on praegu teised ajad. Kurjategijad tegutsevad hoopis peenemalt, kriminaalpolitseinikelt nõutakse peale heidutamisoskuste ning raudsete rusikate it-oskusi ning majandusteadmisi. Maske aga... maske kannab hoopis ajakirjandus. Või no, kui mitte ajakirjandus, siis vähemalt inimesed, keda ajakirjandus info saamiseks kasutab. Inimesed, keda nimetatakse allikateks.
Aeg-ajalt juhtub, et teema on nii kuum või infoallikas tema poolt antud info põhjal nii lihtsalt tuvastatav ning hiljem represseeritav, et ajakirjandus on sunnitud allika isiku saladusse jätma. Sel juhul on tegemist anonüümse allikaga. Anonüümne allikas aga põhimõtteliselt väga ei erine eriüksuslasest, kes tuvastamise ning kättemaksu raskendamiseks maski kannab.
1990. aastate algul ei määranud maski kandmist mitte seadus, vaid terve mõistus ning värskelt tekkinud politseistruktuuride poolt välja töötatud taktika. Samamoodi ei ole senini reguleerinud anonüümsete allikate kasutamist ajakirjanduses seadus, vaid väljakujunenud praktika. Välja arvatud rahvusringhäälingus.
Nüüd on aga olukord muutumas. Justiitsministeerium töötab välja seadust, mis toob kõigile ajakirjanikele olenemata meediaväljaandest kohustuse säilitada infoallika anonüümsus, juhul kui too seda palub. Ajakirjanik võib mitte ainult jätta nimetamata allika nime, vaid ka loobuda kohtus ütlustest, mis võimaldaksid infot andnud allikat indentifitseerida.
Allikkakaitse parandamine on tekitanud suhteliselt leigeid reaktsioone. Meediast välja kasvanud poliitikud nagu Enn Eesmaa ja Hannes Rumm on viidanud faktile, et allikakaitse on toiminud seni hästi ka ilma vastava seaduseta.
Iseenesest ongi ajakirjanduse, kui siiski mitte ainult päris äri, vaid endiselt ka eetilis-moraalse tegevuse, puhul hea, kui seda võimalikult vähe reguleeriks seadus ning võimalikult palju see ise. Me oleme siiski selles mõttes uue ajastu lävepakul, et järjest enamatele asjadele püütakse nüüdisajal hinnalipik külge lüüa või kohtulahend otsida. Informatsiooni avaldamine ei ole selles plaanis erandiks.
Ma väidaksingi, et allikakaitse on seni Eestis toiminud hästi ilma vastava üldise seaduseta, kuna selle pidavust ei ole reaalselt testitud. Ajakirjanikke ning nende väljaandeid ei ole anonüümsete allikate kasutamise pärast kambakesi kohtusse kaevatud ning veel vähem on neid püütud reaalselt näiteks riigisaladuse või salastatud materjalide lekitamise kaasosalistena süüdi mõista.
See on hea, et see nii on, aga ilma seadusliku aluseta ei või me iial kindlad olla, et see nii lõpmatuseni ka jätkub. Mida ühe ajakirjaniku jaoks aga tähendab vihase prokuröri hammaste ning kohtusüsteemi hammasrataste vahele jäämine, seda võib igaüks vaadata eelmisel aastal valminud, tõelistel sündmustel põhinevast mängufilmist "Nothing but the truth".
Ühe elu ning keskmise perekonna saab seaduse toeta allikat kaitstes hävitatud küll.
Eks see siis, Eesti kui Metsiku Lääne viimastel aastatel, nii oligi. Piisas eriüksusel mõnes tuntud allilmategelaste lemmikbaaris väike puistamine korraldada, kui juba ilmusid ajakirjanduses hoopis teenekate retside nutulaulud. Et nemad, igati ontlikud tavainimesed, istusid rahulikult sõpradega ühiskondlikus lõbustusasutuses, kui tulid politseivormis toorutsejad, andsid ilma mingi põhjuseta kumminuiaga üle turja ja panid käed raudu. Väänasid veel nägupidi mutta ka, nii et värskelt ostetud nahktagi poriseks ja Rolexi koopia kriipida sai.
Neid lugusid ilmus üksvahe hulgi ja pättide rollis olid neis alati politseinikud. Lembit Kolgi pahameel on seega mõistetav.
Samas, ega need 1990. aastate alguse suurimate kriminaalidega kokku puutunud politseinikudki mingid papist poisid olnud. Kui ikka on reaalne oht haarangul kuul saada, siis tõenäoliselt nii mõnelgi korral tõesti virutati ja siis alles küsiti. Ning alati ei olnud tuntud ussipessa tormates aega selgeks teha, kes on tukiga püsikunde ning kes lihtsalt seiklushimust või juhuse tahtel õllele ilmunud juhukülastaja.
K-komando, nagu paljud teisedki eriüksused maailmas, kandis oma operatsioonidel maske. Loomulikult ei teinud nad seda ajakirjanduse kartuses, vaid ikka pigem selleks, et need, kelle käed raudu ja nägu mutta sai, neid nägupidi tundma ei õpiks. Peale selle on ammu teada, et kui ründajad kannavad maske, on sellel tõhus heidutav mõju.
Kuna aga osa K-komando erioperatsioonidest olid ka sellised, kuhu mainekujunduse mõttes kutsuti kohale ka ajakirjanikke, siis takistas mask muidugi ka eriüksuslaste jäädvustamist piltidele, kust nende isikut siis hiljem olnud võimalik tuvastada.
No, igatahes on praegu teised ajad. Kurjategijad tegutsevad hoopis peenemalt, kriminaalpolitseinikelt nõutakse peale heidutamisoskuste ning raudsete rusikate it-oskusi ning majandusteadmisi. Maske aga... maske kannab hoopis ajakirjandus. Või no, kui mitte ajakirjandus, siis vähemalt inimesed, keda ajakirjandus info saamiseks kasutab. Inimesed, keda nimetatakse allikateks.
Aeg-ajalt juhtub, et teema on nii kuum või infoallikas tema poolt antud info põhjal nii lihtsalt tuvastatav ning hiljem represseeritav, et ajakirjandus on sunnitud allika isiku saladusse jätma. Sel juhul on tegemist anonüümse allikaga. Anonüümne allikas aga põhimõtteliselt väga ei erine eriüksuslasest, kes tuvastamise ning kättemaksu raskendamiseks maski kannab.
1990. aastate algul ei määranud maski kandmist mitte seadus, vaid terve mõistus ning värskelt tekkinud politseistruktuuride poolt välja töötatud taktika. Samamoodi ei ole senini reguleerinud anonüümsete allikate kasutamist ajakirjanduses seadus, vaid väljakujunenud praktika. Välja arvatud rahvusringhäälingus.
Nüüd on aga olukord muutumas. Justiitsministeerium töötab välja seadust, mis toob kõigile ajakirjanikele olenemata meediaväljaandest kohustuse säilitada infoallika anonüümsus, juhul kui too seda palub. Ajakirjanik võib mitte ainult jätta nimetamata allika nime, vaid ka loobuda kohtus ütlustest, mis võimaldaksid infot andnud allikat indentifitseerida.
Allikkakaitse parandamine on tekitanud suhteliselt leigeid reaktsioone. Meediast välja kasvanud poliitikud nagu Enn Eesmaa ja Hannes Rumm on viidanud faktile, et allikakaitse on toiminud seni hästi ka ilma vastava seaduseta.
Iseenesest ongi ajakirjanduse, kui siiski mitte ainult päris äri, vaid endiselt ka eetilis-moraalse tegevuse, puhul hea, kui seda võimalikult vähe reguleeriks seadus ning võimalikult palju see ise. Me oleme siiski selles mõttes uue ajastu lävepakul, et järjest enamatele asjadele püütakse nüüdisajal hinnalipik külge lüüa või kohtulahend otsida. Informatsiooni avaldamine ei ole selles plaanis erandiks.
Ma väidaksingi, et allikakaitse on seni Eestis toiminud hästi ilma vastava üldise seaduseta, kuna selle pidavust ei ole reaalselt testitud. Ajakirjanikke ning nende väljaandeid ei ole anonüümsete allikate kasutamise pärast kambakesi kohtusse kaevatud ning veel vähem on neid püütud reaalselt näiteks riigisaladuse või salastatud materjalide lekitamise kaasosalistena süüdi mõista.
See on hea, et see nii on, aga ilma seadusliku aluseta ei või me iial kindlad olla, et see nii lõpmatuseni ka jätkub. Mida ühe ajakirjaniku jaoks aga tähendab vihase prokuröri hammaste ning kohtusüsteemi hammasrataste vahele jäämine, seda võib igaüks vaadata eelmisel aastal valminud, tõelistel sündmustel põhinevast mängufilmist "Nothing but the truth".
Ühe elu ning keskmise perekonna saab seaduse toeta allikat kaitstes hävitatud küll.
09 November 2009
Meediakommentaar: Hannu Ahola traagiline elu, totaalne võrgukeskkond ja Marju Lauristin
Põhja-Soomes Alahärmas elava Hannu Ahola elu on olnud traagiline. Nagu kirjas laupäevases ajalehes Helsingin Sanomat, algas tema elus aastal 1987 korralik mõõn. Oma vennaga rockfestivalilt naasnud noormees kohtas koduteel matusefirma autot. Kodu põles ning koos koduga õde ja mõlemad vanemad.
Kooli sai Ahola lõpetatud ning leidis endale ka it-alase töökohta. Arvutite abiga ongi Ahola enda sõnul eluga mingi kontakti saavutanud, kõikidest masendusperioodidest ning lõpuks vaimsetel põhjustel töövõimetuspensionile määramisest hoolimata.
Infotehnoloogia on Ahola sõnul ainuke loogiline asi maailmas. Üks pluss üks on alati kaks.
Aastal 2005 tuli Hannu Ahola ellu uusim sõber, sõltuvus ja lohutus, maailmakuulus võrgumäng World of Warcraft. Mängimine täidab enda sõnul lõviosa ajast koduseinte vahel veetva mehe jaoks suure osa tema elus olevatest aukudest. Seda ei osanud Ahola ilmselt aga uneski näha, et mängimine - ning just nimelt World of Warcraft - teeb temast tuntu kogu tema koduriigis.
Kusjuures tuntuks ei saanud Ahola mitte selle tõttu, mida ta mängus korda saatis või kui osavaks ta muutus. Aholat teatakse hetkel Soomes tänu sellele, millest ta ilma jäi.
Mees ise mäletab seda hetke peast. 2008. aasta 27. juulil kell 00.30 viskas World of Warcrafti konto Ahola mängust välja nind sisse enam ei lasknudki. Keegi oli varastanud tema võrguidentiteedi.
Ahola ise kahtlustab varguses tuttava tuttavat, kellelt ta omal ajal konto ostis. Tema arvates peitis it alal osav müüja kontosse salasõna, millega ta hiljem müüdud kontole ligi pääses.
Ahola püüdis oma virtuaalidentiteeti tagasi saada, helistas oletatavale vargale ja tolle emalegi. Ainuke vastus oli, et "seda pole ju päriselt olemas, millest sa räägid ja kuidas sa kõike seda tõestad".
See ajas Aholal kopsu üle maksa. World of Warcrafti konto oli aastate jooksul järjest väärtuslikumaks muutunud, vastavalt sellele, kuidas Ahola mängijana järjest osavamaks, kogenumaks ning teiste mängijate poolt hinnatumaks sai. Ühesõnaga, oma võrguidentiteeti tuuninud oli. Mees andis asja kohtusse.
Lõppenud nädalal saabus esimese astme kohtust ajalooline otsus, millega kinnitati vahepeal sõlmitud kokkuleppemenetlus. Ahola sai konto eelmiselt omanikult, kahtlusaluselt virtuaalvargalt, 4000 eurot. Mängukonto kasvanud väärtust aitas kohtul arvutada Turu ülikoolis virtuaaltarbimise teemalist doktoritööd kaitsnud Vili Lehdonvirta.
Kuidas see võimalik on, et virtuaalsetel esemetel või omadustel võib olla rahaline väärtus, küsisid Soome ajakirjanikud Lehdonvirta käest. "Virtuaalne maailm on inimeste elus järjest olulisemal kohal. See, mis toimub virtuaalselt, hakkab tunduma vähemalt sama tõeline nagu nn ehtsas maailmas," vastas too. Oluline on see, kui tugevalt ja kui paljude inimeste elu virtuaalsus puudutab.
*
Kuulasin reedel, mida arvab veebiajakirjandusest Tartu ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristin, kes on Eesti ajakirjanike jaoks endiselt nii auväärne vaimne ema, et teda teietavad keskeale lähenevad mehedki.
Marju Lauristin poetas muu jutu seas ka lause, et meil kasvavad juba põlvkonnad, kelle jaoks ei ole enam olemas veebiväljaandeid kui konkreetseid kanaleid. Kelle jaoks kogu veeb, võrk või kuidas iganes ma seda ka ei nimeta, on üks keskkond. Tulevaste põlvkondade jaoks on võrk aga totaalne keskkond.
*
Vaadates Soome äsjast kohtulepet, ei tundugi see enam nii võimatu.
Kooli sai Ahola lõpetatud ning leidis endale ka it-alase töökohta. Arvutite abiga ongi Ahola enda sõnul eluga mingi kontakti saavutanud, kõikidest masendusperioodidest ning lõpuks vaimsetel põhjustel töövõimetuspensionile määramisest hoolimata.
Infotehnoloogia on Ahola sõnul ainuke loogiline asi maailmas. Üks pluss üks on alati kaks.
Aastal 2005 tuli Hannu Ahola ellu uusim sõber, sõltuvus ja lohutus, maailmakuulus võrgumäng World of Warcraft. Mängimine täidab enda sõnul lõviosa ajast koduseinte vahel veetva mehe jaoks suure osa tema elus olevatest aukudest. Seda ei osanud Ahola ilmselt aga uneski näha, et mängimine - ning just nimelt World of Warcraft - teeb temast tuntu kogu tema koduriigis.
Kusjuures tuntuks ei saanud Ahola mitte selle tõttu, mida ta mängus korda saatis või kui osavaks ta muutus. Aholat teatakse hetkel Soomes tänu sellele, millest ta ilma jäi.
Mees ise mäletab seda hetke peast. 2008. aasta 27. juulil kell 00.30 viskas World of Warcrafti konto Ahola mängust välja nind sisse enam ei lasknudki. Keegi oli varastanud tema võrguidentiteedi.
Ahola ise kahtlustab varguses tuttava tuttavat, kellelt ta omal ajal konto ostis. Tema arvates peitis it alal osav müüja kontosse salasõna, millega ta hiljem müüdud kontole ligi pääses.
Ahola püüdis oma virtuaalidentiteeti tagasi saada, helistas oletatavale vargale ja tolle emalegi. Ainuke vastus oli, et "seda pole ju päriselt olemas, millest sa räägid ja kuidas sa kõike seda tõestad".
See ajas Aholal kopsu üle maksa. World of Warcrafti konto oli aastate jooksul järjest väärtuslikumaks muutunud, vastavalt sellele, kuidas Ahola mängijana järjest osavamaks, kogenumaks ning teiste mängijate poolt hinnatumaks sai. Ühesõnaga, oma võrguidentiteeti tuuninud oli. Mees andis asja kohtusse.
Lõppenud nädalal saabus esimese astme kohtust ajalooline otsus, millega kinnitati vahepeal sõlmitud kokkuleppemenetlus. Ahola sai konto eelmiselt omanikult, kahtlusaluselt virtuaalvargalt, 4000 eurot. Mängukonto kasvanud väärtust aitas kohtul arvutada Turu ülikoolis virtuaaltarbimise teemalist doktoritööd kaitsnud Vili Lehdonvirta.
Kuidas see võimalik on, et virtuaalsetel esemetel või omadustel võib olla rahaline väärtus, küsisid Soome ajakirjanikud Lehdonvirta käest. "Virtuaalne maailm on inimeste elus järjest olulisemal kohal. See, mis toimub virtuaalselt, hakkab tunduma vähemalt sama tõeline nagu nn ehtsas maailmas," vastas too. Oluline on see, kui tugevalt ja kui paljude inimeste elu virtuaalsus puudutab.
*
Kuulasin reedel, mida arvab veebiajakirjandusest Tartu ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristin, kes on Eesti ajakirjanike jaoks endiselt nii auväärne vaimne ema, et teda teietavad keskeale lähenevad mehedki.
Marju Lauristin poetas muu jutu seas ka lause, et meil kasvavad juba põlvkonnad, kelle jaoks ei ole enam olemas veebiväljaandeid kui konkreetseid kanaleid. Kelle jaoks kogu veeb, võrk või kuidas iganes ma seda ka ei nimeta, on üks keskkond. Tulevaste põlvkondade jaoks on võrk aga totaalne keskkond.
*
Vaadates Soome äsjast kohtulepet, ei tundugi see enam nii võimatu.
04 November 2009
Oop, kommentaarideta: Luule rebib linnakodanikelt riided
Väga cool poeesia Maimu Bergi Delfile kirjutatud arvamusloo ainetel:
Luule rebib linnakodanikelt riided
Luule rebib linnakodanikelt riided
Meediakommentaar: Ajakirjanikud arvavad
Vikerraadio eetris 2. novembril 2009
Maailma ajakirjanike hulgas liigub selline nali: "Mis vahet on ajakirjanikul ja teadlasel?" Vastus: "Teadlane teab kõike millestki, ajakirjanik aga teab midagi kõigest."
Samas liigub maailmas ka üks teine ütlemine: "Pimedate hulgas on ka ühesilmaline kuningas".
Kui me nüüd need kaks lauset kokku paneme, saame sissejuhatuse ühele omapärasele nähtusele, mida olen imekspanuga jälginud juba viimased viisteist aastat. Eestis on rahvusvahelises mõõdus uskumatult palju saateid, milles ajakirjanikud kajastavad kõiki vestlussaates osalejate klassikalisi rolle, olles samal ajal saatejuhid ja saatekülalised, asjatundjad ning arvamusliidrid.
On Rahva teenrid, on Olukorrast riigis. On keskpäevatunde ja pressiklubisid. Lisaks on hunnik saateid, kuhu ajakirjanikud samuti kohale kutsutakse.
Kui need saateformaadid sündisid, ei olnud ma päris kohal. Nii et võin sel teemal ainult oletusi loopida. Ehk tundsid ajakirjanikud ajal, mil kõikvõimalike kommentaaride, repliikide, taustade ning hüüatuste kirjutamine oli palju tavatum kui praegu, et tahaks uudiste treimise vahel ka sõna sekka öelda. Võib-olla oli saatejuhtidel lihtsam keerulistel saateaegadel lihtsam saatesse ametivendi ja -õdesid saada, kuna päris spetsialistid ei viitsinud nädalavahetusel või keset kiiret argipäeva kuhugi stuudiosse ronida. Võib-olla oli osa ajakirjanikest arvamusel, et kui riigi asjadest keegi üldse peaks rääkima, siis peaks seda tegema nemad, kui kõige teadjam ja vähem korrumpeerunud seltskond.
Igatahes, seis on selline, et Eestis on päris mitu saadet, mille põhisisuks on see, mida ajakirjanikud arvavad. Kui nüüd võrrelda kiirelt näiteks põhjanaabritega, siis on nende neli ja pool korda suuremas riigis selliseid saateid täpselt üks ning seegi keskendub suures ulatuses pressi enda tegemistele.
Kui need saated seal lihtsalt niisama oleksid, polekski tegelikult nagu hullu midagi, pole ju keegi öelnud, et ajakirjanikud ei tohiks arvamust omada või avaldada, mis siis, et saadete paljusus kipub kergelt edevusele viitama.
Natuke hullemaks muutuvad asjad aga siis, kui kõik need saated kipuvad jääma üsna kitsasse ajavahemikku. Veel hullemaks muutub asjade seis siis, kui see kitsas ajavahemik on nädalavahetus, mis on isegi kuumaverelises Eesti Vabariigis üldjuhul üsna uudistetühi aeg. Eriti hull on aga olukord riigis nüüdisaegse veebiajakirjanduse tingimustes.
Igal nädalavahetusel istub kõikides toimetustes nimelt vähemalt üks uudistenäljas uudistetoimetaja, nokk innukalt püsti, ja ootab igat uudistepalukest, mis tema ette poetatakse. Kuna nädalavahetustel palju ei juhtu, uudiseid aga nõutakse ikka omasoodu, siis on iga nädalavahetus veebitoimetuse jaoks just nagu väike hapukurgihooaeg, mil kirjutatakse sellest, millest kirjutada on.
Nii tekibki olukord, et kõik need rahva teenrid, olukorrad riigis ning keskpäevatunnid ongi korraga veebitoimetaja jaoks üks tänuväärne allikas, milles kui mitte oma, siis vähemalt uudistejuhi või peatoimetaja janu kustutada.
Probleem on aga selles, et ega üks keskmine veebitoimetus siis mingit pikka analüüsi või arutelu ei kirjuta. Iga veebitoimetaja on kuulnud, et uudis on lühike ja lööv, müüva pealkirjaga ning võimalikult meediaseksikal teemal. Kes see ikka jaksab "pikka heietust" või keerulist konstruktsiooni lugeda. Kes see jaksab süveneda sellesse, millest jutt alguse sai või kuhu välja jõudis. Keda huvitab, kas öeldi naljaga, vihaga või poolkogemata.
Teeme nii, nagu alati! Võtame lause, rebime kontekstist ja paneme ütleja nime ja hüüumärgiga varustatult üles. Karm elu saates osalejate jaoks, kelle virutatakse kas nüüd nende enda, aga oma liigikaaslaste relvaga kindlasti.
Nii tekibki eriti skisofreeniline olukord. Stuudios on ajakirjanikud, neid kuulavad ajakirjanikud ning ajakirjanikud teevad ka need uudised, mille põhisisuks on see, mida üks või teine ajakirjanik ühe või teise asja kohta arvab.
Kõige segasemal juhul kirjutavad aga ajakirjanikud uudise sellest, mida stuudios istuvad ajakirjanikud arvavad sellest, mida ajakirjanikud arvavad.
Maailma ajakirjanike hulgas liigub selline nali: "Mis vahet on ajakirjanikul ja teadlasel?" Vastus: "Teadlane teab kõike millestki, ajakirjanik aga teab midagi kõigest."
Samas liigub maailmas ka üks teine ütlemine: "Pimedate hulgas on ka ühesilmaline kuningas".
Kui me nüüd need kaks lauset kokku paneme, saame sissejuhatuse ühele omapärasele nähtusele, mida olen imekspanuga jälginud juba viimased viisteist aastat. Eestis on rahvusvahelises mõõdus uskumatult palju saateid, milles ajakirjanikud kajastavad kõiki vestlussaates osalejate klassikalisi rolle, olles samal ajal saatejuhid ja saatekülalised, asjatundjad ning arvamusliidrid.
On Rahva teenrid, on Olukorrast riigis. On keskpäevatunde ja pressiklubisid. Lisaks on hunnik saateid, kuhu ajakirjanikud samuti kohale kutsutakse.
Kui need saateformaadid sündisid, ei olnud ma päris kohal. Nii et võin sel teemal ainult oletusi loopida. Ehk tundsid ajakirjanikud ajal, mil kõikvõimalike kommentaaride, repliikide, taustade ning hüüatuste kirjutamine oli palju tavatum kui praegu, et tahaks uudiste treimise vahel ka sõna sekka öelda. Võib-olla oli saatejuhtidel lihtsam keerulistel saateaegadel lihtsam saatesse ametivendi ja -õdesid saada, kuna päris spetsialistid ei viitsinud nädalavahetusel või keset kiiret argipäeva kuhugi stuudiosse ronida. Võib-olla oli osa ajakirjanikest arvamusel, et kui riigi asjadest keegi üldse peaks rääkima, siis peaks seda tegema nemad, kui kõige teadjam ja vähem korrumpeerunud seltskond.
Igatahes, seis on selline, et Eestis on päris mitu saadet, mille põhisisuks on see, mida ajakirjanikud arvavad. Kui nüüd võrrelda kiirelt näiteks põhjanaabritega, siis on nende neli ja pool korda suuremas riigis selliseid saateid täpselt üks ning seegi keskendub suures ulatuses pressi enda tegemistele.
Kui need saated seal lihtsalt niisama oleksid, polekski tegelikult nagu hullu midagi, pole ju keegi öelnud, et ajakirjanikud ei tohiks arvamust omada või avaldada, mis siis, et saadete paljusus kipub kergelt edevusele viitama.
Natuke hullemaks muutuvad asjad aga siis, kui kõik need saated kipuvad jääma üsna kitsasse ajavahemikku. Veel hullemaks muutub asjade seis siis, kui see kitsas ajavahemik on nädalavahetus, mis on isegi kuumaverelises Eesti Vabariigis üldjuhul üsna uudistetühi aeg. Eriti hull on aga olukord riigis nüüdisaegse veebiajakirjanduse tingimustes.
Igal nädalavahetusel istub kõikides toimetustes nimelt vähemalt üks uudistenäljas uudistetoimetaja, nokk innukalt püsti, ja ootab igat uudistepalukest, mis tema ette poetatakse. Kuna nädalavahetustel palju ei juhtu, uudiseid aga nõutakse ikka omasoodu, siis on iga nädalavahetus veebitoimetuse jaoks just nagu väike hapukurgihooaeg, mil kirjutatakse sellest, millest kirjutada on.
Nii tekibki olukord, et kõik need rahva teenrid, olukorrad riigis ning keskpäevatunnid ongi korraga veebitoimetaja jaoks üks tänuväärne allikas, milles kui mitte oma, siis vähemalt uudistejuhi või peatoimetaja janu kustutada.
Probleem on aga selles, et ega üks keskmine veebitoimetus siis mingit pikka analüüsi või arutelu ei kirjuta. Iga veebitoimetaja on kuulnud, et uudis on lühike ja lööv, müüva pealkirjaga ning võimalikult meediaseksikal teemal. Kes see ikka jaksab "pikka heietust" või keerulist konstruktsiooni lugeda. Kes see jaksab süveneda sellesse, millest jutt alguse sai või kuhu välja jõudis. Keda huvitab, kas öeldi naljaga, vihaga või poolkogemata.
Teeme nii, nagu alati! Võtame lause, rebime kontekstist ja paneme ütleja nime ja hüüumärgiga varustatult üles. Karm elu saates osalejate jaoks, kelle virutatakse kas nüüd nende enda, aga oma liigikaaslaste relvaga kindlasti.
Nii tekibki eriti skisofreeniline olukord. Stuudios on ajakirjanikud, neid kuulavad ajakirjanikud ning ajakirjanikud teevad ka need uudised, mille põhisisuks on see, mida üks või teine ajakirjanik ühe või teise asja kohta arvab.
Kõige segasemal juhul kirjutavad aga ajakirjanikud uudise sellest, mida stuudios istuvad ajakirjanikud arvavad sellest, mida ajakirjanikud arvavad.
26 Oktoober 2009
Meediakommentaar: Suhkruvatimüüja mure ehk kas meedia aitas Savisaarel valimised võita?
Vikerraadio eetris 26. oktoobril 2009
Iga ajakirjanduses töötav inimene teab, et on üldsuse silmis vastutav kõige eest, mida tema meediaettevõte korda saadab - ükskõik, kas see on konkreetselt tema tööülesannetega seotud või mitte. Küll peavad raamatupidajad kuulama oma tuttavate rahuolematust äsjase juhtkirjaga, küll on uudistereporterid sunnitud vastama vihastele helistajatele, kes nõuavad kategoorilises toonis seletust reklaamihindade kohta. Turundusosakond aga annab aru, miks on taas laskutud nii madalale, et avaldatakse lugusid mingi räppari naisest, kes oma kaugel kodumaal tuharapaari poolest kuulus on.
Ühesõnaga, kenal valimiseelsel nädalal, kui kõikide erakondade kampaaniad nii kuumas faasis olid, et üksteisele eraldatud leheruumi, raadio- või telesekundeid ning veebipinda joonlaudade ja stopperitega mõõdeti, helises minu telefon. Või no, oleks helisenud, kui veebikõnede tegemiseks mõeldud arvutiprogrammi Skype võiks telefoniks nimetada - ja kui mu arvutil oleks küljes kõik Skype abil kõnelemiseks vajalikud vidinad. Kuna neid ei ole, siis jäägu väljend "helises telefon" ainult piltlikuks. Tegelikult hakkas andis Skype lihtsalt märku, et keegi tahab sõna.
Sõna võeti ühe kohalikel valimistel osalenud erakonna peakorterist ning juhiti poolsõbralikul, kuid siiski väheke mõrudal toonil tähelepanu faktile, et "teie 15-st viimasest loost on 12 seotud Savisaare või Keskerakonnaga". Taiplikum kuulaja juba mõistab, et faktile tähelepanu juhtinud isik ei esindanud Keskerakonda.
Samuti ei olnud tegemist esimese valimiskampaaniaga, milles too tähelepanujuhtija osales. Seega teadis ta väga hästi, et kuldne reegel "igasugune tähelepanu on hea tähelepanu" ei ole ka 2009. aasta Eestis oma aktuaalsust kaotanud. See, et kaheteistkümnest loost kümme olid tõlgendatavad negatiivsete või etteheitvatena, ei omanud tolle Savisaare ja Keskerakonna konkurendi jaoks mingit tähtsust. Parteihunt teadis hästi, et niinimetatud pildil olemine loeb, muu mitte.
Pärast valimisi on hakanud siit-sealt kostma väiteid, et tegelikult oligi see suures osas Eesti meedia, kes Savisaarele tema kolossaalse valimisvõidu kinkis. Keskerakonna suunalt on kusjuures kostnud ka väiteid, et see pole mitte ainult Eesti meedia, kes Savisaarele tema kolossaalse valimisvõidu kinkis, vaid just nimelt tema tegemisi kritiseerinud, paljastada ning naeruvääristada püüdnud meedia, mis võidu tagas.
Ilmselt erakondlased ise teavad paremini, sest Keskerakond on tõepoolest tuntud selle poolest, et selle toetajaskond koondub ja tugevneb just nimelt siis, kui teda rünnatakse. Aga oletagem, et see on tõepoolest tõsi, et meedia kinkis Savisaarele valimisvõidu. Küsigem seepeale, millised oleksid olnud alternatiivid?
Seda, et linnapea valimiseelsed käärikarnevalid ehk erinevate objektide avamised puhtalt linnarahva huvides korraldatud ettevõtmised olid, usub ilmselt ainult väga K-tähe kujuliste prillidega vaatleja. Suur osa linnavalitsuse aktsioonidest oli ju selgelt valimispropaganda - seda tunnistab ju linnavalitsus isegi lõppenud nädalal ilmsiks tulnud faktiga, et linna sotsiaalabiprogramme välja töötama võetud nõunik, omaaegse K-kohukese kampaania sepistaja Alar Pink oligi tööle võetud vaid valimisteni. Ajakirjandus ei oleks oma tööd teinud, kui kõigele toimuvale ei oleks antud väärilist hinnangut. Ning vääriline hinnang oli tihti hävitav.
Aga nagu juba öeldud, see ei töötanud. Savisaare pooldajaid meedia veenda ei suutnud ning vastaseid polnud vaja veenda, sest nood teadsid kõike öeldut niigi.
Mida siis teha kahe aasta pärast, 2011. aasta Riigikogu valimiste ajal, mid Suur Demagoog nagunii veel võimsama kampaania ning veel osavamate ja samas häbitumate trikkidega lagedale tuleb? Kas kuulutada Savisaarele ning Keskerakonnale meediaboikott?
Ei, ka see pole võimalik! Esiteks jätaks see kogu valimisvõtete presenteerimise linna poolt kontrollitavale meediale, mis on ajakirjandus ainult oma vormi, aga kaugeltki mitte sisu poolest. See oleks sama hea, kui püüda Venemaa Eesti-vastasele propagandale intelligentse ning peene vaikimisega vastata, lähtudes sellest, et targem annab järele. Me kõik teame, mida intelligentide ja peenetundelistega Vene võimu ajal tehti. Keskerakonna puhul jätaks ajakirjanduse vaikimine Savisaarele täiesti vabad käed.
Võitlemine ei aita, võitlusest loobumine samuti mitte. Mis siis? Kas Savisaar on meediavõitluse tõesti juba aastateks ette võitnud, nii et Eesti ajakirjandusel ei jäägi muud üle, kui vana ringmängu edasi tantsida, teades väga hästi, kuhu see viib.
Siiski mitte. On olemas ka kolmas võimalus. Lakooniliste, erinevate ettevõtmiste uudisväärtusele vastavate teadete võimalus. Kui ajakirjandus teeb Keskerakonna puhul erandi ning loobub klikkide, lugejate ning vaatajate-kuulajate jahil dramaatilistest pealkirjadest ning rikkalikest veebigaleriidest ja teleuudisteminutitest, kus linnapead nii-öelda söögi alla ja söögi peale kajastatakse, saavutab valimispropaganda kajastamine meedias automaatselt enda väärilised proportsioonid. Ehk taandub kolmandajärguliseks.
Savisaar müüb, see on tõsi. Aga pisikest nupukest või ääremärget vääriva järjekordse lindilõikamise müümine tohutu pealkirjaga veebilehe esiküljel on sama, nagu müüks lääget suhkruvatti toitva ja tervisliku kõhutäie pähe. Eriti nüri on, kui suhkruvatimüüja takkajärgi veel rahva toitumusharjumuste pärast pisaraid valab.
Iga ajakirjanduses töötav inimene teab, et on üldsuse silmis vastutav kõige eest, mida tema meediaettevõte korda saadab - ükskõik, kas see on konkreetselt tema tööülesannetega seotud või mitte. Küll peavad raamatupidajad kuulama oma tuttavate rahuolematust äsjase juhtkirjaga, küll on uudistereporterid sunnitud vastama vihastele helistajatele, kes nõuavad kategoorilises toonis seletust reklaamihindade kohta. Turundusosakond aga annab aru, miks on taas laskutud nii madalale, et avaldatakse lugusid mingi räppari naisest, kes oma kaugel kodumaal tuharapaari poolest kuulus on.
Ühesõnaga, kenal valimiseelsel nädalal, kui kõikide erakondade kampaaniad nii kuumas faasis olid, et üksteisele eraldatud leheruumi, raadio- või telesekundeid ning veebipinda joonlaudade ja stopperitega mõõdeti, helises minu telefon. Või no, oleks helisenud, kui veebikõnede tegemiseks mõeldud arvutiprogrammi Skype võiks telefoniks nimetada - ja kui mu arvutil oleks küljes kõik Skype abil kõnelemiseks vajalikud vidinad. Kuna neid ei ole, siis jäägu väljend "helises telefon" ainult piltlikuks. Tegelikult hakkas andis Skype lihtsalt märku, et keegi tahab sõna.
Sõna võeti ühe kohalikel valimistel osalenud erakonna peakorterist ning juhiti poolsõbralikul, kuid siiski väheke mõrudal toonil tähelepanu faktile, et "teie 15-st viimasest loost on 12 seotud Savisaare või Keskerakonnaga". Taiplikum kuulaja juba mõistab, et faktile tähelepanu juhtinud isik ei esindanud Keskerakonda.
Samuti ei olnud tegemist esimese valimiskampaaniaga, milles too tähelepanujuhtija osales. Seega teadis ta väga hästi, et kuldne reegel "igasugune tähelepanu on hea tähelepanu" ei ole ka 2009. aasta Eestis oma aktuaalsust kaotanud. See, et kaheteistkümnest loost kümme olid tõlgendatavad negatiivsete või etteheitvatena, ei omanud tolle Savisaare ja Keskerakonna konkurendi jaoks mingit tähtsust. Parteihunt teadis hästi, et niinimetatud pildil olemine loeb, muu mitte.
Pärast valimisi on hakanud siit-sealt kostma väiteid, et tegelikult oligi see suures osas Eesti meedia, kes Savisaarele tema kolossaalse valimisvõidu kinkis. Keskerakonna suunalt on kusjuures kostnud ka väiteid, et see pole mitte ainult Eesti meedia, kes Savisaarele tema kolossaalse valimisvõidu kinkis, vaid just nimelt tema tegemisi kritiseerinud, paljastada ning naeruvääristada püüdnud meedia, mis võidu tagas.
Ilmselt erakondlased ise teavad paremini, sest Keskerakond on tõepoolest tuntud selle poolest, et selle toetajaskond koondub ja tugevneb just nimelt siis, kui teda rünnatakse. Aga oletagem, et see on tõepoolest tõsi, et meedia kinkis Savisaarele valimisvõidu. Küsigem seepeale, millised oleksid olnud alternatiivid?
Seda, et linnapea valimiseelsed käärikarnevalid ehk erinevate objektide avamised puhtalt linnarahva huvides korraldatud ettevõtmised olid, usub ilmselt ainult väga K-tähe kujuliste prillidega vaatleja. Suur osa linnavalitsuse aktsioonidest oli ju selgelt valimispropaganda - seda tunnistab ju linnavalitsus isegi lõppenud nädalal ilmsiks tulnud faktiga, et linna sotsiaalabiprogramme välja töötama võetud nõunik, omaaegse K-kohukese kampaania sepistaja Alar Pink oligi tööle võetud vaid valimisteni. Ajakirjandus ei oleks oma tööd teinud, kui kõigele toimuvale ei oleks antud väärilist hinnangut. Ning vääriline hinnang oli tihti hävitav.
Aga nagu juba öeldud, see ei töötanud. Savisaare pooldajaid meedia veenda ei suutnud ning vastaseid polnud vaja veenda, sest nood teadsid kõike öeldut niigi.
Mida siis teha kahe aasta pärast, 2011. aasta Riigikogu valimiste ajal, mid Suur Demagoog nagunii veel võimsama kampaania ning veel osavamate ja samas häbitumate trikkidega lagedale tuleb? Kas kuulutada Savisaarele ning Keskerakonnale meediaboikott?
Ei, ka see pole võimalik! Esiteks jätaks see kogu valimisvõtete presenteerimise linna poolt kontrollitavale meediale, mis on ajakirjandus ainult oma vormi, aga kaugeltki mitte sisu poolest. See oleks sama hea, kui püüda Venemaa Eesti-vastasele propagandale intelligentse ning peene vaikimisega vastata, lähtudes sellest, et targem annab järele. Me kõik teame, mida intelligentide ja peenetundelistega Vene võimu ajal tehti. Keskerakonna puhul jätaks ajakirjanduse vaikimine Savisaarele täiesti vabad käed.
Võitlemine ei aita, võitlusest loobumine samuti mitte. Mis siis? Kas Savisaar on meediavõitluse tõesti juba aastateks ette võitnud, nii et Eesti ajakirjandusel ei jäägi muud üle, kui vana ringmängu edasi tantsida, teades väga hästi, kuhu see viib.
Siiski mitte. On olemas ka kolmas võimalus. Lakooniliste, erinevate ettevõtmiste uudisväärtusele vastavate teadete võimalus. Kui ajakirjandus teeb Keskerakonna puhul erandi ning loobub klikkide, lugejate ning vaatajate-kuulajate jahil dramaatilistest pealkirjadest ning rikkalikest veebigaleriidest ja teleuudisteminutitest, kus linnapead nii-öelda söögi alla ja söögi peale kajastatakse, saavutab valimispropaganda kajastamine meedias automaatselt enda väärilised proportsioonid. Ehk taandub kolmandajärguliseks.
Savisaar müüb, see on tõsi. Aga pisikest nupukest või ääremärget vääriva järjekordse lindilõikamise müümine tohutu pealkirjaga veebilehe esiküljel on sama, nagu müüks lääget suhkruvatti toitva ja tervisliku kõhutäie pähe. Eriti nüri on, kui suhkruvatimüüja takkajärgi veel rahva toitumusharjumuste pärast pisaraid valab.
Telli:
Postitused (Atom)
