Rain Kooli võrgupäevik

Meediakommentaar: ACTA on, FACTA pole ehk ACTA on taandatud mustvalgeteks dogmadeks

2012-02-13T12:51:00.002+02:00

Vikerraadio eetris 13. veebruaril 2012

Cила есть - ума не надо ehk kui jõudu on, pole mõistust vajagi, ütlevad venelased. Selle kõnekäänuga ei pea meie naabrid muidugi silmas, et nii peabki; see on ikka sarkasm, millega naeruvääristatakse neid, kes tormavad siin ilmas asju musklite, mitte ajuga, lahendama.

Viimase kuu aja jooksul on eestlaste meeli, südameid ja ajakirjandust täitnud võltsimisvastast võitlust käsitlev kaubandusleping, sõpradele - ja vaenlastele - lihtsalt ACTA. Vaatasin minagi neid mitut tuhandet inimest, kes, selle asemel (või sellele lisaks) et mõnes kodulähedases pargis oravatele seemneid sööta, avaldasid nädalavahetusel avalikel linnaplatsidel ACTA vastu meelt. Vaatasin ja mõtlesin, et mille vastu nad õigupoolest protesteerivad.

Jah, kindlasti peaminister Andrus Ansipi üha süveneva ülbuse ja üleolevuse vastu - jutt fooliummütsikestest riigikogu kõnetoolis oli kindlasti kohatu, kuigi protesteerijad suutsid selle leebe irooniaga peaministri enda vastu vastu pöörata, keerates fooliumi ümber enam-vähem kõigele, mis kannatas ning andes kommunikatsioonitehnoloog Agu Uudelepale põhjuse tõdeda Vikerraadio päevakommentaaris, et fooliumitootjatel on praegu head ajad.

Peaministri vastu ja Eesti valitseva teerullipoliitika vastu küll, aga ACTA enda...? Kui palju nad üldse ACTAst teadsid? Kui palju me üldse ACTAst teame?

ACTA on ühest küljest nii üldine raamleping ja teisest küljest veel nii ilma praktiliste rakendusteta tulevik, et paratamatult on suhtumine sellesse taandunud avalikus ruumis rohkem usu küsimuseks. Seda läbi lugeda pole suur osa vastustajatest (ja tea kas pooldajatestki) vaevaks võtnud. Pealegi tean ma oma kogemusest, et läbi lugemisest pole erilist kasu. Pole kasu selles mõttes, et kõike, millega ACTA vastased meid hirmutavad, annaks põhimõtteliselt teha juba olemasoleva seadusandluse põhjal ja kogu internetikasutajate kaitset, mida vastased nõuavad, annaks samuti rakendada olemasolevate seaduste, muu hulgas ka põhiseaduse, alusel.

Kusjuures viitamine olemasolevatele seadustele on ka ACTA toetajate suurim argument - samas ei mõtle nad aga sellele, et kui mingi leppe kasuks argumenteerida fraasiga "see ei muuda midagi", tõstatub automaatselt fundamentaalne küsimus "miks seda siis üldse vaja on?"

Isegi juristid vaatavad otsa täpselt samadele ACTA artiklitele ja näevad neis hoopis erinevaid asju. Vaatab autoriõiguslasest jurist Erik Mandre rahvusringhäälingu portaali intervjuus ja näeb, et pole hullu midagi, vastupidi, hoopis karmimaid seadusi oleks vaja, et midagi muutuks. Vaatab jurist Karmen Turk Delfis ja näeb, et muutub nii et vähe pole ja ikka halvemuse poole.

Kui juba juristid näevad üks ühte, teine teist, siis mida peab veel arvama tavakodanik?

Usuküsimusi on lihtne taandada lihtsateks dogmadeks. Nii ongi ka osa ACTA vastastest teinud sellest kiirkorras mustvalgete tõdede kogumi, kusjuures sellel rindel on esirinnas püünele tõtanud ka poliitikud, eriti sellised, kellel on juba varasemast kombeks sisuliselt mille tahes kohta midagi arvata - Kristiina Ojuland, Juku-Kalle Raid, Igor Gräzin, Heimar Lenk...

Nii me siis loemegi (ja järgmisel hetkel kuuleme juba meeleavaldajate suust), et ACTA ei tee rohkemat ega vähemat kui tapab interneti, kaotab ära tasuta wifi, paneb teie lapsed vangi jne.

Mida aga ACTA päriselt teeb või tegemata jätab, seda me endiselt ei tea. Sellise lepinguga on täpselt nii, et see võib kõike muuta, aga võib ka mitte midagi muuta. Alused on olemas mõlemaks. Praktikas oleneb kõik sellest, kuidas lepinguga liitunud riigid seda lõpuks ellu hakkavad viima. Ehk põhimõtteliselt taandub kõik sellele, millist käitumist me oleme valmis oma võimukandjatelt ootama.

Ja siin, head sõbrad, on peidus kõige tõhusam ACTA vastane argument. Kas me peame võimalikuks, et meie valitsus ei arvesta niinimetatud väikese inimesega? Jah, paraku küll. Kas me oleme valmis uskuma, et valitsus sõidab teerulliga üle igaühest, kes juhtub valitud rajal ette jääma? Jaa, paraku küll, eriti pärast peaministri läinudkolmapäevast sõnavõttu. Kas me oleme valmis uskuma, et valitsus pingutab või naba paigast, et rakendada oma USA partnerite nõudmisel ACTAt täie võimaliku karmusega ja isegi natuke üle selle? Jah, paraku küll - sest meil on vaja strateegilist partnerlust, NATO õhuturvet for ever ja nii edasi...

Neile, kes ei taha uskuda mustvalgetesse loosungitesse, vaid tahavad teada ning oma peaga mõtelda ning lõpuks ka mingi iseseisva seisukoha kujundada, soovitan ma mitte lugeda iga lihtsat loosungit. Lugege tõsiseltvõetavaid autoreid, lugege Indrek Ibrust, Daniel Vaarikut, Linnar Viiki või Sten Tamkivi. Ja lisaks tavameediale lugege näiteks memokraat.ee-d või Mihhail Lotmani blogi. Ja kui te märkate keda tahes ACTA teemal sõna võtmas, uurige hoolega, milline on tema taust ning millist huvigruppi ta ehk esindab.

Ning kõigepealt tasuks muidugi alustada selle va ACTA enda läbilugemisest.

NB! Vikerraadio päevakommentaare saate täispikkuses kuulata SIIN.

Meediakommentaar: kuidas üks suurriik vaenab ringhäälingu toimetust

2012-02-13T12:32:00.000+02:00

Vikerraadio eetris 6. veebruaril 2012
2012. aasta jaanuar. Avalik-õigusliku ringhäälingu vähemuskeelse toimetuse töötajate perekonnaliikmetele ja lähisugulastele astuvad pealinna tänaval ligi vaenulikult meelestatud suurriigi luuretöötajad. Mõnda neist pereliikmetest hoitakse isegi tükk aega kinni ja neid ähvardatakse - kui see ajakirjanik oma meie riigile sobimatut juttu eetris ei lõpeta, siis...

Tegemist on teadliku ja ulatusliku heidutus- ja laimukampaaniaga just nimelt selle ühe, vähemuskeelse toimetuse vastu. Lisaks pereliikmete ähvardamisele kuulub selle uskumatult häbematu ja ning paljastamise suhtes ükskõikse kampaania niiditõmbajate meetodite hulka ka laimu levitamine toimetuse tuntuimate ajakirjanike kohta ning nende mõnitamine otse-eetris ja veebis.

Üks ohtlikumaid hetki koidab siis, kui ühe ajakirjaniku lähisugulane arreteeritakse tolles vaenulikult meelestatud suurriigis, vähemuskeele emamaal. Sugulase vangistamise abil sunnitakse ajakirjanik alluma online-ülekuulamisele, mille eesmärk on saada tunnistusi negatiivse tegevuse kohta.

Teiste ajakirjanike sugulaste maju otsitakse läbi, nende vara konfiskeeritakse ning üks inimene toimetatakse määramata ajaks vanglasse. Vanglasse, mis režiimile ohtlikeks klassifitseeritud tegelasi eriti hellalt ei kohtle.

Järgneb veel üks hoop. Saatesse helistanud inimene väidab otse-eetris, et avalik-õigusliku ringhäälingu vähemuskeelse toimetuse staarsaatejuht olla vägistanud oma töökaaslase, samuti tuntud saatejuhi. Mõlemad saatejuhid lükkavad taolise väite kui täiesti meelevaldse ümber, aga see ei sega vaenulikult meelestatud suurriigi läbivalt valitsusmeelset meediat seda väidet fakti pähe esitamast ja kordamast.

Erinevates kuritegudes süüdistamine on üldse selles infosõjas populaarne võte. Vägistamisväide on muidugi kõige jälgim näide, aga ka narkokaubandus on anonüümsete helistajate ja veebikommentaatorite seas levinud süüdistus. Kui midagi kõvemat parasjagu pähe ei tule, käib ka altkäemaksuvõtmine, milles ringhäälingu toimetajad meistrid olevat.

Veebisõtta kuuluvad ka kõikvõimalikud videomontaažid - näiteks monteeritakse ringhäälingu naisajakirjaniku nägu mõne pornoklipi naisnäitleja külge ja levitatakse seda tõe pähe.

Suurriigi enda territooriumil käib aga Stalini režiimi aegadest tuttav vaenlaste otsimine. Luureteenistused arreteerivad inimesi, keda siis survestatakse üles tunnistama ja kahetsema, et jah, me tõesti töötasime tolle paha välisriigi avalik-õigusliku ringhäälingu heaks.

Too ringhääling oma suurriigis vabalt mõistetavas keeles eetris olevate saadetega on selline tont, et selle kompromiteerimiseks ehitatakse peale kõige muu ka internetti libalehekülgi, mis väliselt meenutavad tolle avalik-õigusliku ringhäälingu ametlikke kodukülgi, kuid mille kaudu saab levitada kõikvõimalikke kompromiteerivaid materjale selle toimetajate kohta.

Ja milles siis seisneb tolle väikese ringhäälingu toimetuse süü? Lihtsalt selles, et see esitab alternatiivse käsitluse suurriigi sisepoliitikast ja probleemsetest suhetest läänega ning eetrisse lastakse ka teisitimõtlejaid, kellest nii mõnigi kirjeldab füüsilist ja vaimset vägivalda enda ning endasuguste kallal. Suurriik peab tolle toimetuse tööd aga osaks lääneriikide vandenõust enda vastu.

Neile, kes nüüd enda arvates juba ammu ära arvasid, millise ringhäälingu ja millise suurriigiga on tegemist, olgu öeldud, et kõik eelnev rääkis Suurbritannia avalik-õigusliku ringhäälingu BBC pärsiakeelsest toimetusest ning riigist nimega Iraan. Olgu see lihtsalt esmaspäevane mõtlemisaine neile inimestele mõlemal pool poliitilisi rindejooni, kes armastavad rääkida ajakirjandusvabadusest (ükskõik mis toonis) või ise ajakirjandust ja ajakirjanikke survestada.

Maailmas on palju paiku, kus ajakirjandus ja selle vabadus seisavad silmitsi tõeliste ohtudega - kusjuures BBC ja Iraani näide on veel kõige leebemate killast. Seda on hea meie koduste liivakastimängude kõrval meeles pidada.

NB! Vikerraadio päevakommentaare saate täispikkuses kuulata SIIN.

Meediakommentaar: Veebiuudis kui määrdunud kampsun lehkava reporteri seljas

2012-01-30T13:31:00.002+02:00

Vikerraadio eetris 30. jaanuaril 2012

Tihti juhtub, et töökollektiivis või seltskonnas on mõni inimene, kes on sotsiaalses mõttes puudega. Olgu see siis oma alluvatega mõnitaval ja alandaval moel suhtlev ülemus või näiteks labaseid seksistlikke nalju pilduv tegelane.

Hoolimata sellest, et nad valmistavad häbi ja piinlikkust, neid talutakse, nendega ollakse mingil põhjusel harjunud. Võib-olla hirmust, võib-olla Eesti kultuuri kuuluva kõiketaluva ükskõiksuse tõttu või siis seepärast, et arvatakse, et igas seltskonnas peabki olema üks kloun ja üleüldse, muidu on ta ju põhimõtteliselt tore inimene.

Olukord muutub, kui privaatsest ruumist siirdutakse avalikku. Näiteks läheb seesama ülemus mõnele konverentsile ja jätkab seal oma irisev-mõnitavat suhtlemist või maandub too seltskonna kloun mõnes uues seltskonnas, kus teda ei teata ega tunta ning põhimõtteliselt toredaks inimeseks ei peeta.

Seal tekitavad nood sotsiaalses mõttes debiilikud alguses hämmastust, siis aga pahameelt ning lõpuks tõrjereaktsiooni. Neid talutakse ainult nii palju, kui hädavajalik ning kuna hädavajalikud on siin elus vähesed asjad, siis pööratakse neile lõpuks kas otseses või ülekantud tähenduses selg.

Ühesõnaga - kõik siin ilmas ei ole tegelikult lubatud, isegi kui isekeskis ja omavahel on jäänud mulje, et on.

***

Eesti toimetustest ei liigu avalikus ruumis enim ringi mitte ülemused, vaid reporterid. Õnneks on möödas need ajad, kui reporter võis ilmuda pressikonverentsile viina järele lehkava hingeõhuga ja pindunud higi järele haisedes, kampsunil meeldetuletus eelmisel päeval söödud hernesupist. Rääkimata sellest, et reporter võiks võtta kaasa ropendavaid ja lärmavaid sõpru, kelle mölapidamatus kõigil kopsu üle maksa ajaks.

Jah, pressikonverentsidele reporterid niimoodi ei ilmu, sest isegi kui mõne reporteri elukombed sellele eeldused looks, paneks toimetus käe ette. Kuhu saa niimoodi tükid, mees, sa oled ju meie visiitkaart ja mõtle, millist häbi sa meile niimoodi teed...

Aga mõtleme nüüd niipidi - mille poolest erineb füüsiline ilmumine avalikku ruumi sellest, et reporter ilmub avalikku inforuumi? Ehk siis avaldab oma loo.

Ega väga ei erinegi. Samamoodi, nagu inimene ise, tema olek, käitumine, välimus ja hügieen on terve toimetuse visiitkaart avalikul üritusel, on tema avaldatud lugu toimetuse visiitkaart avalikus inforuumis.

Ja nüüd mõelgem selle peale, millise pildi toimetusest jätavad uudised, mis on jõudnud avalikkuse silme ette sellisel moel, et need tunduvad olevat kirjutatud vähemalt paaripromillises joobes või mingis enam või vähem püsivas meeltesegaduses?

Taolised uudised on eelkõige online-toimetuste probleem, mis on üha teravnenud seoses sellega, et viimasel ajal püüavad võrgutoimetused teha mitmelt poolt omamoodi otseülekandeid - minna oluliseks peetud sündmuse puhul kohale ja paisata eetrisse võimalikult palju pisikesi uudisnuppe või siis üht suurt uudisvoogu, mida kogu aeg kaasajastatakse. Sellised "otseülekanded" on ka need, mis poegivad tavaliselt kõige jubedamad moodustised sellesse va avalikku inforuumi.

Läinud nädalal jäid selles plaanis nii mulle kui paljudele sotsiaalvõrgustike kasutajatele eriti silma Delfi nupud Soome presidendivalimistelt ning Postimehe samasugused nupud IRLi esimehe valimistelt. Kohati oli nende pärast päris piinlik isegi kõrvaltvaatajana ning eriti piinlik seetõttu, et reporteri segast ja kirjaoskamatut teksti või selgeid faktivigu ei parandatud ega parandatud, kuigi kalender näitas juba uut päeva.

Ärge arvake, et ma lihtsalt kritiseerin vaeseid online-reportereid kusagilt turvalisest raadiomajast, kus iga keeleline apsakas kaob eetriavarustesse ning kui sa just Žirinovskit ja Tšaikovskit segamini ei aja, siis pole hullu. Oma töökogemusest tean ma üsna palju sellest, kuidas on teha rahvusvaheliselt suurürituselt online-ülekannet varustatult mobiili, märkmiku, pastaka, diktofoni, fotoaparaadi ja sülearvutiga.

Minu sõnum ei ole see, et võrguväljaannetes töötavad läbivalt jobud, vaid see, et kui väljaanded loovad olud, mis viivad täisoksendatud kampsuni taoliste uudiste avaldamise ning säilimiseni, siis pole see ses mõttes hea, et jätab kogu toimetusest, õigemini kogu meediaettevõttest, idioodi mulje.

Võtke natukenegi hoogu maha, rakendage natukene rohkem toimetajaid, ära püüdke nii meeleheitlikult üksteist üle trumbata - ja kui see ka ei aita, rakendage personalipoliitikat. Ning uskuge mind, rahvas tänab teid.

NB! Vikerraadio päevakommentaare saate täispikkuses kuulata SIIN.

Meediakommentaar: Mihkel Raud ja Priit Toobal – kulla- ja sõnnikutegija

2012-01-23T14:27:00.000+02:00

Vikerraadio eetris 23. jaanuaril 2012

Paljud teist ilmselt teavad lugu kuningas Midasest, kelle vastupandamatu kihk rikkuste järele viis selleni, et ta saavutas võime muuta kõik, mida ta puudutas, kullaks. Jätame hetkel kõrvale selle, millise kurbmänguga Midase kullatootmine lõppes - mees ei leidnud kullakoormast õnne, vaid vastupidi, hukutas lõpuks oma tütre ja seeläbi ka iseennast. Aga see moraal ei ole antud loo juures oluline.

Oluline on hoopis see, et kui mõelda läinud nädala silmapaistvamate meediapersoonide peale, siis koorub uudiste- ja lugudevoost välja kaks meest, kelle avalikud kuvandid on nii jõulised ja samas nii vastandlikud, et neid võib pidada meediaimago mõistes äärmusteks. Need mehed on Priit Toobal ja Mihkel Raud.

Toobalist sai lõppenud nädalal ka avalikult antikangelane, kuigi toimetustes on mees olnud naerualune vähemalt sellest ajast saadik, kui ta 2009. aastal esines legendaarse avaldusega, et valitsus on sotside lahkumiseni viinud valitsuskriisi esile kutsunud vaid selleks, et juhtida tähelepanu kõrvale pealinnas higi ja vaevaga korraldatud Tallinna päevalt. Mäletagem, et 11. jaanuaril peetud pressikonverentsil kasutas sama motiivi ka Keskerakonna esimees Edgar Savisaar, kes väitis, et tema erakonda viimasel ajal tabanud skandaalid on korraldatud vaid Tallinna tasuta ühistranspordi idee varjutamiseks. Raske öeldagi, kas tegemist on savisaarliku trikiga, mille õpipoiss Toobal omal ajal kasutusele võttis või on tegemist noore poliittehniku vaimuvälgatusega, mille erakonnajuht irooniaga pooleks taaskasutusest üles korjas.

Aga tulles tagasi Priit Toobali kuvandi juurde - mingil tasandil hakkab temast isegi kahju. Keskerakonna peasekretäri saadetud pressiteadete ning tema avalike avalduste vaim ja sisu on juba siiani olnud nii tragikoomilised, nii aleksandrmatrossovlikud, et ajakirjanikud üle Eesti ei tea tihti, kas nutta või naerda. Nüüd aga saabus nädal, mis andis talle mainekujunduslikult lõplikud hoobid.

Tundub, nagu läheks nihu kõik, mida Toobal avalikkuse ees teeb. Nagu oleks tegemist mingi müstilise anti-Midasega, kelle puudutus ei muuda kõike kullaks, vaid sõnnikuks.

Ja võtkem siis vastukaaluks Mihkel Raud, kes ajakirjanduses taas kord pildil positiivses kastmes, seoses oma esimese näidendi esilavastusega. Raud on Toobali vastand, ehtne Midas, kelle puudutus tundub muutvaks kullaks kõik, mida ta on otsustanud ette võtta - seda sellest hoolimata, et ta oma tegemistes iseend põrmugi ei säästa.

Mees rebib end rahva ees alasti, paiskab kõigile musta pori näkku, tirib päevavalgele oma elu kõige piinlikumad hetked - ja rahvas armastab teda. Mees karjub noorte tähelepanuhoolikute peale ja kihutab suure osa neist halastamatult minema enne kui nad superstaaristaatuse rambivalgusele lähedalegi on jõudnud - ja rahvas armastab teda. Mees tunnistab ausalt üles, et on alkohoolik, hedonist, edev mis kole - ja rahvas armastab teda...

Õnneks, erinevalt algupärasest Midasest, on Mihkel Rauas ka väga suur kogus Bilbo Bagginsit, fantaasiakirjanik Tolkieni raamatu "Kääbik" peategelast, kelle kohta päkapikkude juht Thorin Tammiskilp ütleb, et "oleks rohkem neid, kes laulu, nalja ja head kõhutäit kullakoormast ülevamaks peavad, oleks see maailm praegusest tunduvalt rõõmsam paik". See on oluline omadus vältimaks Midase saatust ning Mihkel Raual on see kenasti olemas.

Mulle tundub, et just siin peitubki tegelikult Priit Toobali ja Mihkel Raua kuvandite niivõrd kardinaalse erinevuse peamine põhjus.

Toobali ettevõtmisi kihutab takka ülim tõsimeelsus, pidev viskumine justkui mingisse järjekordsesse viimasesse võitlusse erakonna nimel. Ta justkui sunnib kogu ümbritseva maailma end kaitsma. Kui mitte võidu-, siis kaitserelvastuma.

Ainuke naeratus, mida tema näol avalikus inforuumis kohata võib, on põlglik grimass või pilge, mis peaks vaheda täägina vastaste roideid kõditama. Naermise asemel meeldib Toobalile naeruvääristada - kõike, mis tema poliitilise koduga samas rütmis ei marsi.

Raud aga võib rääkida sada meetrit alla kümne sekundi, räusata ja irvitada, kuid tema puhul on kindlamast kindlam, et see, kes tema terava keele ja emotsionaal-intellektuaalse ilutulestiku ette esimesena satub, on tema ise. Selline asi teeb suurema osa inimestest lihtsalt relvituks. Ja sellepärast me teda armastamegi.

NB! Vikerraadio päevakommentaare saate täispikkuses kuulata SIIN.

Meediakommentaar: kuidas surra nii, et ei jääks lahtisi otsi

2012-01-16T13:28:00.002+02:00

Vikerraadio eetris 16. jaanuaril 2012

Anonüümne maanteeametnik oli nädalavahetusel ameti kodulehele kribanud, et lumesadu ja tuisk haarasid kogu Eesti. Suured maanteed olid lumised, kõrvalteed lumised ja kohati läbimatute tuisuvaaludega. Kuhu iganes ei vaadanud, nähtavus olla tuisus väga halb ja teed libedad ning jäised.

Minul tuli aga esimest korda elus sõita Pedaspeale. Ja tagasi.

Pedaspea on pisike endine kaluriküla Kuusalu vallas. Lahemaa rahvuspargis ja puha, Kolga lahe ääres. Väga ilus koht, aga pääseb sinna just nimelt neid lumiseid, kohati läbimatute tuisuvaaludega, libedaid ja jäiseid kõrvalteid pidi.

Auto pole mul ka teab mis koletis. Päris põrnikas ka mitte, sest ta pole Wolksvagen, aga lähedane sugulane küll. Ütleme siis, et putukas. Nissan Micra kuulub kaalukategooria poolest samuti nende sõidukite hulka, mille tugev tormituul võib jäiselt teelt ilma ühegi juhtimisveata minema pühkida.

Enne ärasõitu seisis naine koduuksel ja küsis, retooriliselt muidugi ja nii, nagu ainult kahe inimese omavahelises olemises väga kindel inimene võib võllanaljatledes küsida: "Aga mida ma siis teen, kui sinuga midagi juhtub? Muuga ma saan hakkama, aga need Facebook ja Twitter?"

Tõepoolest, mõtlesin mina mõni aeg hiljem.

Viimaste aastate jooksul on online-meedias ilmunud ju päris mitu uudist sellest, kuidas õnnetul kombel surma saanud inimesed elavad sotsiaalmeedias teatud mõttes edasi. Nende kasutajakonto eksisteerib, koos kõige seal kajastatuga, kuigi inimene on ammu lakanud hingamast ja liigutamast. Temast on järele jäänud mingi astraalkeha, virtuaalne mina, kuigi inimesel endal kui elaval olendil pole sellest - ega millestki muust - enam sooja ega külma.

Sotsiaalmeedia ei ole täna enam ammu mingi pisikese nohikute ringi omavaheline harrastus. Twitter on Eestis vast harvemate huvi ja Google katsetus sotsiaalmeedia vallas, Google +, ei ole omale üldse kindlat kohta leidnud, kuid Facebook on paik, kus elavad oma virtuaalelu nii väga tavalised kui väga erilised Eesti inimesed.

Seal võib kohata nii traktoristi Haanjast ja küünetehnikut Häädemeestelt kui ka värdtiitliga staarmetroseksuaal kurat-teab-kelle-poolt "õnnistatud" Vaido Neigausi. Rääkimata kõigist neist teismelistest üle Eesti, kes Facebooki vajavad nagu õhku, vett ja valgust. Viimasest vast rohkemgi.

Sotsiaalne meedia mängib 21. sajandi teise aastakümne alguse inimese elus vähemalt sama olulist rolli nagu nii-öelda päris meediagi. Kusjuures nii mõnegi inimese jaoks on sotsiaalmeedia rohkem päris kui päris meedia. Saab ju sealtki peale kõige muu ka sõprade jagatud uudiste- või artikliteviited kätte. Maailmapilt võib nii küll juhuslikuks ja hüplikuks jääda ning saada vooderdatud ainult omale sobiva teabega, aga paljudele pole elus rohkem vajagi.

Kuid tulles tagasi alguse juurde - tõesti, mis saab meie elust sotsiaalmeedias, kui meie maine elu juhtub nii ootamatult otsa saama, et me ei saa ses suhtes ise midagi ette võtta?

Peale kõige muu on ju sotsiaalvõrgustunud inimestel tihti ka hulk tuttavad, miks mitte isegi sõpru, keda teatakse-tuntaksegi ainult võrgust. Kellega pole kunagi reaalselt kokku puututud või isegi telefoninumbreid vahetatud, reaalse elukoha aadressist hoolimata. Kuidas nemad peaksid teada saama, et inimene, kes eile oli elus (ja mitte ainult baitidena küberkosmoses) ei tule siia, sellesse ühisesse olemisruumi, enam kunagi? Ning et mittetulemise põhjus ei ole lihtlabane tüdinemine, vaid üdini fataalne.

Lahendus pole päris lihtne, sest kui me päris meedia võimalikud salasõnad teeme tavaliselt sellised, et neid võib kasutada elukaaslane või kogu pere, siis sotsiaalvõrgustikud on siiski meie privaatne ruum. Meil ei pruugi olla seal saladusi ega varjatud inimsuhteid, aga samamoodi nagu ei ole hea toon avada või lugeda isegi meie kõige lähedasemate inimeste kirju või sõnumeid, ei ole moraalselt õige seigelda nende sotsiaalmeedia kontodel.

Niisiis, mida teha, kui armastatu ei tule enam kunagi tagasi tuisuselt ja jäiselt autosõidult Pedaspeale ja tagasi?

Vähemalt mina mõtlesin Kolga lahe ääres rooli keerates esimest korda, et äkki peaks tegema testamendi. Sellega ei annaks ma oma armastatule edasi olematut vara või juhendeid enda tuha puistamiseks Soome lahte, vaid sotsiaalmeedia salasõnad. Et ei jääks lahtisi otsi.

NB! Vikerraadio päevakommentaare saate täispikkuses kuulata SIIN.

Meediakommentaar: kas rahvustevaheline vaen on eestivene meedia ärihuvi?

2012-01-16T13:25:00.000+02:00

Vikerraadio eetris 9. jaanuaril 2011

Ma ei tea, kas te olete tähele pannud, aga inimesed on erinevad. Nii mõnigi, eriti eestlaste hulgast, sõtkub läbi elu, ilma et eriti millegi peale erutuks. Samas on ka teistsuguseid inimesi, kes vajavad enda ümber alatihti mingit möllu, mingit kirgede tormi. Ainuüksi selleks, et tunda, et nad elus on.

Sama lugu on ka rahvastega. Justin Petrone on öelnud oma raamatu "Minu Eesti" esimeses osas, et eestlaste keskmine tüli meenutab kõige rohkem juriidilist väitlust teemal kes on süüdi selles, et asjad ei läinud nii, nagu oli kokku lepitud. Pole aga vaja minna kaugemale kui meie väikese kodumaa suurima rahvusvähemuse juurde, kui asjalood on juba hoopis teisiti. Venelane armastab ja vihkab hoopis ägedamalt, nagu homset polekski. Teinekord juhtub tülide käigus siis muidugi nii, et mõne osapoole jaoks polegi homset.

Veel kaugemale lõuna poole minnes võtavad ka rahvaste karakterid ning retoorika üha enam tuure üles. Võtkem või moslemid, kelle puhul "saatana käsilane" on nii igapäevasesse leksikasse kuuluv väljend, et kui üks võimas Iraani ajatolla niiviisi riigi oma presidendi kohta ütles, ei teinud keegi teist nägugi. Või meenutagem kadunud Saddam Husseini, kes Lahesõja puhkemise eel rääkis "kõikide sõdade emast". Siinkohal oli Saddamil muidugi kõik jälle sassis, sest on enam kui kindel, et sõdadel ei ole emasid. Kui millegi, siis just sõdade puhul on fakt, et ka mehed suudavad sünnitada.

Aga unustagem need moslemid, sest neid meil praktiliselt ei ole, aga venelased on. Ja kui nad juba on ning nii suurel hulgal, siis ei ole nad ka peidus. Räägivad, kirjutavad ja loevad, kuulavad ja vaatavad. Enamjaolt muidugi mitte eestikeelset meediat, kuna venekeelset tuleb ju piiri tagant nagunii ludinal kätte ning teistsugust harjumust nagu ka ei ole.

Eesti meediakontsernid ongi siinkohal olnud valiku ees, mida teha venekeelse üldsusega. Kuna eestikeelse meedia tarbijateks saamisele venelaste puhul lootma jääda ei saa, ongi suuremad tegijad - rahvusringhääling, Delfi ja Postimees - pannud püsti oma venekeelsed väljundid.

Siinkohal on aga tekkinud uus vajadus valida. Nagu eelpool öeldud, on venelane teistmoodi inimene kui eestlane. Kirglikum, kuumem ja pealegi harjunud nagunii ilma igasuguse elamisloata üle Schengeni piiri valguva Venemaa meedia produktidega. Mida talle siis pakkuda?

Sisuliselt on valikuid kaks.

Lihtsam ja odavam oleks toota konkreetse meediakanali eestikeelse sisu otsetõlkeid. Nendega on aga see häda, et loomult ning maailmavaatelt teistsugune venelane, keda pealegi on juba ammustest aegadest marineeritud Venemaa infokastmes, ei erutu selle eesti lugejale mõeldud kraami peale kuigivõrd. Aga kui ei erutu, siis ei loe, kuula ega vaata. Ja kui ei loe, kuula ega vaata, siis on vähemalt erakapitalil põhineval meedial üha raskem vastata nii enda kui reklaamiosakonna küsimusele: "Miks me seda teeme?"

Teine võimalus on seega toota eestivenelastele täiesti oma, eestikeelsest sisust erinevat kraami. See on kallim ja keerulisem, aga ärilises mõttes siiski jätkusuutlikum.

Nüüd aga tekib uus küsimus - milline see kraam siis peaks olema?

Pole just eriline saladus, et paljude eestivenelaste suhtumine siinsesse põlisrahvusesse ning praegusesse riigikorraldusse pole just kõige sõbralikum. Osa on selliseks kasvatatud, osa Venemaa inforuumis selliseks leotatud, osa on aga kasvanud taoliseks läbi eluraskuste, mis kas on või ei ole eestlaste ja Eesti süü, aga mida annab nende süüks ikkagi panna.

Nii ongi peaaegu paratamatu, et kui ärilisest edust huvitatud Eesti meediakontsernid lähevad venekeelsete väljunditega mitte otsetõlgete, vaid iseseisvate keskkondade teed, imbub nendesse ka kõik see äng ja viha Eesti ja eestlaste vastu, mis venekeelse kogukonna mingis osas keeb. Kui mitte lugude, siis vähemalt nende kommentaaride tasemel, olenevalt muidugi toimetuste valikutest.

See aga, et eestivenelased saavad rahus marineerida mitte ainult Venemaa, vaid ka oma kodumaa meedia pakutavas Eesti-vaenulikus atmosfääris, ei aita teineteisemõistmisele ja lõimumisele just eriti kaasa. Põhimõtteliselt on siis nii, et meediaettevõtete ärihuvid sõdivad teatud mõttes vastu ühiskonnarahu lisamise ja rahvustevahelise vaenu vähendamise vajadusele.

Kui te ei saa aru, millest ma räägin, lugege näiteks nädal aega venekeelset Delfit. Kui ikka riigikogu liige Yana Toom kirjutab seal hoopis teise pealkirja all kui eestikeelses portaalis, kommenteerides Eesti vene gümnaasiumite eestikeelse õppe sisseviimist sõnadega "meie lastele kuulutati sõda", siis no ma ei tea...

Samm edasi ja Mihhail Stalnuhhin räägib varsti juba kõikide sõdade emast.

NB! Vikerraadio päevakommentaare saate täispikkuses kuulata SIIN.

Meediakommentaar: Süütust tagasi ei saa - aga usaldust?

2012-01-02T16:39:00.003+02:00

Vikerraadio eetris 2. jaanuaril 2012

Paar kuud tagasi rääkisin meediakommentaaris sellisest mõistest nagu sõltumatus. Toona võrdlesin ma seda süütusega. Mõlemat, nii sõltumatust kui süütust, on võimalik kaotada ainult üks kord. Kuid kuidas on lood usaldusega, mis ometi on sõltumatusest ehk veel mitmel tasandil olulisemgi elu sideaine?

Millest see sünnib, kuidas see sureb? Ja kas või kuidas kaotatud usaldust on võimalik taastada?

Usaldust on elus väga mitmesugust sorti. On kahe, teineteise elu igal tasandil jagada soovinud inimese vahelist fundamentaalset usaldust. On sõprade vahelist usaldust. On formaalset ja deklaratiivset usaldust, nagu näiteks panga ja laenuvõtja vaheline leping, mille sõlmivad kaks teineteisele võõrast osapoolt. Siis on veel valitsuse ja rahva vaheline usaldus ning otse loomulikult on olemas ka meedia ja publiku vaheline usaldus.

Kõiki neid usaldusi võib kaotada, kuid mõistmaks kaotust, on vaja mõtelda selle peale, kuidas ja millest usaldus sünnib.

Osa usalduse liikidest on juba oma loomult püsimatumad, nagu mõni keemiline element, mis nõuab lagunemise vältimiseks väga kindlaid tingimusi. Näiteks sõprade vaheline usaldus oleneb sõpruse astmest ja iseloomust ning seda uuendatakse tihti nagu mõnd koalitsioonilepet - teatud perioodideks korraga, seoses mingi konkreetse sündmuse või informatsiooniga.

See-eest kahe elukaaslase vaheline usaldus on hoopis midagi muud, meenutades püsimatu keemilise elemendi asemel hoopis põliskaljut, mis on igikestvaks vormunud aeglastes ning ammustes protsessides, mille käigus kunagine ebapüsiv on muutunud millegi väga ilusa loomulikuks ning kõigutamatuna näivaks vundamendiks.

Kuna usalduse liike ja tekke- ning püsimismehhanisme on erinevaid, on muidugi suhteliselt raske kaalukausile seada ka usalduse lõhkumise ning kadumise tagajärgi. Kuidas öelda, kumb on valusam ning hävitavam - kas see, kui kahe inimese kiresegune salasuhe kuritarvitab nende elukaaslaste usaldust või see, kui meedia astub iga päev samme, mis õõnestavad üldsuse usaldust?

Usalduse kuritarvitamise laastavus sõltub laias laastus nähtusest nimega usaldusväärsus. Seegi on erineva taustaga ja oludest sõltuv, kuid on olemas lihtne reegel - usalduse kuritarvitamise antud hoop on seda fundamentaalsem ja juurteni raputavam, mida suurem ja sügavam on olnud varasem usaldus.

On inimesi, kelle jaoks on ühe konkreetse inimese usaldusväärsus ainuke kaljukindel asi kogu subjektiivses ning püsimatus maailmas. Samas peavad paljud näiteks poliitikuid juba olemuslikult ebausaldusväärseteks ning kui erakond tuleb valimiskampaania ajal lagedale loosungiga "Võid kindel olla!", peetakse seda pigem elu irooniaks kui tõsiseltvõetavaks usaldusleppeks.

Esimesel juhul on usalduse kuritarvitamisel hävitavad mõjud, kuna tabatud on ainukest kohta, mida inimene skeptilisuse, kahtluste ja pideva ettevaatlikkuse ning umbusaldusega kaitsta pole tahtnud ega taibanud. Teisel juhul on võib aga poliitik palju tahes oma valimiseelsetest lubadustest taganeda, Maali või Kalle kehitab õlgu, ütleb, et säherdused nood ju kõik ongi, mis sa mäherdustest ikke tahad ja elab oma elu edasi.

Mis puutub meedia usaldusväärsusesse, siis see on teabe- ja suhtlusvahendite rohkusest tingitult väga mitmetahuline ja -kihiline. Õigupoolest ei tohikski rääkida kogu meedia ega isegi ühe konkreetse väljaande usaldusväärsusest tervikuna, kuid kuna inimene on oma loomult kord juba lihtsustav ning sirgjoonestav loom, siis paraku saab ka meedia tihti suhtumises enesesse sama, mida ta publikule pakub - lihtsustamist ning liialdamist.

Mõned põhitõed on ka muidugi meedia usaldusväärsuse kujunemisel. Mida enam lahknevust avaldatu ja tegelikkuse, pealkirjade ja sisu - ühesõnaga, tõe ja vale vahel - seda rohkem kannatab usaldusväärsus. Kusjuures meedia usaldusväärsus ei ole hävi ega tõuse mõnest konkreetsest uudisest või muust loost. Seda kujundatakse pidevalt, igapäevase töö käigus, iga avaldatava infokilluga - mistõttu see on pidevas liikumises nagu vesi Läänemeres, olles siiski teatud ajahetkes siiski mõõdetavalt stabiilne.

Nii et, head kollegid ja ülejäänud Eesti elanikud. Meie usaldusväärsus on meie endi teha. Mida enam me laseme oma tegusid domineerima kasumi-, võidu- või mõne muu iha, seda suurem on risk, et meie usaldusväärsus kahaneb sellise kriitilise piirini, mille ületamist me tegelikult ei soovi. Sest seal on juba väga tumeda päikese maa.

Meediakommentaar: 2011. Kommentaarin.

2011-12-19T12:49:00.000+02:00

Vikerraadio eetris 19. detsembril 2011

Tere, head meediakommentaaride kuulajad. Tuline uudisteaasta, mis tõi kaasa nii araabia kevade kui ka tavatult kuuma uudistesuve, on jõudmas lõpule. Kuna eetris on selle aasta viimane meediakommentaar, teen siinkohal väikese kokkuvõtte sellest, millisena näitas aasta end läbi igal esmaspäeval Vikerraadio eetris kõlanud kommentaaride.

Aasta algas kahe presidendi uusaastakõnede võrdlusega. Panin kõrvuti meie oma Toomas Hendrik Ilvese ja soomlaste Tarja Haloneni uusaastakõna ning jõudsin järeldusele, et “üks oluline vahe kahe presidendi sõnumis oli. Eesti president tegi selgeks, et valimistel on vaja vastata küsimusele, KUIDAS riiki tulevikus valitsetakse. Soome president ütles oma kõnes, et valimised tähendavad rahva õigust otsustada, MILLIST riiki tulevikus valitsetakse.”

***

Talv läks edasi lähenevate parlamendivalimiste tähe all. Seoses sellega täitsid Eesti meedia nii mitmest allikast ja mitmel eesmärgil tekitatud ja läkitatud sõnumid, et pidasin vajalikuks tõdeda, et “Eesti demokraatiale tuleks igati kasuks, kui kohalikes rahvaülikoolides õpetatakse peale hatha jooga või kangakudumise ka poliitiliste mõjutusvahendite ning meediatrikkide spetsiifikat ning nende Eesti eripärasid. Siis saaks ka pisut vähem kriitilise meelega varustatud valija aru, et

* et ajakirjanduses iganädalaselt sõna võttes - või õigemini saav - suhtekorraldaja ei ole lihtsalt demokraatia käekäigu pärast muret tundev kodanik

* et uudises ilmuv väga konkreetseid detaile sisaldav kompromiteeriv materjal mõne erakonna kohta on vuure tõenäosusega pärit teise erakonna - ning pole mingi ime, kui koalitsioonipartneri - kabinettidest

* et internetiküsitluste või kommentaaride sisu ei ole objektiivne, kuna iga küsitlust püüavad oma erakonna liikmete liikvele õhutamisega mõjutad erakondade pressi- ja peasekretärid

* või et poliitikud, kes on lubanud asjalikku ning sisulist debatti, muutuvad hiljemalt kuu aega enne valimisi nii lihtlauseliselt rääkivateks olenditeks, et kui nad selles kunstis veel sammukese edasi astuksid, räägiksid nad juba silphaaval”

***

Veebruar tõi kaasa palju kõmu tekitanud valitsusseminari, millel nüüdne haridusminister Jaak Aaviksoo, kes toona töötas veel kaitseministrina, avalikustas oma kurikuulsa “valedirektiivi”. Briti nädalakirja The Economist ajakirjanik Edward Lucas kirjutas seepeale Postimehes arvamusartikli, kus ta jõudis oma mõtisklusega järelduseni, et “mõned Eesti ametiisikud” ootavad Eesti ajakirjanduselt, et [tsiteerin Lucase teksti] “rahvuslikesse müütidesse tuleks suhtuda aupaklikult: nii nagu ei kogu keegi lapsi enda ümber ega hakka perekonnaalbumit lehitsedes rääkima õnnesäraste piltide taga peituvatest abielurikkumistest, julmusest, silmakirjalikkusest ja muust varjul hoitavast mustast pesust, nii peab ka ajakirjanike ülesanne olema mitte mõnitada, vaid ülistada kõike seda, millest moodustub rahvuslik identiteet.”

***

Parlamendivalimiste teema jätkus. Märtsis oli vaja kõva häälega välja öelda, et “tulevikus nõuab ETV valimisstuudiote puhul ülevaatamist nende korraldus ja kuivõrd seekordne korraldus otsapidi johtus ringhäälinguseadusest, siis vajadusel ka ringhäälinguseadus. Ma saan aru, et 9 erakonna esindajate mahutamine samasse stuudiosse käsitlema kolme suurt teemat - ning rida väikeseid - vähem kui pooleteise tunni sees peaks põhimõtteliselt olema osutus demokraatiast, aga vabandage väga, see, mis ETV eetris kohati toimus ei olnud enam demokraatia, vaid selle karikatuur. Rääkimata sellest õnnetust saatest, kus kolmkümmend üksikkandidaati korraga oma tähetundi ära püüdsid kasutada.”

***

Kevad jätkus sellega, et Liibanonis rööviti seitse Eestist pärit jalgratturit, mis omakorda sundis tõdema, et “poliitikute keskis puudub kogemus taolise olukorraga hakkama saamiseks, kuid omalt poolt komistas ka ajakirjandus. Uudne on olukord ka reporterite ja toimetajate jaoks ning reaalset infot on nii vähe, et kergelt tekib küsimus, kas avaldada seda vähest, mida üldse on või mitte idagi. Kindlasti lööb mõnisada anonüümsete netikommentaaride kirjutajat nüüd rusikaga lauale ja karjatab, et siis ei avalda midagi, aga seda kindlasti ei tehta. Sest vastukaaluks lööks rusikaga lauale kümneid tuhandeid inimesi, kes väidaks, et meedia teeb oma tööd halvasti, püüab pantvangikriisi maha vaikida ning üleüldse on kogu asi kahtlane.

Me kõik oleme uudses olukorras ning aus vastus eestlaste käekäigu kohta on: me ei tea. See on aga vist see, mida meie publik meie käest kõige vähem kuulda tahab.”

***

Aprill tõi uue šoki ning Facebooki kommuuni “Mina usun Andrus Veerpalu”

Vajas rõhutamist, et “on väga oluline aru saada vahest mitte pimesi uskumise ning süüdlaseks pidamise vahel. Mina ei kiirusta uskuma Andrus Veerpalu ja eriti tema treeneri ja arsti kinnitusi lihtsalt nende sõna põhjal. Samas ei kiirusta ma ka ütlema, et neil ei ole õigus. Võimalik, et Andrus Veerpalu tõstis kasvuhormooni taset keelatud vahenditega, võimalik, et ei tõstnud. Praegu on seda võimatu öelda. Tuleks ainult uskuda. Aga ma pole eriti usklik inimene.

Teada saame me alles järgmiste kuude, võimalik, et aastate jooksul. Kusjuures päris selget, ümberlükkamatut vastust ei pruugi me oma küsimustele saada kunagi.

Raudse tõestusmaterjali puudumisel jäävad teinekord mõned küsimused lihtsalt vastuseta. Ma saan aru, et nii on raske, aga kõik siin elus ei saagi tingimata kinnitatud või ümber lükatud. Mõnikord on nii, et uskumise vastand ei ole mitte usu, vaid teadmise puudumine.”

***

Mais tõusid meedia tähelepanu orbiiti teised valimised, õigemini presidendivalimistega seonduv väljavaade, et esimest korda Eesti ajaloos valitakse president riigikogus erakondade kokkuleppel ilma ühegi konkurendita. See omakorda käivitas ka debati presidendi otsevalimiste teemal, mida kolm parlamendierakonda neljast summutada püüdsid.

“Õitsvast viljapuuaiast buldooseriga üle sõitmine ning selle asendamine muruplatsiga iseenesest ju lisab ka stabiilsust ning kindlust, kuid sellest hoolimata suudan ma sellist arengut positiivseks pidada vaid juhul, kui tegemist on haigete liigestega pensionäri aiaga, mida too ei jaksa enam ülal pidada. Poliitikas tähendab konkureerivate ideede eos tapmine, konkureerivate kandidaatide arvu piiramine ning põhimõtteliselt ka erakondade arvu vähenemine riigikogus üha kahanevaid valikuvõimalusi ning seega ka üha õhemaks muutuvat demokraatiat,” ütlesin 23. mail.

***

Pärast seda, kui juuli oli toonud seoses noorte laulu- ja tantsupeoga Õllesummeri korraldaja Marje Hansari küünilise lause “las need lapsed õitsevad mujal, mul on lauluväljakut muuks vaja”, jõudis kätte rõõmus hetk - pärast neli kuud kestnud vangistust maandusid vihmasel Tallinna lennuväljal seitse ratasteta jäänud, kuid asemele võimsad habemed saanud ratturit.

See andis alust tähelepanekuks, “kui samasugused ja samas erinevad juhtumid Veerpalu dopinguprooviga seotu ja jalgratturite naasmine meedia ning selle publiku jaoks olid.

Meedia käitus mõlemal juhul suhteliselt üheselt - tegi oma tööd, olles kohal, kajastades ning ei pannud grammigi juurde, vaid edastas reaalselt eksisteerivat tegelikkust, vahendades nii informatsiooni kui emotsiooni nii põhjalikult kui suutis. Olid suured lähikaadrid nägudest, millest mõnedel näha iga kurd; olid pisarad ja pressikonverentsi laua taga istuv meesterivi.

See, mis erines, oli aga publiku reaktsioon. See osutab, et tegelikult ei olnud ega ole asi meedia töömeetodites, vaid selles, mida publik tahab meedia vahendusel kogeda. Kui uudis mõjub negatiivselt rahvuskangelase kuvandile, osa rahvast raevub. Kui uudis on positiivne, on rahvas eufoorias. Veerpalu pisarate näitamine oli halb, jalgratturite ja nende lähedaste pisarate näitamine aga hea.”

***

Juuli tõi endaga mitte ainult rõõmu-, vaid ka leinasõnumeid. Tänaseks psüühhiliselt haigeks tunnistatud mees korraldas Norras rahuaja tingimustest enneolematu tapatalgu, mis sundis mõtlema ka teemal, kui õigustatud on taolise koletisliku teo motiivide lahkamine.

Leidsin, et “Breiviki poolt oma teo põhjenduseks toodud islamiseerumise ning migratsioonipoliitika üle arutamisest ei saa me kindlasti üle ega ümber, kuid minu arust ei peaks me praegu seda tegema.

Avaldades haige inimese manifesti või videopöördumise, andes talle avalikul kohtuprotsessil võimaluse avalike avaldustega esineda ning käivitades tema teo põhjal diskussiooni teemadel, mida ta on soovinud, õilistame me tema poolt korda saadetud veretöö moel, mis solvab kõiki selle ohvreid.

***

Augustis jätkus mõtisklus presidendivalimiste teemal, millele oli suve jooksul ilmunud ka vastaskandidaat.

“Üllatav ning kohati ka arusaamatu,” olin sunnitud tõdema. “Mis toimub - kas see ongi see debatt Eestile olulistel teemadel, mis pidi algama, kui Indrek Tarand võitlusringi astub? Ei ole, vastab emeriitprofessor Marju Lauristin järgmise päeva Postimehe nädalalisas Arter. Mulle tundub, et parim aeg debati alustamiseks on ka juba möödas, nendib Lauristin ja lisab, tundub et kahetsusvarjundiga, et Tarand ei ole isegi selle protsessi käigus lasknud vabaks tõsisemat poolt oma minast.

Reedese saate käigus on oma allajäämisest aru saanud vist ka Indrek Tarand ise. Ta ei sõnasta oma eesmärki presidendivalimistel soovina võita ja Kadriorgu asuda. “Tahan aktiviseerida olemasolevat presidenti, olla talle vestluspartner,” ütleb Tarand.

See ei ole inimese jutt, kes tahab presidendivalimised võita. Nüüd on kõik selge - see polnudki võitlus, vaid hoopis sparring.”

***

Septembris tõi Norra terror kaasa konkreetsed tulemid põhjamaise meedia jaoks.

Soome juhtiv päevaleht Helsingin Sanomat avaldas artikli “Viha õhutamine veebis saab päitsed pähe”, milles avalikustati Soome Avaliku Sõna Nõukogu (millele erinevalt Eesti vastava nimega organist on üldiselt tunnustatud roll meedia eneseregulatsioonis) kava muuta meedia kommentaariume puudutavaid juhtnööre.

Soomlased, keda Norra tragöödia ju otseselt ei puuduta, kuid kellel on selja taga oma koolitulistamiste kogemus, ei olnud kommentaariumite puhastamisega üksi. Rootsi väljaanne Dagens Media avaldas uudise, mille kohaselt kavatsevad kaks meediahiiglast, nii Dagens Nyheter kui ka Expressen, loobuda täiesti anonüümsetest netikommentaaridest. Aftonbladet aga kavatses testida süsteemi, millega kommentaariumisse pääseks ainult Facebooki profiili abil registreerudes.

***

Vägivald ja meediaregulatsioon olid teemaks ka septembri lõpus, mil suured telekanalid BBC, ITN ja Sky News andsid Suurbritannias politseile üle hiljutiste Londoni rahutuste aegsed salvestised. Scotland Yard sai enda kasutusse tunde avaldamata videomaterjali, mille põhjal rüüstajaid taga ajada.

Suurbritannias ei läinud siiski nii ladusalt, nagu Eestis 2007. aastal, kus suur osa meediast sisuliselt tõttas jõustruktuuridele appi, pakkudes kõike, mida pakkuda oli. Inglismaal oli politsei lõpuks sunnitud kasutama 1984. aastast pärinevaid politsei erivolitusi ning hankima vastava kohtumääruse. Sellele olid eelnenud politsei juhtkonna ning peaminister David Cameroni üleskutsed meedia vastutustundlikkusele.

Ajakirjandus seisis Ühendkuningriigis politsei survele siiski üheselt ja ühemõtteliselt vastu, põhjendades seda väga selgelt - meediaväljaanded ei tahtnud, et neid hakataks tulevikus pidama “asitõendeid koguvaks politsei käepikenduseks”, nagu kirjutas ajaleht The Guardian.

Nentisin toona, et “ma ausalt öeldes mõistan oma briti kolleege. Korra kaastööline, alati kaastööline, ütleb rahvasuu korrakaitsestruktuuridega kaastööd tegemise kohta. Ma ei kujuta ette, kuidas ajakirjandus võib tulevikus rõhuda oma tegevuse aluseks olevale sõltumatusele, kui ta teatud - mis siis, et valikulistel - juhtudel sellest sõltumatusest vabatahtlikult loobub.

Sõltumatusega on nagu süütusega. Kaotada saab seda ainult üks kord.”

***

Oktoober tõi kaasa surmauudise - igavesse virtuaalsusse kadus tehnoloogiakontserni Apple looja Steve Jobs. See pani omakorda arutama esmapilgul üllataval teemal - kumb oli suurem uudis, Jobsi surm 2011. aastal või Jeesuse surm 2000 aastat varem.

Leidsin, et “Jobsil ja Jeesusel oli ka inimestena sarnaseid omadusi - mõlemad olid silmapaistvad oraatorid, valdasid suurepäraselt turundust ning üks neist oli ja teine oleks omal ajal ka kindlasti olnud meedia vaieldamatu lemmik. Nii et võib-olla ei olegi mõtet arutleda, kumma surm suurem uudis oli. Kui see, mida me tänaseks Jeesusest ja tema elust teame, paika peab, on mõlemast ühtviisi kahju.”

***

Enne aasta lõppu jõudis tekkida veel üks debatt, samuti otsapidi seotud meediaga - maailma esimese massimeedia ehk raamatuga. Kultuuriminister Rein Lang leidis, et maksumaksja raha ei tohiks raamatukogudes kuluda ajaviitekirjanduse hankimiseks - isegi kui see lugejate seas nõutud oleks.

Tegin ettepaneku, et “võib-olla laseks sellel kirjanduslikul kiirtoidul seal raamatukogudes endiselt olla. Teeks hoopis nii, nagu mõnel pool maailmas on tehtud ehtsa kiirtoiduga - paneks inimesed nii-öelda rahakoti kaudu valikuid tegema.

Barbara Cartlandi pärijad said eelmisel aastal 18 787 laenutamise eest 1611 eurot laenutushüvitist. Neile, kellel neelud sellise kraami vastu ikka tõesti suured on, saavad vast selle 9 senti ühe laenutuse kohta ka oma taskust makstud. Ja kui kõrval oleks tasuta Maarja Kangro või Mehis Heinsaar, kelle laenutustasu maksab kinni riik, olekski Langi idee ellu viidud nii, et hundid on söönud ja lambad terved.”

***

Ning viimane suurem meediateema läbi Vikerraadio meediakommentaaride oli IRLi elamislubade skandaal, mis tõenäoliselt jääbki seda meedia-aastat lõpetama. Eks me näe, kas eelmise aasta keskerakondlikule idarahaskandaalile järgnenud IRLi hekseldamisele järgneb järgmiste jõulude ajal sotside rappimine.

Seniks aga kõigile häid jõule ning head uut aastat!

Meediakommentaar: Digitaalsus devalveerib meie elu

2011-12-12T12:36:00.001+02:00

Vikerraadio eetris 12. detsembril 2011

Nüüd, mil päkapikud juba käivad ja jõuludeni on aega kuraditosina jagu päevi, on hea meenutada vanu aegu. Asi on nimelt nii, et kui praegu kasutataks fotoaparaatides veel filmi, ostetaks seda kokku rullide kaupa. Kaubanduskeskuste reklaamlehtedes oleks aga filmide ilmutamise ning paberfotode tegemise pakkumisi, üks suurem ja kirevam kui teine.

Aga ei ole. Või kui on, siis kuhugi eelviimasele lehele on peidetud väike tekst, mis üsna lootuselt üritab tarbijale märku anda, et tegelikult võiks ju need jõulufotod paberile ka kanda. Et noh, hea pärast albumist vaadata.

Höh, mis albumist, mühatab klient, nagu räägitaks talle sukatripi, sütega soojeneva triikraua või arvelaua taolistest mineviku jäänukitest. Pealegi, kes neist sadadest ainuüksi jõulunädalavahetusel klõpsitavatest piltidest ikka jaksab paberist pilte teha ning kuhu need pannakse? Nüüdisaja pilditempo nõuaks paberile paigutatult albumi asemel kasti - õigemini eraldi arhiiviruume, kuhu kõik need kümned kastid paigutada.

Eelnev mõttearendus väljendab laiemat laiatarbelise kodumeedia ning selle tarbimise ja tegemise digitaliseerumisega seotud probleemi, millega on muidugi juba mõnda aega rinda pistnud ka maailma ajakirjandus. Lühidalt öeldes võib selle kokku võtta nii, et mida kiiremini ja hõpsamalt on võimalik sisu toota, seda suurem on võimalus (et mitte öelda oht), et see devalveerub. Ehk siis kaotab oma väärtust.

Kui vanasti kasutas tavainimene aasta jooksul ära umbes kaks kuni neli rulli filmi, mõtles, mõõtis ning kaalutles nii mõnigi, enne kui aparaadiga selle lõpliku klõpsu ära tegi. Kasutas võib-olla isegi valgusmõõtjat, statiivi ning muid tänapäeval ainult proffidele omaseid kaadervärke. Sama lugu oli kirjade ja teiste kirjalike töödega. Kui sõnad sai salvestatud paberile ning isegi mitte trükimasinaga, vaid enamjaolt oma käe ning pliiatsiga, oli igal sõnal taga mõte ja kõigel kokku kandev idee ning justkui suurem kaal.

Tänaseks on nii pilt kui sõna muutunud massitoodanguks. Igaüks meist on nagu väike digitaalne meediatehas, mis suudab varasemaga võrreldes võrreldamatult lühema aja jooksul ning võrreldamatult suuremas koguses sisu toota. Sisu, mille väärtus kestab piltlikult öeldes nii kaua, kui tagumised tuled näha on.

Teist digitaliseerumisega seotud probleemi - andmekandjate kiiret vananemist ning sellega seotud tuleviku tarbeks säilimise ebakindlust - ma siinkohal ei puudutaks, kuna sellest on ka varem juttu olnud. Meenutaksin ainult Umberto Eccot ja tema suurepärast võrdlust. Kui me kukutame viiendalt korruselt alla raamatu, võime selle tolmust puhtaks kloppida ja edasi lugeda. Tehkem aga sama sülearvutiga... ja nende tekstide ning piltidega võime üldjuhul igaveseks hüvasti jätta.

Ma ütlen ausalt, et mulle meeldib üha vähem see suund, kuhu me koduste meediatoodete loojatena liigume. Kvantiteet kvaliteedi asemel, kõikekattev, õigemini kõikemattev lihtsus protsessi ja mõttetöö asemel, üha suurenev ükskõiksus tulemuse suhtes kestva imetluse ja esteetilise naudingu asemel.

Kõik on nagu pidev Facebooki sein, kus meie pildid ja sõnad väärtustuvad vaid kaduvlühikeseks hetkeks - et mattuda vaid pisut hiljem uute piltide ja sõnade alla.

Muidu võib-olla polekski sellest midagi, kui iga meie oma tarbeks loodud pilt või tekst ei oleks osake sellest müsteeriumist, mida nimetatakse eluks. Devalveerides neid killukesi, läbi mille me oma elu jäädvustame, devalveerime me ju lõpuks ka elu ennast. Ja sellest, head inimesed, on juba väga kahju.

Meediakommentaar: Kui hea ministripiits on ajaleht?

2011-12-05T13:13:00.001+02:00

Vikerraadio eetris 5. detsembril 2011Vana anekdoot küsib, mida ühist on kärbsel ja ministril? Vastus - mõlema saab ajalehega maha lüüa.

Kaasajastatud versioon anekdoodist peaks muidugi arvesse võtma, et kõik oleneb taustsüsteemist. Eestis on viimati õnnestunud ajalehega kõrvaldada ministrikohalt puuetega inimeste maksete süsteemi oma alluvatel tuksi keerata laskunud Maret Maripuu ehk siis suhteliselt nõrk vastane ning väike patune. Venemaal aga kõrvaldab hoopis peaminister Putin meediat, vähemalt vabamalt mõtlevaid ja väljenduvaid võrguväljaandeid ja vähemalt valimiste päeval, mil nii kodanikuajakirjanduslik veebileht Golos kui ka raadiojaama Ehho Moskvõ (tõlkes “Moskva Kaja”) kodulehtedel rippus mitte just nende endi algatusel piltlikult öeldes silt “remondi tõttu suletud”.

Venemaa Venemaaks - Eestis lahvatas lõppenud nädalal skandaal, mis seadis meedia üsna üksmeelse tule alla valitsuserakondadega seotud poliitikud. Kõigepealt rebis ETV saade “Pealtnägija” avalikkuse ette kolme mehe - Indrek Raudse, Nikolai Stelmachi ja Siim Kabritsa - äri Eesti ehk siis sisuliselt kogu Euroopa Liidu elamislubadega, mida müüdi rikastele Vene ärimeestele, kellest nii mõnigi on ärimees suuremate või väiksemate jutumärkidega.

Teemat jätkas ajaleht Eesti Ekspress, mis tõestas, et väited elamisloa saanud venemaalaste poolt Eestis käivitatud ettevõtlusest ja siia toodud hiigelinvesteeringutest on pehmelt öeldes kaheldavad. “Paljude puhul seisab põhikapitali makstud raha pangaarvel ehk sisuliselt registreeriti senine hoius lihtsalt firma nimele ümber - ja hoiustaja sai võimaluse soetada Eesti elamisluba,” kirjutas Ekspress.

Kogu selle skeemi paljastamisest läks vaid kaks päeva ja Indrek Raudne saatis laiali oma avaliku pöördumise, milles ta teatas riigikogust lahkumisest. Tõsi, teate stiil nõretas märterlikkusest stiilis “ma pole teinud midagi, olen laimukampaania ohver ja lahkun ainult selleks, et tõestada, kui tubli ma olen”. Veel neljapäeval oli Raudne kommenteerinud endaga seotud uut idarahaskandaali lausega “Meedia vahendusel on edastatud meelevaldseid tõlgendusi, seoseid ja lihtsalt laimu. Ma soovitan nii meedial kui ka poliitikutel teha endale kõigepealt asjaolud täpselt selgeks ja siis hakata kommenteerima.”

Kokkuvõttes võib öelda, et, seades naeruväärsesse valgusesse ikka aeg-ajalt Eestis kõlava sõna “õukonna-” või “peavoolumeedia” ning väited mingist illusoorsest kuulelikkusest valitsuse ees, oli Eesti ajakirjandus sel nädalal IRLi ja idarahaskandaal number kahe suhtes väga üksmeelne ning väga kriitiline.

Eesti Päevaleht tõi skandaali jätkuks reedel esile, et “kuldsele kolmikule” lisaks tegelesid elamislubade äri heaks (kas otseselt või kaudselt) ka ministrid Juhan Parts ning Ken-Marti Vaher. Esimene palus seoses ettevõtlusega väljastatavate elamislubade hulka tunduvalt suurendada, teine aga nõustus palvega - hoolimata sellest, et siseministeeriumi ametnikud olid Vaherit hoiatanud, et ettevõtlusega seotud elamislubasid väärkasutatakse.

Arvamuslikud reaktsioonid on olnud mõnevõrra kõikuvamad ning alalhoidlikumad.

Kõrvalpõikena olgu öeldud, et kõige kiirema meelemuutusega sai hakkama president Toomas Hendrik Ilves, kes veel neljapäeval, 1. detsembril ei soovinud elamislubade ärile hinnangut anda, viidates sellele, et aasta tagasi tutvus ta idarahaskandaaliga - oma sõnade kohaselt KGB raha skandaaliga - seitse nädalat, enne kui suu lahti tegi. Seekord läks kiiremini. Juba järgmisel päeval, reedel, ütles Ilves, elamislubade äri tekitab temas nördimust ning kahjustab Eesti mainet ja usaldusväärsust Euroopa Liidus.

Kummaline on, et asjaga seotud ministrid on seni pääsenud suhteliselt kergelt, kui mitte arvestada niinimetatud kampsunite et 79 IRLi liikme nädalavahetuse pöördumist, kus nõutakse nii Juhan Partsi kui Ken-Marti Vaheri tagasikutsumist valitsusest. Reedene Postimees üllatas oma juhtkirjas koguni väitega, et “seni teadaoleva põhjal pole põhjust väita, et siseminister Vaher oleks olnud teadlik Indrek Raudse ja Nikolai Stelmachi osast 147 biznesplan’i juhtumis või oleks olnud selles osaline”. Seda siis sellest hoolimata, et Eesti Päevaleht oli samal päeval paljastanud Vaheri osaluse Partsi kavandatud ettevõtlusega seotud elamislubade kvoodi ootamatus ja hüppelises tõstmises. Võttes lisaks arvesse, et Vaheri näol on tegemist Indrek Raudse hea sõbraga, on väide Vaheri teadmatusest eriti kahtlane.

Eks aeg näitab, kui hea kärbse- ja ministripiits tänapäeva ajaleht on. Siinkõneleja arvab, et ajakirjandusel oleks seekord põhjust ministrite suhtes märksa kriitilisem olla.

Meediakommentaar: Miks tahab meie kirik olla pisike, tige ja tagurlik?

2011-11-22T07:31:00.001+02:00

Vikerraadio eetris 21. novembril 2011Eestlastega on nagu on - kui alguses ei saa vedama, siis pärast ei saa enam pidama.

Läinud nädalal sai selles kommentaaris räägitud ühest Eesti institutsioonist ja selle meediakuvandist. Üsna noorest institutsioonist, ajaloo seisukohalt suisa sülelapsest - soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikust.

Kui aga juba ots sai lahti tehtud, siis räägiks teisest veel. Sedapuhku aga sellisest institutsioonist, millele ei saa parimagi tahtmise juures ette heita lapsekingades olemist, kui seda just kogu inimkonna ajaloo taustal ei vaatle. Räägiks meie kodusest Eesti Evangeelsest Luterlikust Kirikust, millele meeldib end tihti esitleda lühendiga EELK.

Juhtusin ühel õhtul vaatama telekanalit National Geographic, kus oli parasjagu eetris põnev saade kliimast, loodusest ja nende muutumisest. Paljude teadlaste hulgas ilmus korraga kaamera ette aga Canterbury peapiiskop, Inglise kiriku pea ning kogu anglikaani kiriku sümboolne liider, Rowan Williams. Peapiiskop võttis paari eetrisse jõudnud elegantse lausega kokku kogu looduse muutumise, selle hoidmise ning inimese ja looduse omavahelise sõltuvuse temaatika.

Jäin siis paratamatult mõtlema, et miks on nii, et tuleb üks usumees, teen suu lahti, kommenteerib mõnd ilmaasja ning kuulad teda ja tunned - puhas nauding. Isegi siis, kui sa tema usulisi tõekspidamisi kunagi pole jaganud. Ja teise usumehe juttu kuulad, nagu jooksid vee asemel liiva - isegi siis, kui ta su emakeelt räägib. Või mis veel hullem, see teine usumees ei räägigi eriti kusagil midagi. Kui, siis peamiselt seda, mis talle endale või tema kirikule kasuks tuleb. Ja ma ei mõtle seda ülekantud, vaid otseses tähenduses.

Tegelikult olen maailmast ja selle mõtestamisest sügavalt huvitatud inimesena juba enam kui kümme aastat jälginud, kuidas kajastuvad meedias erinevate riikide kirikud ja nende liidrid, mis siis, et usuküsimustes pean end agnostikuks. Minu arust on lihtsalt paeluv, kui tark ning väljendusvõimeline inimene formuleerib arusaadavalt aja keerutamata seisukoha oma aja põletavate küsimuste kohta. Kui need seisukohad veel mõnedele õnnetumatele inimestele lohutust suudavad pakkuda, seda parem.

Nii mõneski arenenud kirikuga protestantlikus Euroopa riigis on peapiiskop ja tema vähemad ametikaaslased kas just sagedad, aga kindlasti mitte ka harvaesinevad nähtused ajakirjanduses. Annavad intervjuusid, osalevad saadetes ning vastavad ajakirjanike küsimustele. Ja küsitakse neilt kõike maa ja taeva vahelt - alates hinnangust mõnele eriti räigele poliitilisele trikile ning lõpetades juba mainitud looduse, Maa ning inimese suhte paigastnihkumisega.

Vaatan siis neid Soome või Suurbritannia kirikutegelase hästi sõnastatud ning ladusalt esitatud seisukohti ja imestan, et kus on meie oma EELK, mida teeb Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ja milline on selle meediakuvand.

No, peapiiskop Põdra juhtumisel pandi Vabaduse platsi püsti Võidusammas, mille idee rahva niimoodi kaheks jagaks, et kaotanud osapool seda siiani raskustega seedib. Aeg-ajalt võtab mõni kirikutegelane ka kätte ja ajab homosid tagasi kappi või nõuab võrdse kohtlemise voliniku lahtilaskmist.

Kiriku oma koduleht on veel verevaesem - sealt vaatavad esimesena otsa teade selle kohta, et on alanud registreerimine konverentsile “Quo vadis, kiriku laulu- ja palveraamat” ning paar pressiteadet, millest üks räägib paari medali üleandmisest ning teine kommenteerib Niguliste kiriku omandiküsimust.

Kus on aga meie kirik siis, kui avaldatakse uudiseid, et Eestis on peaaegu 50 000 pikaajalist töötut, kellel on reaalne oht enam-vähem igaveseks töötuks jäädagi? Kus on meie kirik siis, kui terve Euroopa vaeb mitte ainult majanduslikult, vaid ka eetiliselt ning moraalseid raskeid küsimusi - kas aidata end lõhki laenanud eurotsooni riike ning miks? Kus on meie kirik siis, kui tervet Eestit vapustab uudis lasteaia mänguhoovil surma saavast lapsest?

Ma olen teatud mööndustega võimeline aru saama, miks peab osa inimestest oma elu ja tegevuse juhtnööriks paar tuhat aastat vana rahvapärimust, mida on hiljem puht kokkuleppelises korras vuntsitud. Aga ma tõesti ei ole võimeline mõistma, miks tahab meie kirik jätta endast vabatahtlikult mulje kui ühest pisikesest, tigedast ja tagurlikust kolkakirikust, selle asemel et astuda meie teadlaste eeskujul tõeliselt suurte hulka ning olla kas just moraalne majakas, aga vähemalt tõsiseltvõetav ning pealuv filosoofiline kaasarääkija.

Meediakommentaar: Volinik elevandiluust tornis

2011-11-22T07:27:00.001+02:00

Vikerraadio eetris 14. novembril 2011Kui soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper pisut enam kui aasta tagasi ametisse asus, olid mul tema suhtes suured ootused. Ma olen kõikvõimalikku võrdõiguslikkust alati ülioluliseks pidanud ja tunnen igasuguse diskrimineerimise suhtes loomupärast ning sügavat tülgastust.

Jah, minu arvates on palgalõhe Eestis probleem, jah, minu jaoks on vastumeelne, kui ööklubid püüavad oma ruumides jutumärkides “lihalette” tekitada, võimaldades naistele tasuta sissepääsu ning jah, minu jaoks on vastumeelne, kui kellelegi võimalustele teha tööd ning tõusta vastutavatele kohtadele seatakse ülempiir mitte tema võimete, vaid tema soo, rahvusliku kuuluvuse, rassi, seksuaalsuse või mingi muu asjasse puutumatu ning inimesest endast sõltumatu tunnuse tõttu.

Pessimist ei pettu, öeldakse. Võib-olla sai mulle saatuslikuks just minu loomupärane optimism ja minu suured ootused. Võib-olla just nende tõttu on mu pettumus Mari-Liis Sepperis tänaseks suurem kui peaks.

Ehk siis - kui soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper 2010. aastal Estonia huku aastapäeval ametisse asus, uskusin ja lootsin ma, et me saame väärilise jätkaja tema eelkäijale Margit Sarvele. Voliniku, kes teeb hästi ja sisuliselt oma tööd, kuid kes peale selle oskab läbi oma isiku ka heas mõttes populariseerida ning viia massideni kogu võrdse kohtlemise ning võrdõiguslikkuse olemust. Ma lootsin volinikku, kes suhtleb meediaga aktiivselt ning heatujuliselt, mõistes, et õiget asja ajades on ta samas paadis võib-olla mitte kõigi toimetustega, aga vähemalt nende ajakirjanikega, kes erinevates toimetustes usuvad samadesse ideaalidesse ning nende praktikasse rakendamisse, mille pealt Sepper ise leiba teenib.

Ma saan aru, et soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise teema ajamine ei ole Eestis lihtne. Meie ühiskond on alles toores - vaid kakskümmend aastat pärast nõukogude okupatsiooni oleme me olukorras, kus Punaarmee tankid on küll Eestist läinud, aga nii mitmeski valdkonnas oleme me veel vaimselt okupeeritud. Paljude meie kaaskodanike ajudes istub väike politruk, kelle viljaka kihutustöö mõjul kirjutavad nad kommentaariumitesse “peded ahju”, räuskavad sõprade seltsis, et naised on ju lollid või vähemalt ebastabiilsed, neile peabki vähem palka maksma ning kutsuvad araablasi mõnitavalt kaltsupeadeks ja neegreid mõnitavalt ahvideks.

Tegele siis sellistega, eks...

Aga tegelikult oleks just kõige eelneva pärast vaja aktiivset, meediaga ning läbi läbi üldsusega suhtlevad volinikku, kes suudab olulised teemad selgelt ja arusaadavalt massideni viia. Paraku on olukord täpselt vastupidine - Mari-Liis Sepperi teise ametiaasta alguseks on ta suutnud üldsuse silmis kinnistada enam-vähem kõik klišeed ja stereotüübid, mis tema ametipostiga on võimalik seostada.

Juba oma ametiaega alustas ta pretsedenditu avaldusega - kui tema käest paluti Eesti kõige loetavamast uudisteportaalist läinud aasta oktoobri keskel kommentaari sellele, et Eesti langes tunduvalt maailma majandusfoorumi võrdõiguslikkuse edetablis, keeldus Sepper seda andmast. Keeldumise põhjuseks tõi äsja voliniku kabineti üle võtnud Sepper, et ta kirjutab sellel teemal artiklit ajalehele ega pea vajalikuks ega võimalikuks rohkem kommentaare jagada.

Järgnes aasta, mil Sepperist oligi kuulda suhteliselt harva. Voliniku büroo elevandiluust torni sulgunud volinik pusis ilmselt avalduste ja menetlustega, käis aeg-ajalt mõnel konverentsil sõna võtmas, tõstis vahel harva torugi, kui helistati mõnest toimetusest.

Valimiste järel märtsis kommenteeris ta naiste arvu riigikogus ERRi uudisteportaalile, juunis selgitas Eesti Ekspressi artiklis, mis on seksuaalne ahistamine ja septembris nõudis Foorumis palgalõhe vähendamist. Oktoobri lõpuks andis Sirbile intervjuu, kus vastas Marek Strandbergi küsimustele soolise diskrimineerimise kohta akadeemilises maailmas.

Ongi enam-vähem kõik.

Kui laia publiku Sepper niimoodi oma sõnadele ja seisukohtadele saavutas, on iga kuulaja enda otsustada. Mulle on üha enam tunduma hakanud, et see - oma sõnadele ja seisukohtadele võimalikult laialdase kuulajas- või lugejaskonna saavutamise - polegi tema eesmärk. Palju lihtsam on ju seal oma elevandiluust tornis edasi toimetada, astuda üles nende ees, kes diskrimineerimist nagunii halvaks peavad ning mõjutada auditooriumit, kes on Eestit kui tervikut arvestades mitte ainult imetilluke, vaid ka nagunii juba keskmisest tunduvalt tolerantsem.

Kas Mari-Liis Sepper tahab tõesti suure üldsuse mällu sööbida läinud nädalal esile kerkinud tragikoomilise Saarema jooksu korraldajate rassismis kahtlustamise juhtumiga? Kui ei, siis peab ta oma meediastrateegia korralikult üle vaatama.

Meediakommentaar: Kuidas toita Langi retseptiga hundid, lambaid murdmata

2011-11-07T12:31:00.000+02:00

Vikerraadio eetris 7. novembril 2011

Clay Shirky on 1964. aastal sündinud ameeriklane, keda tänaseks peetakse arvestatavaks interneti sotsiaalsete ja majanduslike mõjude eksperdiks. 2008. aastal avaldas ta raamatu "Here Comes Everybody", kus ta võrdles tänapäeva ajalehti ja nende ajakirjanikke 15. sajandi raamat-käsikirjade ümberkirjutajatega.

Ümberkirjutajate töö võtab kenasti kokku juba nende ametinimetus: nad pidid toona veel käsikirjadena levinud raamatud sõna otseses mõttes ümber kirjutama. Varem tegid seda ka orjad, kuid keskaja lõpu Euroopas peamiselt spetsiaalse ning võrdlemisi hästi tasustatud ameti esindajad. Polnud ju kirjakunst sugugi kõigile kättesaadav ja lugemis- ning kirjutamisoskusega inimene oli hinnatud spetsialist.

15. sajandi keskpaigas lõi aga mees nimega Johannes Gutenberg ümberkirjutajate tsunfti pahviks. Olles silmitsi Gutenbergi leiutise, trükipressiga, olid ümberkirjutajad, varasemad austatud ja tasustatud ametivennad, silmitsi ka faktiga, et esimest korda ajaloos võttis raamatu valmistamine vähem aega kui selle lugemine.

Lõpp, nagu öeldakse, on juba ajalugu. Ümberkirjutajad jätkasid veel mõnda aega oma tööd paralleelselt trükipressidega, kuni 16. sajandi alguses lõplikult välja surid. Clay Shirky ise põhjendab seda 2010. aastal antud intervjuus sellega, et "kirjaoskuse levimine Euroopas oli olulisem kui ümberkirjutajate töö säilimine".

Ameerika internetiteoreetiku mõttekäik annaks - ja ongi andnud - põhjuks rikkalikeks aruteludeks trükiajakirjanduse ja ajakirjanike töö ning tulevikuväljavaadete üle, kuid ma ei kavatse nendel teemadel praegu peatuda. Vaadelgem hoopis teist aspekti Shirky kirjeldatud ajaloolises murrangus: jutt käib ju maailma esimese massiteabevahendi sünnist. See on raamat, ja just nimelt trükitud raamat.

Lõppenud nädalal põimusid ümberkirjutajate tsunftile lõpu peale teinud trükiraamat ning Clay Shirky poolt meie aja ümberkirjutajaks nimetatud trükiajakirjanik paeluval moel. Eesti Päevalehe vanemreporter Rein Sikk intervjueeris neljapäevase ajalehe jaoks teist Reinu, kultuuriminister Langi. Too ütles intervjuus välja paar mõtet, mis levisid üle terve Eesti nagu tulekahju raamatukogus.

Tsiteerin.

"Sellele rahale, mis eraldatakse raamatute ostmiseks, paneme igal juhul sildi peale. Niisugust täielikku vabadust, et meil on raha, võtke ja tehke, mis tahate, ostke kas või "Mein Kampf", me kindlasti ei luba enam."

Et lugejale kindlasti selgeks saaks, mis sorti kirjandust Langi valvekorra ajal enam raamatukogudesse ei hangita, lisas minister: "Võib-olla tuleb keegi, kes ütleb, et riik peaks Barbara Cartlandi igasse kodusse viima, aga mina seda küll ei tee."

Neile, kes Barbara Cartlandi raamatutega tuttavad ei ole, olgu öeldud, et 2000. aastal surnud Cartlandi näol oli tegemist maailma produktiivsemate ja edukamate hulka kuulunud niinimetatud naistekate ehk siis sooneutraalsemalt väljendudes romantiliste romaanide kirjutajaga, kes 1980. aastatel jõudis "Guinnessi rekordite raamatusse" kui üleilmselt enim müüdud romaanide autor. Igatahes on ta Eesti Päevalehe andmetel 18 787 laenamisega aastas ka Eestis enim raamatukogudest nõutud briti autor ning tema pärijatele maksti 2010. aastal 1611 eurot laenuhüvitisi.

"Meie põhiseadus ei näe ette ainult eesti keele ja kultuuri säilitamist, vaid ka arendamist," põhjendas Rein Lang Päevalehe intervjuus oma ideed takistada raamatukogudel hankida "viletsat sopakirjandust", kui kasutada intervjueerija Rein Siku sõnu. Kusjuures - kuulutades Barbara Cartlandi eestindused omamoodi kas just põhiseaduse enda, aga vähemalt selle mõtte vastaseks, meenutas Lang pisut kivisildnikku, kes mõni aasta tagasi kuulutas, et iga naine, kes lapsi ei sünnita, rikub meie põhiseadust juba selle preambulist alates. Aga see selleks.

Mida siis arvata kultuuriministri kavast lubada hankida raamatukogudesse riigi ehk siis maksumaksja ehk siis rahva enda raha eest ainult väärtkirjandust ja lisaks eestimaist eelistades?

Põhimõtteliselt on tegemist õilsa kavaga ning kui aus olla, siis ma pole ka vähimalgi määral Cartlandi või teiste temasuguste romaanide fänn. Langi esialgu küll väga umbmäärasel kaval on esmapilgul mitu plussi: maksumaksja raha saaks efektiivsemalt kasutatud, lugeja saaks haritud ja kodumaist kirjandust saaks toetatud.

Paraku on nii, et nagu kõikide ärakeelamiste ja mahatõmbamistega, sobivad taolised plaanid demokraatliku ühiskonnaga üsna halvasti kokku. Muidugi loeks kogu Eesti koolieelikust vanurini ideaalis Viivi Luike või Jaan Krossi, kuid ei loe. Kas hakkaks lugema, kui nende igapäevane ajaviitekirjandus neilt ära võtta? Lubage kahelda.

Langi plaani nõrgim lüli on loomulikult otsustusmehhanism. Kellest koosneb see põhiseaduslik kohus, mis otsustab, milline kirjandus on piisavalt väärt ja milline mitte? Jah, äärmused on lihtne paika panna - sentimentaalsusest nõrguvad jubedikud ühel pool ja kirjanduse nobelistid teisel. Aga kusagil seal vahepeal on suur ja keeruline tsoon täis muu hulgas Indrek Harglat, Harry Pottereid ja kriminulle, mille väärtust suudab igaühe isiklik maitsemeel hinnata paremini kui ükski ekspert.

Pealegi, kui juba põhiseadusest rääkida, siis kas ei teki selles maksumaksjade rahade optimeerimise püüdluses moment, kus esile astub õiguskantsler ja küsib, et mille poolest Cartlandi või Rosamunde Pilcheri austajate maksuraha teistmoodi on, et nemad selle eest raamatukogusse omale meelepärast sisu ei saa.

Ja kes võidab sellest, kui kirjandusega peamiselt meelt lahutavad inimesed väärtraamatukogudeks lihvitud asutustele hoopis selja pööravad ning kaovad kuhugi Kanal2 põhjatusse sügavikku?

Võib-olla laseks sellel kirjanduslikul kiirtoidul seal raamatukogudes endiselt olla. Teeks hoopis nii, nagu mõnel pool maailmas on tehtud ehtsa kiirtoiduga - paneks inimesed nii-öelda rahakoti kaudu valikuid tegema.

Barbara Cartlandi pärijad said eelmisel aastal 18 787 laenutamise eest 1611 eurot laenutushüvitist. Neile, kellel neelud sellise kraami vastu ikka tõesti suured on, saavad vast selle 9 senti ühe laenutuse kohta ka oma taskust makstud. Ja kui kõrval oleks tasuta Maarja Kangro või Mehis Heinsaar, kelle laenutustasu maksab kinni riik, olekski Langi idee ellu viidud nii, et hundid on söönud ja lambad terved.EDIT: Osa laenatava kirjanduse maksustamine ei kõrvalda muidugi endiselt olemuslikku probleemi - kes otsustab, mis on väärt, mis mitte?

Rain Kooli: Kristian Smedsi “12karamazovit“ — peegli ees näeme, raisk!

2011-11-02T14:06:00.000+02:00

Vaikusel on Kristian Smedsi lavastuses “12karamazovit” oma roll, aga see ei ole kindlasti peaosa. Isegi see, mis su peas vasardab pärast nelja tundi “puhast mänguaega” (koos vaheaegadega neli ja pool tundi) Von Krahli teatrist välja astudes, ei ole vaikus.

Mis siis, et ei sina ega su kaaslane ole tingimata võimelised sõnakestki lausuma.

Kui see on vaikus, siis see vaikus karjub. Kisendab sulle kõrva, näkku, igasse õnarusse. Ja kui ei kisenda, siis sosistab sulle võrgutavalt kõrva nagu Liis Lindmaa, pussitab teravustega nagu Mari Pokinen või väänab su transsi nagu Tõnis Niinemets. Ja just siis, kui sa arvad et ongi päris vaikus, hakkavad 12 Karamazovit su peas uuesti lammutama.

Eelnev ei tulene ainult muusikast, mis siis, et muusikat on “12karamazovis” palju ja lõpupoole üha enam, nii et lavastuse finaalis tõuseb helimassiiv juba pisut häirivalt isetähenduslikuks. Kogu etendus on üks ülifüüsilise Soome teatritraditsiooni, Kristian Smedsi isikupärase loojapuudutuse ning uskumatult andekate ja mitmekesiste noorte ilutulestik. Vaikust kasutatakse ainult traagelniidina, ülejäänud aja pannakse publik nii vaimselt kui kohati ka füüsiliselt halastamatult proovile.

Jouko Turkka jälgedes

Soome (psühho)füüsilise teatri grand old man’i Jouko Turkka eesmärk oli kohati äärmuslikkuseni viidud füüsilisusega vabastada näitlejad liigsest kontrollist iseenda ja oma loomingu üle. Tema endised õpilased on öelnud, et Turkka ei talunud “näilist näitlemist”, mille ärahoidmiseks ta põhimõtteliselt lõhkus oma tudengid aatomiteks, et need siis ahjusoojadena ilma psüühikast ja füüsilisest suutmatusest tulenevate piiranguteta liikuma panna. Nagu öeldud, ammutab Kristian Smeds oma lavastajateel Soome füüsilise teatri traditsioonist, kuid ta teeb seda kas just leebemal, aga omamoodi intelligentsemal moel.

Smeds lõhub võrdselt aatomiteks nii näitlejad kui klassikaks kujunenud teose ning loob midagi enneolematut nende sümbioosist, võttes aatomi siit, aatomi sealt ja kolmanda veel publikust. See pole draama ega tragöödia, komöödia ega satiir. See on elu ise.

12karamazovit

TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 8. lend

Lavastaja: Kristian Smeds

Osades: Jim Ashilevi, Kait Kall, Ott Kartau, Liis Lindmaa, Loore Martma, Maili Metssalu, Madis Mäeorg, Tõnis Niinemets, Mari Pokinen, Ivo Reinok, Marion Undusk, Ragne Veensalu

Kujundus: Jani Uljas

Valguskujundus: Teemu Nurmelin

Muusikaline juht: Ismo Laakso

Lavastus valmis Smeds Ensemble ja Von Krahli Teatri koostöös ning Euroopa kultuuripealinnade Tallinn 2011 ja Turu 2011 toetusel. 14 etendust Tallinnas, 10 etendust Turus, etendused Berliinis, Hamburgis ja Amsterdamis.

Võttes arvesse, et “12karamazovit” on neli aastat kestnud projekt, on Smeds saanud oma kuraditosinaga eriti sügavuti minna, nii et tulemus on eriti nauditav. Vana tõde on, et kõik, mis paistab mänglevalt kerge, on saavutatud ränkraske tööga. On raske ette kujutada, kui mitu liitrit higi, verd ja pisaraid proovides on valatud, aga valmis on saanud trupp, mis on oma tegemistes nii vaba ja nii siiras, et säärast ei kohta tihti ka pikka aega mänginud professionaalsete näitlejate puhul.

Kui kedagi veel lisaks juba mainitud triole eraldi esile tõsta, siis Maili Metssalu ja Jim Ashilevi, kuigi nõrku lülisid selles ketis ei olegi.

Publik ei pääse peitu ega pakku

“12karamazovit” on lisaks füüsilisele ka jõuliselt psüühiline ning sotsiaalne teater. Viimast aga mitte selle sõna üldisemas kasutuses. Smeds ei võta ette poliitikute korruptsiooni või Eesti rahva iibeprobleeme. Ei, tema lavastuses on teemad ürgsed — moraal, ausus ja usaldus, armastus ja seks — ning neid käsitledes ei minda n-ö massidesse, vaid tehakse pikki ja sügavaid retki inimloomuse nii valgustatud kui pimedatesse nurgatagustesse. Smedsi luubi all on indiviid oma valikutega, mitte rahvus ja sellepärast on “12karamazovit” kusagil mujal raske ette kujutada kui väliselt kammerlikus Von Krahlis.

Väike ruum ja jõuline teater toovad paratamatult, tegelikult isegi etteaimatavalt ning taotluslikult, kaasa selle, et publik ei pääse peitu ega pakku. Sellele Smeds mängibki. Sa võid püüda olla kaval ja istuda igaks juhuks esimesest reast kaugemale, keskelt äärele, aga 12 Karamazovit leiavad su siiski ja veavad sind hinge- või teinekord suisa kättpidi keset sündmuste keerist.

Mugavustsooni siin ei eksisteeri. Kui on pidu, pistetakse sulle tops pihtu ja kallatakse viina (ehtsat!), kui on vaja laua äärde külalisi (või kujuteldava vankri ette hobuseid, kuidas võtta), kutsutakse need kohale ja kui on vaja kuuma soome-ugri poissi, siis leiab sellegi. Sotsiaalsele kontrollile tõmmatakse vesi peale.

Peegli ees näeme, raisk!

Kristian Smedsi “12karamazovi” üks nauditavamatest tahkudest osa on aga oskus paisata publik peegli ette ning piltlikult öeldes ta nina- ja põskepidi mööda peeglit laiali määrida. Inimloomust ei lahata ju ometi mitte mingil abstraktsel ja kaugel tasandil, vaid etenduse käigus teeb teekonna iseendasse iga saalisviibija.

Kaks stseeni tõusevad oma halastamatus puhastustules eriti esile.

Hüsteeriasse sattunud õe karistamiseks tiritakse ühel hetkel kohale kastide kaupa kivisid (seekord mitte ehtsaid!). Vägavallaeufooriat puhutakse lõkkele, üksteist kõetakse üles… kuni kõik haaravad kastist kivid, tormavad ringi, jagavad publikulegi… “Visake!” Ja kui viskamiseks läheb, ei jäta viskamata ükski pealtvaataja! Mitte ükski ei poeta peos olevat kivi tagasihoidlikult pingi alla, keegi isegi ei tundu tajuvat, et tal on võimalus valida. Nakkus on levinud.

Teises stseenis püütakse aga publik vahedalt lõksu. Just publik, mitte lavastaja, alistab ühe sümpaatseimatest näitlejatest julmale piinamisele, alistamisele ning alandamisele. Me ei saa aru, mida me teinud oleme, enne kui on juba liiga hilja. Siis aga tabab vasarahoobina teadmine: “Ma ise tegin seda, ma langetasin otsuse, see on sama hea kui piinaksin teda ise…” Ainult mõttesammu kaugusel siit on kõik need igapäevased valikud, mida me teeme, kuid mille tagajärgi me korralikult ei adu.

Teatrisaalist astub välja füüsiliselt, kuid eriti psühholoogiliselt rapitud vaataja. Õnneks tõusevad sellest tuhast fööniksid. Pealmiseks jääb soov olla siit edaspidi natukenegi parem inimene.

Artikkel on ilmunud Delfi arvamusrubriigis ja ajalehes Kultuuripealinn.

Meediakommentaar: Teile antud armuaeg on käesolevaga läbi ehk Mart Ummelase imeline maailm(apilt)

2011-10-31T13:44:00.000+02:00

Vikerraadio eetris 31. oktoobril 2011
Eesti toimetustes hõõruti laupäeva õhtul kella kuue paiku üllatunult silmi ja loeti sotsiaalvõrgustik Facebooki ilmunud teksti mitu korda. Esimesel lugemisel ei selgunud, kas tegemist on huumori või tragöödiaga.

Neile, kes pole kuulnud või näinud, teen lühikese kokkuvõtte. Tallinna Televisiooni Facebooki lehel avaldati kiri, mille Tallinna TV peatoimetaja Mart Ummelas olevat oma sõnul saatnud Eesti Päevalehele ja ajalehele Postimees, täpsemalt nende lehtede arvamustoimetuste juhtidele Külli-Riin Tigassonile ja Neeme Korvile.

Tallinna televisiooni Facebooki lehelt ei ole peatoimetaja Ummelase kirja enam võimalik lugeda, sest see kustutati sealt millalgi enne tänast hommikut. Kirja teksti jõudsid sealt siiski kopeerida Õhtuleht, mis tegi selle põhjal uudise pooleteist tunni pärast ning Delfi, mille uudis ilmus kolm tundi pärast algset postitamist.

Ummelas heitis oma pöördumises Tigassonile ja Korvile muu hulgas ette, et nood ei ole reageerinud tema ettepanekutele kajastada Tallinna TV “ülimalt rikast kultuurisaadete ja muud programmi, mis sisaldab tänaseks juba üle 350 igikestva väärtusega saate.” Ummelas tegi sellest järelduse, et nimetatud duo on “lmselt seotud oma otsustes oma poliitilise juhtkonna ja omanike poolt käsist, jalust ja eelkõige suust.”

Adresseerides oma kirja arvamustoimetuste juhtidele, haukus Vikerraadio eetris kunagi üsna heade saadetede ning laia silmaringiga silma paistnud Ummelas muidugi vales suunas, sest arvamustoimetus ei ole tavaliselt see koht, kust mõne teise meediaväljaande kajastust nuruda. Üldiselt tegelevad päevalehtedes selliste asjadega Eesti uudiste, kultuuri-, meelelahutus- või meediatoimetus, kui selline juhtub olemas olema.

Kuid kogu selle kirja kõige tähelepanuväärsem ja Eesti tingimustes pretsedenditu osa alles järgnes. Tsiteerin jällegi...
“Teatan käesolevaga, et loobun oma senisest tasakaalustavast rollist ning alustan igakülgset, kõiki ajakirjanduslikke vahendeid kasutavat võitlust teie - st peavoolumeedia väljaannete alandliku valitsusmeelse ja Tallinna tegelikku elu ja elanikke ignoreeriva hoiaku vastu. Teile antud armuaeg on käesolevaga läbi!!!”

Sel hetkel oli selge, et tegemist ei ole komöödia, vaid tragöödiaga.

Mart Ummelas on seni nimetanud end ja oma telekanalit muu hulgas ajakirjandusvabaduse Eestisse toojateks ning kasutanud endast ja oma kanalist rääkides väljendeid “sõltumatu” ja “aus” nii paljudel kordadel, et igasugune matemaatiline arvepidamine on võimatu. Ja nüüd siis korraga - “igakülgne võitlus peavoolumeedia alandliku valitsusmeelsuse vastu”. Taolisi loosungeid kuulsime viimati ajal, mil Eesti oli okupeeritud ning mil kohalike toimetuste kaasajooksikud vorpisid pealkirju, millega võideldi kodanliku roiskumine, lääne imperialismi ja muude toonaste surmapattudega.

Kui kogu sellest avaldusest kõrvale jätta retooriline vaht, jääb, tõsi küll, järele ainult üks konkreetne ähvardus, mille võib kokku võtta sõnadega “ma ei anna teile enam ühtki intervjuud”. Kuid juba säärane esinemine kui selline oma sõnul Eesti kvaliteetseimat teleajakirjandust tegeva mehe suust on pehmelt öeldes kummaline.

Kõige inetum moment kogu Mart Ummelase avalduse juures on aga see uskumatu kultuuritus, millega ta kohtles nädalavahetusel oma kirja kaht adressaati. Delfi kommentaariumis said mõlemad, nii Tigasson kui Korv, Ummelaselt nimeliselt sõimata selle eest, et olla saatnud isikliku kirja edasi Delfile.

Tegelikult, nagu öeldud, oli kirja Õhtulehte ja Delfisse jõudmise põhjuseks Mart Ummelase enda lihtlabane tähelepanuvajadus. Kui on tahtmine isiklikke kirju saata, ei tasu neid enne adressaadini jõudmist maailma populaarseimasse sotsiaalvõrgustikku riputada.

***

Kogu selle saaga peale mõeldes tekib paljudel kindlasti paratamatult küsimus, et mis toimub. Pakun, et ei toimu suurt midagi, mida ette oodata ei olnud.

Kuigi Talinna televisiooni haldab moe pärast sihtasutus, on selle loomise ja sellele miljonite eurode eraldamise otsus pärit siiski keskerakondlikust Tallinna linnavalitsusest ning volikogust, kus samuti Keskerakonnal ainuotsustamise õigus. Kui kellelgi ka oli illusioone, et Tallinna TV loodi apoliitiliseks kultuuri- ja munitsipaalkanaliks, siis põrmustusid need illusioonid hiljemalt Ummelase laupäevase röögatusega. Võitlus “peavoolumeedia väljaannete” mingi ainult Mart Ummelase ja tema aatekaaslaste peas eksisteeriva “alandliku valitsusmeelse” vastu lõhnab kurjakuulutavalt selle järele, et maskid on langenud ja Tallinna TV hakkab nüüdsest tegelema sellega, milleks leivaisad ta algselt üldse lõid.

Tsiteerides veel kord Tallinna TV peatoimetaja kommentaari Delfi kommentaariumis: “Meil on vahendeid, et olukorda muuta, ja meil pole enam kõhklusi nende kasutamiseks.” Ega siin polegi muud lisada, kui et omal ajal käisid selliste lausete loopijad ringi nahkpintsakute ja nagaanidega. Tänapäeval on relvi õnneks raskem saada, kuigi nahkpintsakuid veel on ja üsna mitmes suuruses.Full disclosure: Mulle isiklikult meeldib Tallinna TVst vähemalt kaks saadet, Kultuurimeeter ja Jüri Kuuskemaa oma. Ka Pealinnapilt on kohati täitsa huvitav ning õhtusele filmiprogrammile ei ole viimasel ajal midagi ette heita.

Meediakommentaar: Lastest ja laipadest Eesti meedias

2011-10-24T16:16:00.000+03:00

Vikerraadio eetris 24. oktoobril 2011Reede pärastlõunal laevaga Soome sõites kohtusin Eesti Koostöö Kogu juhatuse esimehe Peep Mühlsiga. Sai seal siis räägitud maast ja ilmast. Kogu jutu sisu ma ei hakka kuulaja säästmiseks ümber rääkima, kuid Mühls poetas jutu sees ühe tähelepanuväärse lause, mida olen tema suust ka varem kuulnud.

“On meil Eestis asjadega kuidas on, aga sünd ja surm on meil endiselt pühad.”

Üldjoontes on selle lausega kaasas käinud ka ajakirjandus. Sünnitussaali pildireportaaži naljalt tegema ei minda, lapsi põhimõtteliselt säästetakse meedia tähelepanu eest ning laipu ei ole meil kombeks presenteerida, isegi kui need liiklusõnnetuste või muude õnnetuste puhul fotograafide või operaatorite torude ette juhtuvad sattuma.

Viimase paari nädala jooksul on mulle aga hakanud üha enam tunduma, et kusagil on midagi märkamatult muutunud.

***

Kõigepealt tulid uudised 12-aastasest eestivenelasest poisist, kes terroriseerivat oma klassikaaslasi. Probleem olla kestnud juba aastaid, lapse ema ja kool ühist lainepikkust leidnud ei olnud ning lõpuks jõudis juhtum meediasse läbi selle, et ühe kiusatu ema kooli kiusajat tuuseldama läks ning seeläbi kriminaalsüüdistuse sai.

Järgnes rodu uudiseid samal teemal, mis päädisid kõigepealt lootustandva teatega, et probleemne laps on üle viidud teise, talle paremini sobivasse kooli, ning lõpuks Postimehe pealkirjas avaldatud tõdemusega, et “12-aastane Lasnamäe poiss jätkab vägivallatsemist ka uues koolis”...

Olen igati päri sellega, et igasugune koolivägivald on väär ning selle suhtes tuleb rakendada nulltolerantsi - läbivalt ning esimesest koolipäevast alates. Kuid alaealist probleemipundart ei paranda vangistuse või muude karistustega. Laps vajab sellisel juhul ravi ja täiskasvanute professionaalset lähenemist, mitte ajakirjanduse tähelepanu ja oma tegude võimendamist nii eesti- kui venekeelses pressis.

Kujutage ette, mida tähendab segamini oleva maailmapildi ja väärtushinnangutega lapse jaoks avalik tõstmine pealinna, kui mitte kogu Eesti, esikoolikiusaja rolli! Selle asemel, et leida täiskasvanute abiga mingi rahu ja tasakaal, mis on hädavajalik normaalseks kaaseksisteerimiseks teiste omasugustega, reageerib 12-aastane oma valede tegude meediakajastusele sellega, et käitub veel hullemini. Se on lihtne psühholoogia - kui lapsele ikka ja jälle selgeks teha, et ta on halb, pole oodata, et ta eriti hästi käituma hakkab. Eriti, kui seda tehakse selgeks sadu tuhandeid lugejaid koguvates veebiväljaannetes.

Muidugi on selliseid asju varemgi tehtud. Meediasse, eriti veebimeediasse on jõudnud küll koolikaklused, küll videod õpilaste omavahelistest ja teinekord ka õpetajate ning õpilaste vahelistest kähmlustest. On arusaadav, et meedia püüab peegeldada osa elust ja ennetada kohalikke kuulujutte, kuid paljudel juhtudel kõnnitakse laste omavaheliste või õpetajaga seotud tülide kajastamisel siiski uudise ja uudishimu õhkõrnal piiril. Kaldudes paraku tihti teisele poole piiri.

***

Nii palju siis lastest ja nüüd natuke ka laipadest.

Tulles tagasi selle kommentaari alguses tsiteeritud Peep Mühlsi lause juurde - “sünd ja surm on meil siiani pühad olnud” - pean ma viimase nelja päeva jooksul avaldatud uudiste põhjal nentima, et suhtumises surma on osal meie meediast nii-öelda pidurid rikkis olnud.

Ma räägin loomulikult Liibüa kukutatud liidrist Muammar Gaddafist, keda iga mõtlev inimene peab küll suurushullustunud despoodiks, kuid kelle iga päevaga üha sinisemaks tõmbuvat surnukeha kusagil Liibüa Maxima külmkambris ei ole vähemalt Eesti meedias vähimatki põhjust esitleda.

Hea küll, näitasime ära selle esimese pildi, tõestasime ära, et mees on surnud, aga milleks on vaja eetrisse ja veebi paisata iga uut pilti, üks verisem ja moondunuma laibaga varustatud kui teine? Me ju peaksime teadma ja oleksime isegi omavahel justkui vaikivalt kokku leppinud, et meedia lähtepunkt ükskõik mille avaldamisel ei saa olla pelgalt fakt, et “meil on see olemas”. See peaks puudutama ka kõiki selle maailma Gaddafisid, mis siis, et nad on olnud enne oma surma väga väga halvad.

Meie kultuuri ei ole seni kuulunud laipadele sülitamine ning nende tänavatel lohistamine isegi siis, kui need kuuluvad meie vaenlastele. Ma väga loodan, et me pigem tõmbame tagasi kui alustame Gaddafiga mingit uut ajastut.

Meediakommentaar: Kas kvartalikapitalism ja kvaliteetajakirjandus sobivad kokku?

2011-10-24T16:08:00.000+03:00

Vikerraadio eetris 17. oktoobril 2011

Septembri keskel alanud liikumine Occupy Wall Street ehk Okupeerige Wall Street on lõpuks jõudnud ka (Eestisse ja) Eesti ajakirjandusse, kuigi vähepeal tundus toimetustes valitsevat suurem surve Itaalias kohtu all olnud ameeriklanna Amanda Knoxi mõrvakahtlustustest vabastamise kajastamiseks kui tasahilju globaalseks paisuva rahulolematute liikumise olemuse valgustamiseks.

Muu hulgas antikapitalistlikeks, uusrevolutsioonilisteks, raha võimu vastasteks ja tavalisi inimesi kaitsvateks nimetatud meeleavaldused peegeldavad kõike seda protestivaimu, mis üle maailma on tuha all hõõgudes hoogu kogunud. Kuigi rahulolematuse põhjused on palju kaugemal ja sügavamal kui maailma rahaturge ning seeläbi ka majandusi räsinud finants- ning majanduskriisides, taandub rahuliku kodanikuallumatuse parimaid põhimõtteid rakendavate protesteerijate sõnum üsna üheselt sellele, et nende arvates on meie globaalses maailmakülas rahal ning selle valitsejatel igati liiga suur võim.

Selles kontekstis on huvitav, et samaaegselt Occupy-sarja ettevõtmiste jõudmisega Tallinnasse ja Helsingisse on soome-ugri kultuuriruumis ilmavalgust näinud arutelud sellest, kas ka ajakirjanduses ei valitse isand Mammona pisut liiga isevalitsejalike võtetega, kas kasumijanu on tapnud või tapmas kvaliteetajakirjandust ja kas head ajakirjandust on üldse võimalik teha majanduslikult tasuval viisil.

Üks põnevamatest sellel teemal ilmunud mõtelustest on soome kirjandus- ja kultuuritoimetaja Johanna Vehkoo septembri lõpupäevil ilmunud teos “Painokoneet seis! Kertomuksia uuden journalismin ajasta” ehk “Peatage trükipress! Jutustusi uue ajakirjanduse ajastust”. Erinevalt paljudest oma kolleegidest ei muretse Vehkoo oma raamatus paberist ajalehe tuleviku pärast (sest ajakirjandus ei ole trükivärv ja paberitööstuse toodangu maksimaalne ärakasutamine), vaid hoopis kvaliteetajakirjanduse kui sellise pärast.

Vehkoo väidab, et niinimetatud kvartalikapitalism ehk siis börsiettevõtete igakvartalilistest majandusnäitajatest tulenevad kiired otsused ei sobi kokku kvaliteetse ajakirjandusega. Niimoodi toimides võidakse esimeste nõrgemate majandusnäitajate puhul teha kiireid kärpeid, mis küll parandavad ettevõtte majandusnäitajaid hetkeks, kuid mis annavad toimetuste töövõimele hoobi väga pikaks ajaks.

Vehkoo raamatut on Soomes juba jõutud nimetada “kõige punasemaks ajakirjandusteemaliseks teoseks pärast Tampere ülikooli 1970ndate aastate väljaandeid”. Kvartalikapitalismi kritiseerimisest ei jõuagi Vehkoo kestvate majanduslike lahendusteni ehk siis vastus küsimusele “kuidas teha kvaliteetajakirjandust nii, et see oleks majanduslikult tasuv” jääb saamata. Tema näited kvaliteetajakirjandusest on kas majanduslikult kahjumis töötavatest ettevõtetest, nagu The Guardian, või kui Vehkool on õnnestunud leida näiteid toimetustest, kus investeeringud toimetuste resurssidesse ja artiklite kvaliteeti on lisanud ka ettevõtete majandusedu, on tegemist pea kümne aasta taguste näidetega, millele juhib tähelepanu ka raamatust ajalehes Helsingin Sanomat arvustuse kirjutanud Pekka Pekkala.

Samas suudab Vehkoo üsna veenvalt tõestada, et kvartalikapitalismi lahendustega ka eriti kaugele ei sõua. Esimestest kiirustades tehtud kärbetest saab nimelt tihti alguse ka kvaliteedi languse nõiaring: kui resursse on vähem ja tegijad kehvemad, hakatakse asju tegema üha läbimõtlematumalt ja ülejala, see aga langetab ajakirjanduse usaldusväärsust, mis omakorda vähendab selle tarbijaid, mis vähendab sissetulekuid, mis sunnib kärpima jne jne jne.

Seepärast polegi ime, et mõte pigem kvaliteeti kui kasumit kummardavast ajakirjandusest siiski elab ja hingitseb - endiselt ka Eesti mõtlejate hulgas. Occupy Wall Streeti uudiste Eestisse jõudmisega ühel ajal võttis sel teemal Facebookis sõna ajakirjandusteoreetik Daniel Vaarik, kelle hinnangul Eesti ajakirjanikud võidaksid palju sellest, et neil oleks oma ametiühingud. Kui talt küsiti, miks, siis vastas ta, et “ilma tagatisteta ajakirjanikku saab sundima tegema ükskõik mida. Näiteks uskuma panna, et kasum on olulisem kui täpne kajastus.”

Ehk siis - kõrgkvaliteedi ja majandusliku ellujäämise tasakaalu otsingud jätkuvad. Hetkel on paraku tegemist veel väikest viisi Utoopiaga.

Meediakommentaar: Jobsi surm oli suurem uudis kui Jeesuse oma

2011-10-10T13:00:00.000+03:00

Kuigi praegu pole käes veel oktoobri keskpaikki, on esimesed kaubandusettevõtted hakanud ilmutama jõulu- ja aastavahetuse teemalisi reklaame. See johtub muidugi igaaastasest "võidurelvastumisest": erinevate äride närvid hakkavad sügise hakul üha enam pingule kiskuma, kuni keegi kusagil esimesena murdub ning oma jõuluteemalise reklaamiga lagedale tuleb. Kusjuures kõik teavad, et kõik teised teavad, et kõik peavad samu plaane - seega saabub murdumispunkt igal aastal üha varem.

Praegu on 10. oktoober, aga ma üldse ei imestaks, kui kümne aasta pärast algaks kaubanduslik jõulutrall juba enne koole.

Vaadates otsa värskele jõulureklaamile, meenus mulle aga hoopis üks jõulueelne periood, mil töötasin veel mitme Soome päevalehe ühises teematoimetuses, mis peale kõige muu andis välja ka nende lehtede vahel ilmuvat nädalalisa. Ajakirjanike probleem seoses jõuludega on mõnevõrra teistsugune kui kaupmeestel. Pole vaja tingimata teema käsitlemisel esimene olla, küll aga tuleks jõuludele läheneda mingi teise nurga alt kui seni on tehtud. Võttes aga arvesse, et jõulud on olnud aktuaalne teema vähemalt 1700 aastat, on neid ka päris mitmel moel juba käsitletud, nii et originaalsete lähenemiste leidmine pole just lapsemäng.

Ilma igasuguse võltstagasihoidlikkuseta pean aga tõdema, et meil õnnestus toonaste kolleegidega tulla ideele, mida pean tänini üheks leidlikumaks jõulude ja nende peaesineja - Jeesus Kristuse - teema käsitluseks meedias. Avaldasime nimelt oma nädalalehes jõulueelsel perioodil igal nädalal fiktiivse tabloidi esikülje, milles Kristuse kolmandiksajandi pikkuseks jäänud elu põhisündmused oli püütud kohandada tänapäeva meedia keelde.

Alates pealkirjadest stiilis

“Neitsilik sünd - kas tõde või väljamõeldis? Puusepa naise skandaalne väide!”

“Selgeltnägijad ennustavad - juudid said uue kuninga!”

ja lõpetades pealkirjadega

“Kristuse haud tühi - kas inetu rööv või ehtne ime?”

“Jüngrid kinnitavad - nägime Jeesuse taevasseminekut oma silmaga!”

***

Ja kuidas see kõik on siis seotud läinud nädala meediasündmustega? Oo, vägagi.

Seose ütles muu hulgas välja Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel, kes sotsiaalmeediakanal Twitteris läinud neljapäeval kirjutas “Arutasime toimetuses, kelle surm veel kogu maailma meedia esikaaned selliselt hõivaks. Obama? Vaevalt, kui tal oleks vähk ja mees oleks juba tagasi astunud.”

Jutt käis muidugi tehnoloogiakontserni Apple’i looja Steve Jobsi surmast, mis vallandas kogu maailma traditsioonilises ja uues meedias ennenägematu uudiste, taustalugude, kommentaaride, järelehüüete ja lihtsalt arvamusavalduste tulva.

Mandli küsimus - kelle surm veel sarnase reaktsiooni põhjustaks - oli täiesti õigestatud. Mulle endale tundub, et Steve Jobsi surma järellainetust ei ole võimalik võrrelda kellegi muu kui Jeesuse enda omaga - kuid ma kahtlustan, et isegi juhul, kui meedia eksisteerinuks praegusel kujul sel õnnetul õhtupoolikul, kui rooma sõdurid rasked valuraudsed naelad läbi end ise Messiaks tunnistanud Jeesuse randmete lõid, ei ületaks Kristuse surm Steve Jobsi oma meedia ajaloo suurima üksikisiku surmauudisena. Tegemist oli siiski toona vaid väga piirkondlikult tunnustatud mehega, kelle pühadusse uskus piiratud hulk inimesi.

Steve Jobsi surma meediakajastuse ulatusele avaldaks mõningast konkurentsi ehk hoopis president Kennedy surm ja seegi peamiselt oma dramaatilise, vägivaldse ning mõistatusliku iseloomu tõttu. Seda muidugi jällegi juhul, kui aastal 1963. eksisteerinuks praeguse taoline meedia onlainide ja sotsiaalvõrgustikega.

Mis aga veel Kristusesse puutub, siis (kuigi ma kaldun uskuma, et Jobsi surm on suurem uudis kui Kristuse surm omal ajal oleks olnud,) on nende meeste olemuses mitmeid ühiseid jooni. Sarnaselt Jeesusele lõi ka Jobs enda ümber terve religiooni, mitte ainult tehnoloogiaettevõtet koos selle toodanguga. Olen kirjutanud varem, et näiteks Apple menutelefon iPhone on dogma, mitte telefon ja samamoodi on usukultusega võrreldav kogu Apple-fanaatikute tehnoloogiline maailmapilt. Loomulikult on sellel on kohati ka reaalsest positiivsest kogemusest tulenev alus - aga samamoodi on ka Jeesusesse uskumine andnud inimestele juba mõne tuhande aasta vältel kas positiivse laksu või vähemalt võimaluse end teistest õilsama, parema või edukamana tunda.

Jobsil ja Jeesusel oli ka inimestena sarnaseid omadusi - mõlemad olid silmapaistvad oraatorid, valdasid suurepäraselt turundust ning üks neist oli ja teine oleks omal ajal ka kindlasti olnud meedia vaieldamatu lemmik. Nii et võib-olla ei olegi mõtet arutleda, kumma surm suurem uudis oli. Kui see, mida me tänaseks Jeesusest ja tema elust teame, paika peab, on mõlemast ühtviisi kahju.

Meediakommentaar: Paraku on meil kolmeliikmeline riigikogu

2011-10-03T13:07:00.000+03:00

Vikerraadio eetris 3. oktoobril 2011Tere jälle, head kuulajad. Vahepeal on nii ametlikult kui reaalselt kätte jõudnud sügis, mis teeb ikka seda, mida ta on harjunud tegema - kostitab meid ühel hetkel 20-kraadise sooja ja päikesepaiste, järgmisel öökülma ja jäise vihmaga. Raputab nõrgimatelt puudelt lahti esimesed lehekoormad ja paneb põhjanaabrite rongiliikluse takerduma, nagu tänahommikustest uudistest lugeda võis. Ikka nendesamade öökülmade ja lehtede pärast, mille koosmõjul tekkiv libe mass rööbastele kogunedes tänapäevaseid ronge mäest üles sõita ei lase.

Sellest hoolimata arvas umbes kolmveerand ajalehe Helsingin Sanomat tänasele veebiküsimusele “Kas sulle meeldib sügis?” vastanutest, et jah, meeldib ikka.

Eks see ole vist natuke samamoodi nagu meil selle va meediaga. Tal on igasugu hädasid ja alati võiks paremini teha, aga kokkuvõttes oleks päris raske ette kujutada elu täiesti meediavabas maailmas. Maailmas, kus informatsioon pärineks kas sihtotsatarbelistest - riigi, omavalitsuste, asutuste-ettevõtete ja kõikvõimalike huviühingute - kanalitest või siis suust suhu -meetodil ringlevast teabemassist, kus üksikute entusiastide korralik teabehankimistöö seguneb kuulujuttude, eelarvamuste, müütide ja edasiandmisel moondunud tõekillukeste meeletu hulgaga.

Haa - aiman siin juba tähelepaneliku kuulaja kiiret vastuküsimust: aga kas nüüdismeedia seda kõike juba polegi? No, õnneks mitte. Eesti toimetustes leidub küllaga häid inimesi ja helgeid päid, kes on oma sihiks võtnud nii tõese informatsiooni leidmise ja üldsuseni toomise kui ka kõikvõimalike väärnähtuste ja valede tegude hämarusest rambivalgusesse rebimise. On konkreetse toimetuse valikute ja väljaande väljakujunenud profiili küsimus, kas seda tehakse rohkem või vähem värvikalt ja silmatorkavalt ning kui tihti minnakse selles hoos üle võlli, aga minu kogemuse kohaselt moodustavad ajakirjanike valdava enamuse mitte poliitiliselt kallutatud ja kinni makstud, nagu teinekord täiesti võhiklikult väidetakse, vaid kõrgendatud õiglustunde ja teadmishimuga inimesed.

Selle pika sissejuhatusega jõudsingi ühe teema juurde, mida ma täna puudutada tahaksin: toimetuse valikute. Seda, milliseid valikuid toimetused ning konkreetsed toimetajad oma töös teevad, võiks muidugi käsitleda tuhandetest aspektidest, aga mina mainin sel nädalal uittähelepanekutena paari mulle (ja mõnede kolleegide kommentaaride põhjal tundub, et ka teistele) silma-kõrva jäänud valikut, mis läbi toimetuste tegevuse ka rahva ette jõudvat pilti mõjutavad.

Alustaks kõige väiksemast, aga kõige laiemale levinust. Parasiitsõnadest. Antud juhul ei pea ma silmas “nagu”, “nigu” ja “ää” või “vää” taolisi moodustusi, mis eriti kommertsraadiokanalites kõnelejate keelt kipuvad reostama. Pean silmas väljendeid, mis otsekui metsiku piparmündina kultuurtaimedest pungil aeda tungivad - lõhn oleks nagu hea, välimusel pole ka viga... ning tegelikult on neist suisa kasugi, aga päris igasse aianurka need päris hästi ikka ei sobi.

Üks sellistest sõnadest, mis juba pikemat aega mu kõrvu riivab, on “paraku”. Paraku on ju õige ja kirjakeelne eesti keele sõna, mil oma tähenduski - “kahjuks”. Õiges kontekstis kasutatuna töötab see väga hästi ka kõneldud või kirjutatud ajakirjanduslikus keeles, kuigi tuleb meeles pidada, et tegemist on emotsionaalset laengut sisaldava sõnaga, mida tuleks näiteks uudistekstis vältida.Paraku aga kipub osa ajakirjanikest kasutama seda otse vastupidiselt selle mõttele - olukorras, kus kõneleja tõelisest kahjutundest tõenäoliselt juttugi ei saa olla. Ikka ja jälle kohtab ajakirjanduses lauseid stiilis “kurjategija püüdis politsei eest põgeneda, kuid paraku tabati ta juba paari päevaga”. Või “paraku ei jõudnud pistiseks mõeldud raha kunagi adressaadini”. Tõesti ei mõista, millest sellisel puhul kahju on.

Teine toimetuslik valik, mis ei ole seotud sõnade, vaid inimestega, on asi, millele juhtis tähelepanu ka Anvar Samost eilses Raadio 2 saates “Olukorrast Riigis”. Kui vaadata Toompeal toimuva meediakajastust, siis paljude kanalite põhjal jääb mulje, et riigikogus on kolm liiget - Aivar Riisalu, Igor Gräzin ja Juku-Kalle Raid, kes siis vahelduva eduga kõikvõimalikel teemadel sõna võtavad. Oma tarkuse või rumaluse piires, nagu Samost tabavalt märkis.

Ühelt poolt on tegemist muidugi nimetatud kolmiku omapoolse aktiivsusega - nad on ise huvitatud nii-öelda pildil püsimisest ja seetõttu nõustuvad ka peaaegu iga palvega midagi mingil teemal öelda. Lisaks on tegemist laialdase tutvusringkonnaga meestega, ka ajakirjanike hulgas. Ja kuidas sa ikka tuttavale ära ütled, kui too helistab või sind koridoris peatab ja kommentaari küsib.

Samas on paljude, eriti nooremate või laisemate meediaesindajate [või nende kannatamatute ülemuste] jaoks Riisalu, Gräzin ja Raid ka see kiire ning lihtne variant, millega saab formaalse kommentaari hangitud ning linnukese kirja: “Tehtud!”

Kui nüüd siia juurde lisada, et meil on kas või ülikoolide doktorantuurides kümnete kaupa inimesi, kes mõnest konkreetsest valdkonnast teavad kindlasti rohkem kui 101 riigikogulast kokku, oleks kena, kui see sõnakate kõikearvajate ilutulestik hakkaks vaikselt asenduma tõeliste asjatundjate sisuliste kommentaaridega.

Sest see kolmeliikmeline riigikogu on paraku (!) küllaltki nukker moodustis.

Meediakommentaar: Süütust võib kaotada vaid üks kord ehk korra koputaja, alati koputaja

2011-09-26T12:47:00.000+03:00

Vikerraadio eetris 26. septembril 2011

Neli päeva ja 31 aastat tagasi puhkesid Kadriorus staadionil mängitud Eesti raadio ja televisioonis vahelise jalgpallimängu, õigemini sellele järgnenud ansambli Propeller kontserdi järellainetusena noorterahutused. Umbkaudu 500 noort eestlast marssis läbi Kadrioru kesklinna ja sai hakkama tolle aja kontekstis üsna kõva julgustükiga: hüüti nõukogude korra vastaseid loosungeid, kõigutati vist isegi mõnd trammi ja tehti niisama kära.

Sellest hoolimata, et miilitsad ja KGB noored laiali ajasid, koguneti nädal hiljem juba suurema seltskonnaga organiseeritud meeleavaldusele, kus teema enam-vähem sama, ehk siis sama riskantne oli: lõpp okupatsioonile, Eesti vabaks. Väiksemaid aktsioone toimus septembri lõpus ja oktoobri alguses nii Tallinnas kui mujal Eestis. Nagu me tänases tarkuses teame, nõukogude võim võitis siiski selle lahingu, kuid kaotas lõpuks sõja.

Üks 30 aasta tagune pärnakas meenutas meie eilses vestluses, kuidas tema koolis, Pärnu suurimas keskkoolis, seisis rahutuste järgsetel päevadel stend mustvalgete piltidega, millel oli kujutatud nii Tallinnas kui ka ilmselt Pärnus toimunud noorteaktsioone koos osavõtjatega.

Ühele poole stendi oli end seisma asjatanud kooli õppealajuhataja, teisele poole veel keegi õpetaja. Nende ülesanne oli peilida stendi juurde peatunud noorte reaktsioone. Mõni võis teiste ees hoobelda, et oli ise kohal, teine jällegi hõisata, et teab kedagi, kes oli. Nii sai siis süüdlaste suhtes vajalikke meetmeid rakendada. Pead just ei paitatud, nagu me hästi teame.

Mu vestluskaaslane ei teadnud, kust need 1980. aasta sügise pildid pärit olid, miilitsalt-KGBlt või Eesti ajakirjanduses töötanud fotograafidelt, aga igatahes olid need “nõukogude korra vastase tegevuse” paljastamisel suureks abiks.

***

26 ja pool aastat hiljem peksis pronkssõduri teisaldamise kavast üles köetud märatsev rahvahulk segamini Tallinna kesklinna asutusi, kioskeid, bussipeatusi ja ärisid. Keset laamendamist said isegi üllatavalt lihtsalt tegutseda sisuliselt kõik Eesti pressifotograafid, kellel kogunes kahest Eestit šokeerinud päevast sadade, kui mitte tuhandete piltide jagu materjali. Lisaks veel telekanalid, millest kõige operatiivsem oli tagantjärgi vaadates Kanal 2. Operaatorid salvestasid tundide kaupa materjali ja vähemalt Kanal 2 puhul paiskasid selle ka operatiivselt eetrisse.

Märatsemise kontrolli alla saamise järel oli Eesti politsei ja kaitsepolitsei huvi põhimõtteliselt sama, mis 1980. aasta miilitsal ning KGB-l: tuvastada võimalikult palju mässus osalejaid ning nood ka kohtu ette tirida. Rõhutan, et ma ei tea, kui palju saadi 1980. aastal pressifotograafidelt fotomaterjali repressiivsete või mitterepressiivsete meetoditega, aga 2007. aastal ei olnud vaja toimetusi vähimalgi määral survestada.

Esiteks avaldas meedia nii või naa võimalikult palju pildimaterjali palumatagi, sundimisest rääkimata. Teiseks ei peetud koostööd politsei ja kaitsepolitseiga vähimalgi määral probleemiks olukorras, kus selja taga oli paljusid Eesti kodanikke šokeerinud vägivaldne kaos, mida enamik tõlgendas üheselt kui riigivastast. Mäletame ju kõik lehekülge, millel politsei kutsus üles märatsejaid tuvastama ning mis põhines sisuliselt täielikult pressimaterjalidel. Lisaks loovutas vähemalt üks Eesti telekanalitest politseile ning kaitsepolitseile kogu toonastest öödest kogunenud videomaterjali.

***

Need kaks teineteisest ajaliselt kaugel, kuid sisuliselt lähedal (mis siis, et teine teisel pool eestlaste taluvuse müüri) seisnud sügist tulid meelde, kui lugesin läinud nädalal uudist selle kohta, et suured telekanalid BBC, ITN ja Sky News andsid Suurbritannias politseile üle hiljutiste Londoni rahutuste aegsed salvestised. Scotland Yard sai enda kasutusse tunde avaldamata videomaterjali, mille põhjal rüüstajaid taga ajada.

Suurbritannias ei läinud siiski nii ladusalt, nagu Eestis 2007. aastal, kus suur osa meediast sisuliselt tõttas jõustruktuuridele appi, pakkudes kõike, mida pakkuda oli. Inglismaal oli politsei lõpuks sunnitud kasutama 1984. aastast pärinevaid politsei erivolitusi ning hankima vastava kohtumääruse. Sellele olid eelnenud politsei juhtkonna ning peaminister David Cameroni üleskutsed meedia vastutustundlikkusele.

Ajakirjandus seisis Ühendkuningriigis politsei survele siiski üheselt ja ühemõtteliselt vastu, põhjendades seda väga selgelt - meediaväljaanded ei tahtnud, et neid hakataks tulevikus pidama “asitõendeid koguvaks politsei käepikenduseks”, nagu kirjutas ajaleht The Guardian.

Ma ausalt öeldes mõistan oma briti kolleege. Korra koputaja, alati koputaja, ütleb rahvasuu korrakaitsestruktuuridega kaastööd tegemise kohta. Ma ei kujuta ette, kuidas ajakirjandus võib tulevikus rõhuda oma tegevuse aluseks olevale sõltumatusele, kui ta teatud - mis siis, et valikulistel - juhtudel sellest sõltumatusest vabatahtlikult loobub.

“Sa oled ajakirjanik, aga sa oled siiski ka kodanik,” põhjendas üks 2007. aasta materjale Eesti politseile üle andnud ajakirjandusjuhtidest meie omavahelises telefonivestluses. Ma saan sellest ka inimlikus plaanis aru. Aga ma kardan, et ma olen siiski nii palju idealist, et eelistan olla enne ajakirjanik ning alles siis kodanik, eestlane, mees või mis tahes muu grupi esindaja.

Sõltumatusega on nagu süütusega. Kaotada saab seda ainult üks kord.

Meediakommentaar: Väike pornokommentaar

2011-09-19T12:36:00.003+03:00

Vikerraadio eetris 19. septembril 2011

17. sajandi Amsterdamis mitmes keeles ilmunud ajalehtedest ehk siis nüüdisajakirjanduse algusaegadest peale oli ajakirjandusel täita mingi roll. Selle rolli määratlesid üldiselt väljaandja huvid, olenemata sellest, kas väljaandjaks oli institutsioon, organisatsioon või erakapitali omanik. Nii kestis see rohkem kui kolmsada aastat ning ei muutunud oluliselt ka uute meediatehniliste lahenduste - nagu fotograafia - või suisa uue meedia - raadio - leiutamise ning kasutuselevõtuga.

Uue aja ajakirjandus sündis põhimõtteliselt alles pärast Teist maailmasõda. Ma muidugi ei pea silmas okupeeritud Eestit, kus ajakirjandus jäi aastakümneteks mingiks kummaliseks värdmoodustiseks riikliku järelevalve ning toimetuste tegemisi kullipilgul jälginud tsensoritega, vaid vaba maailma ajakirjandust. Sündisid aina uued massikommunikatsiooni teooriad, ülikoolides hakati õpetama ajakirjanduse teoreetilisi aluseid ning ajakirjandus muutus süstemaatiliseks, teadvustatud ning õilsate põhimõtetega paika pandud tegevuseks. Omanike huvid olid üha enam ärilised, mitte sisulised. Kui ajakirjandus tootis kasumit, ei huvitanud omanikku või omanikke, millistel alustel tegutseb toimetus.

[Toimetuse sõltumatus kasvas enneolematuks]. Toimetused aga muutusid üha professionaalsemaks. Ajakirjanikud muutusid üha enam teoreetiliselt, praktiliselt, eetiliselt ning moraalselt lihvitud tegijateks ning ajakirjandus nende pärusmaaks.

***

Ma ei hakka siin pikalt kirjeldama viimase kahekümne aasta jooksul aset leidnud murrangut ajakirjanduse olemuses, sest igaüks, kes ajakirjanduse olemusest vähegi huvitatud on, teab ja tunneb seda isegi. Kõigepealt tuli internet. Siis tuli sotsiaalne meedia.

Tänaseks on seis selline, et hoolimata selles, et ikka veel eksisteerivad toimetused koos ajakirjanikega, võimaldavad sotsiaalse meedia eri kanalid kellel tahes niinimetatud tavainimestest "oma elu ajakirjanikuks" hakata. Seoses sotsiaalvõrgustikega on radikaalselt muutunud ka ajakirjandusliku sisu mõiste ning sellele esitatavad kvaliteedinõuded.

Vaadakem või suuri rahvusvahelisi telekanaleid: CNNi või BBC jaoks ei ole enam mingi probleem lasta kiire otselülitusena eetrisse nii-öelda hääl tänavalt, kusjuures pildi- ja helikvaliteedi poolest sobib ka Skype’i või mingi muu veebipõhise lahendusega korraldatud ühendus. Veel 15 aastat tagasi oleks see olnud mõeldamatu kas või seetõttu, et taolist kvaliteeti oleks peetud tehniliselt ja sisuliselt lubamatuks. Amatööridelt pärit sisu võeti uudistesse ainult siis, kui see kujutas midagi enneolematut - Kennedy mõrva või terroristide rünnakut Müncheni olümpial.

Igasugune amatöörlus saab täna üha enam ruumi nii uues kui traditsioonilises meedias. Ajalehed avaldavad väljavõtteid Twitterist, blogidest ja Facebookist. Elektrooniline meedia kaasab rahvast üha enam sisutootmisse: üleskutsed stiilis “Oled kohal? Saada pilte!”, “Avalda arvamust!” või “Nägid midagi? Anna meile teada!” on igapäevane nähtus sisuliselt kõikides veebiväljaannetes ja uudisportaalides. Online-toimetused võrdsustavad tavainimeste toodetud sisu üha enam ajakirjanike toodetud sisuga. Kusjuures pole tavatu, et mõne “rahvaajakirjaniku” kätetöö on veebiportaalis aukohal, samal ajal kui oma ajakirjanike loomingut peab põhjalikult otsima.

Amatöörlus, millel kaugematel aastakümnetel negatiivne maik juures on olnud, on muutunud mitte ainult salongikõlblikuks ja aksepteeritavaks, vaid teatud mõttes isegi atraktiivsemaks kui professionaalsus.

***

Ülemöödunud pühapäeva, 11. septembri ajaleht Helsingin Sanomat räägib pikas ja põhjalikus loos amatöörluse võidukäigu uusimast ilmingust, amatöörerootikast ja -pornost, mille edule on aidanud kaasa praeguse põlvkonna internet ehk sotsiaalvõrgustike loomise kergus.

“Sinu naabrite välimusega inimesed saadavad kodus tehtud alastipilte internetti kõigile vaatamiseks. Piltidel poseerivad nad kodutänaval või suvila rannas. Samal ajal kui nad oma suguorganeid esitlevad, paistavad tagaplaanil Prisma kilekotid ja kohvipakid,” kirjutab põhjanaabrite päevaleht.

Tegemist ei ole enam nišisuundumusega. Soomes tegutseb vähemalt kolm tuntumat mahepornole spetsialiseerunud veebilehekülge, millest ainuüksi ühel on 60 000 registreeritud kasutajat. Kusjuures meeste ja naiste pilte on enam-vähem võrdselt.

Eestistki on teada vähemalt iha.ee nime kandev vastav lehekülg, kust läinud aastatel on leidunud isegi mitte ainult lihtsalt tavaliste inimeste, vaid ka näiteks valitsuskoalitsiooni kuuluva IRLi kohalike valimiste kandidaadi pilte.

Alastipildid, olgu tegemist erootika või pornoga, on muutunud Soomes ja ilmselt ka kultuuriliselt sarnases Eestis üha aksepteeritavamaks tavaliste inimeste lõbuks. Esimese Emmanuelle’i aegadest, mil näitlejad olid kõik profid ning filme tehti täismahus võttegrupi ning korraliku eelarvega, on kaugele jõutud.

Tegelikult on amatöörid alati pornot ise teinud, ütleb Helsingin Sanomate artiklis Turu ülikooli uurija Susanna Paasonen. Küll on seda pildistatud polaroidkaameratega, küll filmitud kaheksamillimeetrisele filmile. Kohe, kui videod vallutasid kodud, hakati vastava temaatikaga koduvideosid omavahel vahetama.

Internetiajastul on amatöörporno levitamine lihtsalt nii kerge, et selle hulk on paisunud nagu pärmitaigen. Selle aastasaja alguses langes pornotööstuse kasumlikkus esimest korda kogu selle ajaloos.

Vähem spetsiifilise meedia seisukohalt on vist õnneks nii, et erinevalt pornost ei ole tavainimesel võimalik kodustes oludes kogu ühe ajalehe sisu ise toota, uudisteportaali päevatoodangust hoolimata. Siiski on isetehtud porno võidukäik ja selle antud hoop pornotööstusele hoiatus ka nii-öelda päris ajakirjandusele. Kui kaugele võib minna, andes amatööride teha varem proffidele kuulunud sisu?

Meediakommentaar: Pedofiilia jaatamiseks või holokausti eitamiseks?

2011-09-12T13:20:00.002+03:00

Vikerraadio eetris 12. septembril 2011

Kui ma 15 aastat tagasi soome päevalehes oma esimese ajakirjandusliku päris töölepingu alla kirjutasin, kuulasin mõned nädalad, nagu kõik uued reporterid ikka, lugusid vanadest aegadest. Nende sekka mahtus kirjeldus legendaarsest alkoholistist kultuuritoimetajast, kelle purjuspäi kirjutatud filmikriitikas ei olnud ühtki sõna, milles ei olnud mõnd õigekirjaviga; mahtus karmide kuritegude ja raskete õnnetuste kajastuste meenutusi; ja pingeliste ametiühinguheitluste kroonikat.

Lisaks kõigele eelnevale kuulsin aga ka lugu sellest, kuidas ühel päeval 1980. aastate lõpus oli peatoimetaja kabinetti sisse tormanud müügiosakonna pealik ehk siis reklaamijuht. Katkestades peatoimetaja ja uudistejuhi vestluse, kurtis reklaamijuht, et üks suurtest marketikettidest ähvardab lehega sõlmitud reklaamilepingu üles öelda, kuna keti kohalikele juhtidele ei meeldi uudised, mida leht on viimastel nädalatel ettevõtte laienemiskavade kohta avaldanud.
Peatoimetaja, tõeline niinimetatud vana kooli mees, vaatas reklaamiosakonna juhile jäise pilguga otsa ja teatas:
"Keri minema! Sinul ja sinu omadel siiapoole maja asja ei ole!"

Uutele reporteritele räägiti seda lugu kui näidet selle kohta, kui sõltumatu toimetus oli vanadel headel aegadel turundusest ja müügiosakonnast ning kuidas asjad peaksid ka edaspidi olema. Loo moraal - toimetus tegeleb ainult ajakirjandusliku sisuga ning ei lase end seda tehes häirida sama lehe reklaamiklientide majanduslikest ega mainekujunduslikest huvidest.

Vahepeal on aeg muidugi pisut edasi läinud ja tavalistele lehereklaamidele lisaks ilmub ajalehtedes ja nende vahel ka kõikvõimalikke muid reklaamtooteid. Need omakorda on toonud toimetuse ja reklaamiosakonna vahelisse sõltumatusesse ka uutmoodi kahepoolsust - kui toimetus on sõltumatu reklaamiosakonnast, siis on reklaamiosakond oma toodete väljatöötamisel ja klientidele müümisel sõltumatu ka toimetusest.

Läinud nädal tõi ühe näite sellest, milleni taoline kahepoolne sõltumatus viia võib. Ajalehe Postimees vahel Hiina rahvavabariigi rahadega ilmunud lisaleht “Tiibeti vabastamise järgsest 60 õnnelikust aastast” kujunes mitmes mõttes katastroofiks, mille tõttu oma igapäevatööd tegevatest Postimehe kolleegidest suisa kahju hakkas - nii palju said naid endale kaela (heal juhul) pilkeid ja nöökimist, (halval juhul) viha ja ähvardusi.

Ma usun, et Postimehe peatoimetaja Merit Kopli oli siiras, kui ta Kanal 2-e saatele Reporter antud telefoniintervjuus kinnitas, et toimetuse jaoks oli nõukogude propaganda parimate traditsioonide vaimus koostatud erileht samasugune halb üllatus, nagu Postimehe lugejaskonna jaoks. Nii et ma ei pea vajalikuks Postimeest tervikuna siinkohal rohkem materdada - nad on nagunii saanud juba vasakult ja paremalt ning rohkem, kui nad väärt on.

Küll aga tahaksin tähelepanu juhtida paarile huvitavale asjaoluline, mida reklaamitoodete evolutsioon ning Tiibeti erilehe taolised juhtumid endaga kaasa toovad.

Esiteks tekib uus olukord vastutuse küsimustes. Varem on reklaamiosakonna kaudu lehe vahele pistetud erilehtedena ilmunud lihtsaid lookesi, nagu kastekannude tootjate enesekiitusi või äärmisel juhul Euroopa Liidu rahastatud projektide tutvustusi. Nüüd aga sunnivad sellised Tiibeti erilehed reklaamiosakondi tegema ajakirjanduslikke valikuid, mis olemuslikult ei peaks neile kuuluma ega tohiks kuuluda.

Isegi kui toimetusliku ja reklaamisisu piirid ei hägustu (mida nad Postimehe puhul siiski tegid), hägustuvad toimetusliku vastutuse piirid ja see ei ole sugugi hea.

Kuid oletame, et ajakirjanduslik vastutus püsib endiselt toimetustel, ning reklaamiosakonnad endiselt avaldavad kõike, mida raha eest ostetakse. Erilehtede avaldamine põhimõttel “see on makstud reklaam ja toimetus taandab end sellest” toob kaasa uue küsimuse - kus on lõpuks piir?

Mis siis, kui holokaustieitajad klapivad raha ja otsustavad välja anda erilehe, mille eesmärgiks on tõestada, et Auschwitz oli tegelikult elamuslaager. Või otsustavad Hollandi pedofiilide erakonna loojad alustada üleeuroopalist kampaaniat tõestamaks, et täiskasvanu võib omada koolieelikuga ilusat ning kahepoolselt nauditavat seksuaalsuhet. Või siis ilmseim ning kodule lähedaim näide - Venemaa kommunistid tahavad avaldada lehe, mis räägib “Tallinna vabastamisest fašistlikest vallutajatest”, millest teadupärast möödub 2014. aastal 70 aastat.

Avalik telegramm Kesknädalale

2011-09-07T14:50:00.005+03:00

Kesknädala toimetus!

On muidugi omamoodi vahva, et "õukonnameedia" esindaja saab keskerakondlikus ajalehes terve külje jagu ruumi, koos pildiga. Seda võiks pidada isegi uue, enesekriitilise ajastu alguseks teie erakonnas. Paraku viitab repliik, mille te lisasite Kesknädalas ära trükitud minu raadiokolumnile "Keskerakonna verbaalsed sõimurusikad - nüüd aitab!", et enesekriitiline mõtlemine ei olnud siiski teie eesmärk.

Eelkõige aga tahaksin teie tähelepanu juhtida asjaolule, et enne teksti või pildi avaldamist on seaduslik (viisakusest rääkimata) küsida luba nii teksti kui foto autoriõiguste omanikult.

Full disclosure: Autor on põhimõtteline mitteerakondlane, kes ei käi valimas ning ei oma sümpaatiaid ühegi poliitilise liikumise suhtes.

P.S. Kuigi see on juba teine samasugune vorm, luban ma, et ma siiski ei veeda kogu oma puhkusenädalat, saates läbi blogi avalikke telegramme erinevatesse toimetustesse... :-)

Avalik telegramm Postimehe veebitoimetusele

2011-09-06T19:03:00.003+03:00

Hea Postimehe veeb!

On hale trikk püüda Delfist külastajate statistikas mööduda, lastes Saagimil Soome tabloididesse ärida "uudis" "jälle paljaste rindadega Anust", mis sisaldab peale null biti info ka ammuseid pilte.

Oleks tore võistelda ausas konkurentsis, mitte odavate silmamoondustega.

Full Disclosure: Autor on Delfi arvamustoimetaja ja ajalehe Postimees pikaaegne tellija (kuni 2011. aasta suveni) ning lugeja (endiselt). Ei oma ühegi meediaettevõtte aktsiaid, küll aga jälgib ajakirjandust nii palju kui jaksab.

Meediakommentaar: Verbaalse vihkamise kitkumisest veebikommentaariumi(te)st

2011-09-05T18:08:00.006+03:00

Vikerraadio eetris 5. septembril 2011

Oslo valitsushoonete kvartalit rappinud plahvatuste tagajärjed on juba enamjaolt kõrvaldatud ning Utøya saarel lasub samasugune rahu ja vaikus nagu enne 22. juuli tragöödiat. Õnneks on sellest kulunud 44 päeva jooksul nii Eesti kui maailma ajakirjanduses kohanud ka suhteliselt vähe arvamusavaldusi stiilis, et Norra terrorist “kasutas küll pisut valesid meetodeid, aga ajas muidu õiget asja”. Ütlen “õnneks” seetõttu, et olen endiselt seisukohal, et terrorile ei saa alistuda. Diskussiooni käivitamine terroristi soovitud teemadel - antud juhul siis islami mõjuvõimu kasvust Euroopas, võõramaalaste osakaalu kasvamisest Euroopa riikides ja rahvusriikide kaitsmise vajadusest - võib olla iseenesest vajalik ning põhjendatud, aga kindlasti mitte siis, kui sellele on eelnenud Euroopa mõistes koletu massimõrv.

Vajalikke samme tuleb astuda sellepärast, et need on vajalikud, mitte sellepärast, et meid on selleks sunnitud, tappes kümnete kaupa inimesi. Viimasel puhul on meie moraalne kohus isegi teadlikult hoiduda mõrvarile südamevalu valmistanud teemade arutamisest, nendest tema tegudele õigustuse leidmisest rääkimata.

Kuid muidugi ei ole 44 ja pool päeva piisavalt pikk aeg, et Norra sündmuste taoline koledus jäljetult kaoks. Vastupidi, teatud järellained alles hakkavad Utøya rannast vähemalt Põhja-Euroopa riikidesse, eriti aga nende toimetustesse jõudma.

Üks läinud nädalal soomlaste ning rootslaste toimetusi puudutanud Norra massimõrva järellainetest oli anonüümsete netikommentaaride eemaldamine ajalehtede veebiväljaannetest ning viha õhutavaid kommentaare puudutav uus reeglistik.

Läinud esmaspäeval avaldas Soome juhtiv päevaleht Helsingin Sanomat artikli “Viha õhutamine veebis saab päitsed pähe”, milles avalikustati Soome Avaliku Sõna Nõukogu (millele erinevalt Eesti vastava nimega organist on üldiselt tunnustatud roll meedia eneseregulatsioonis) kava muuta meedia kommentaariume puudutavaid juhtnööre. Varem oli Soome toimetustele mõeldud veebikommentaaride teemalises eetikakoodeksis kirjas, et toimetused peavad “takistama inimväärikuse vastase sisu avaldamist ning eemaldama solvavad materjalid oma lehekülgedelt”. Norra veresauna tulemus on see, et eetikakoodeks saab täienduse, mille kohaselt tähendab inimväärikuse vastane sisu muu hulgas viha õhutavaid ning vägivallale ärgitavaid materjale.

Ühtegi poliitilist suunda Soome toimetuste uues eetikakoodeksis ära ei märgita, mis tähendab, et Eesti veebitegelikkusesse üle kandes läheks võrdselt - ja õigustatult - kõrvaldamisele nii lause “kesikud on värdjad” kui ka “natsionalistid ahju”.

Täna koguneb Soome Avaliku Sõna Nõukogu uut eetikakoodeksit vastu võtma ning kõik märgid osutavad, et see ka vastu võetakse.

Üks oluline muudatus peale niinimetatud hate talk’i ehk soome keeles vihapuhe [kuidas seda siis eesti keelde tõlkida, “verbaalne vihkamine”...?] keelustamise on ka toimetuste vastutuse võrdsustamine hoolimata nende kommentaariumite modereerimistavast. Kui 2007. aasta eetikakoodeks nägi ette, et eelmodereerimise valinud ehk siis kommentaarid enne nende avaldamist läbi sõeluvate toimetuste vastutus halbade kommentaaride eest on suurem kui järelmodereerivatel toimetustel, siis uue koodeksi kohaselt on toimetuse vastutus halbade kommentaaride eest ühesugune - ükskõik, kuidas kommentaare ei modereeritaks, toimetus peab viha õhutavad kommentaarid momentaalselt eemaldama, kui neist teada saab.

Avaliku Sõna Nõukogu ei teinud veebikommentaaride eetikakoodeksit Soomes iseenesest ümber sellepärast, et olukord oleks kuidagi haruldaselt halb olnud. Tegelikult on vastupidi - Soome meedias on kommenteerimistingimused Eesti omadest keskmiselt karmimad. Näiteks Helsingin Sanomate kommentaarium on ainult eelmodereeritav ning pärast Norra sündmusi puhastasid paljud väljaanded oma kommentaariumi ilma minigsuguseid Avaliku Sõna Nõukogu näpunäiteid ära ootamata. Võrguväljaanne Uusi Suomi kõrvaldas oma lehekülgedelt osa blogidest ning kommentaaridest, Oulus ilmuvas ajalehes Kaleva anti moderaatoritele käsk varasemast tähelepanelikumalt kommentaare jälgida ning sama tehti ka kollases Iltalehtis. [need on vaid valitud näited]

Soomlased, keda Norra tragöödia ju otseselt ei puuduta, kuid kellel on selja taga oma koolitulistamiste kogemus, ei ole kommentaariumite puhastamisega üksi. Rootsi väljaanne Dagens Media avaldas läinud teisipäeval uudise, mille kohaselt kavatsevad kaks meediahiiglast, nii Dagens Nyheter kui ka Expressen, loobuda anonüümsetest netikommentaaridest täiesti. Aftonbladet aga kavatseb testida paari nädala sees süsteemi, millega kommentaariumisse pääseks ainult Facebooki profiili abil. Aftonbladeti Norra sõsarleht Verdens Gang tegi seda juba suvel ning pärast uuenduse kasutuselevõttu on kommentaaride hulk langenud üllatavalt vähe, 15-20 protsenti. Ilmselt tuleneb see faktist, et ka enne oma nime all kommenteerimise kehtestamist oli Norra väljaannete kommentaariumites sigatsemist suhteliselt vähe.

Kõike eeltoodut silmas pidades tuleb küsida, mida mõeldakse või tehakse Eesti väljaannete toimetustes, kus Põhjamaade toimetuste tööpõhimõtteid on tihti (eriti kui need nõuaksid siinmail täiendavaid rahalisi ressursse) peetud kas rikaste heaoluühiskondade rollimängudeks või siis millekski kaugeks, mis meid ei puuduta. Samas on tõsiasi, et "verbaalset vihkamist" on meie meedia kommentaariumites kordades rohkem kui Põhjamaade omades.

Meediakommentaar: Keskerakonna verbaalsed sõimurusikad - nüüd aitab!

2011-08-29T14:08:00.004+03:00

Vikerraadio eetris 29. augustil 2011

"Kuidas sa ometi saad sellist paska ja valet kirjutada? Kas nad tõesti maksid nii palju või oli keegi neist voodis nii hea? Alatu!"

Sellise telefonile saadetud sõnumiga algas läinud nädalavahetus ühe eesti ajakirjaniku jaoks. Võiks ju mõelda, et pole midagi, ikka juhtub, igasuguseid kuue klassi haridusega hulle on endiste kolhoosikeskuste lagunevates kolmekorruselistes kivimajades, irdunult nii oma juurtest kui arusaamast, mis on õige ja mis on vale.

Aga antud sõnumi, mille adressaadiks oli Postimehe ajakirjanik Tuuli Koch, autor ei olnud suvaline mats kusagilt Eesti pärapõrgust, vaid väga eriline ja otse Tallinna kesklinnast - Keskerakonna peasekretär ja viimaste tuurideni forsseeritud parteimasina tööga ka riigikogu liikmeks upitatud Priit Toobal.

Sellise sõnumiga tuunis siis Toobal end võitlusvaimu samal päeval alanud Keskerakonna kongressi tarbeks, tõestades, et ka riigikogu liikme auväärse staatuse ja suurerakonna peasekretäri tiitli varjus on võimalik elada lagunevates kolmekorruselistes obudikes - ainult et sel juhul on tegemist isikliku moraali majaga.

Toobali ning veel mõne Keskerakonna (pool)avaliku sõimleja puhul jääb muidugi mulje, et tegemist on hoopis moraalsete lastekodulastega, ühtedega nendest nõukogude aja Pavlik Morozovitest või hiina kultuurirevolutsiooni aegsetest punakaartlastest, kes on valmis Partei ja Isakese Juhi eest võideldes saatma tuleriidale kas või oma vanemad; headest kommetest, elementaarsest viisakusest, kainest mõistusest ning inimlikkusest rääkimata.

Pean tunnistama, et mulle on põhimõtteliselt vastumeelne igasugune erakondlus oma hierarhiate, võimuvõitluste, intriigide ja kohustuslikus korras samas suunas mõtlemisega. Olemuslikult ei erine Keskerakond selles plaanis minu kui inimese jaoks Reformierakonnast, sotsiaaldemokraatidest või IRList. Küll aga osutas Keskerakonna nädalavahetuse kongress äärmise selgusega, et just nimelt sellel erakonnal on veel oma, tülgastav põhjahoovus...

Juba mõnda aega on just nimelt see erakond nii oma liidri Edgar Savisaare, kui ka tolle poolt enda ümber kogutud truude kaasajooksikute suu läbi vastandunud mitte ainult Eesti riigile, vaid ka Eesti rahvale ning vabale ajakirjandusele. Kusjuures ärge laske end segada mõnede keskerakondlike laulikute kinnitusest, et nemad ei vastusta Eesti riiki, vaid praegust valitsust. Ka mina arvasin tükk aega nii, kuid viimaste paari aasta sündmused, mis tipnesid läinud nädalavahetuse kongressiga, osutasid, et see pole tõsi.

Eesti riik on sõltumatu parlamentaarne demokraatia, milles kannab olulist rolli ka sõltumatu ajakirjandus. Keskerakond eesotsas oma praeguse liidriga on astunud pidevalt samme, mille eesmärgiks on vähendada riigi sõltumatust (meenutagem viimasena siinkohal fakti, et Savisaar käis ja küsis valimiskampaania jaoks raha endiselt KGB ohvitserilt). Keskerakond on pidevalt püüdnud kärpida ka demokraatiat kui sellist (arvestagem viimasena kas või erakonna enda põhikirja nädalavahetusel tehtud ebademokraatlike muudatustega). Ka vaba ajakirjandus on Keskerakonna propagandamasinale pidevalt pinnuks silmas. Läinud nädalavahetuse kongressil päädis senine paranoia ja õukonnameediaks nimetamine suisa avaliku vaenlase kuvandi loomisega konkreetsetest, nime ja näoga ajakirjanikest.

See ei ole ainult ohtlik, haige ja alusetu. See sõdib meie riigi ja rahva iseolemise põhiväärtuste vastu ja on seega olemuslikult riigivaenulik.

Mis puutub veel Keskerakonna verbaalsetesse sõimurusikatesse, siis ei tasu lasta end eksitada tõsiasjal, mida osa neist meelsasti rõhutab - et nad ei kuulu ise Keskerakonda. Läbi ajaloo on isevalitsejad kasutanud vormiliselt sõltumatuid hääletorusid, kes püüavad lihtsameelsetele kärbseid pähe ajada sellega, et nad justkui ei olekski Valitseja otsesed käsilased. Tegelikkuses on nende truudus ning meetodid aga seda tulisemad.

Kui ma lisaks kõigele eelnevale vaatan seda, milliseks kujundavad Keskerakonna kuvandit nii tava- kui sotsiaalmeedias Priit Toobal, Priit Kutser, Mart Ummelas ning rida teisi sülge pritsivaid sõimlejaid, on mul väga kahesed tunded nende keskerakondlaste suhtes, kelle suunas olen siiani püüdnud ajakirjanduslikult professionaalset erapooletust üles näidata ning kelle arvamusi olen siiski avaldada võtnud.

Kui te lasete oma erakonna eest räusata kambal, kellel puudub elementaarne viisakus ning kes on valmis laskuma sügavalt isiklike rünnakuteni naisterahvaste vastu, olete te minetamas nende mõtlevate inimeste austust, kes siiani on teiega suhelnud hoolimata teie erakondlikust taustast. Ma tean, et uute põhikirjamuudatuste tingimustes on teil võimalik oma erakonna juhtimist ja selle nimel nilbitsemist veel vähem mõjutada kui varem, aga teid on vähemalt hoiatatud.

Hoolimata oma nimelkõnelejate vastupidistest väidetest ei ole Keskerakond kunagi tegelikult ajakirjanduslikus isolatsioonis olnud. Küll aga võib ta sinna seniste meetodite jätkudes täiesti ise sattuda.

Meediakommentaar: Presidendivalimiste debatt polnud duell, vaid sparring

2011-08-22T13:00:00.003+03:00

Vikerraadio eetris 22. augustil 2011

Reede lõuna paiku nad siis saabusid nendessesamadesse ruumidesse vana raadiomaja viiendal korrusel. Suupistelaua juures kohtudes kostitatakse teineteist, tundub et, siira naeratusega. Indrek Tarand on valinud tumeda ülikonna erekollase lipsuga, president Ilves kannab sinist täisülikonda vesti ja endale omase kikilipsuga.

Päikeseprillid on sedapuhku koju jäetud. Nii on näha, et mõlema kohati kelmikaski naeratus ulatub silmadeni.

Sellest hoolimata tullakse nagu duellille - mõlemal on kaasas kaks sekundanti, presidendil lisaks veel turvameeskond. Ilvest saadavad lahutamatu nõunik Toomas Sildam ja pressiesindaja Piret Pert; Tarandit tema sõber ja kogu presidendiks kandideerimise idee autor Aivar Riisalu ning ajakirjandusele üllatuseks ka endise kaitseministri Jaak Aaviksoo endine poliitiline nõunik Riina Vändre.

Aga need on ainult pealsed, mugulad on sügaval mulla all. Valimisvõitluses autsaideriga on ettevalmistava meeskonna suuruse vahe kahtlemata üsna mitmekordselt ametisoleva presidendi kasuks. Kuid eks see nii ole, et igaüks, kes on sellel tasemel lahingusse asunud, teab ka oma vastast ning selle võimalusi.

Teele stuudiosse haarab Tarand kaasa tassi kohvi, oma presidendiaegade algusest märgatavalt kaalu kaotanud Ilves aga pudeli vett. Naeratused püsivad veel nägudel, kui Tarand stuudiouksel korraks taandub ja presidendi enda ees sisse laseb. Stuudio isolatsioonis tõmbuvad näod juba tõsisemaks. Ilves kratsib pabereid uurides pealage, Tarand kaevab oma portfelli. Mõlemad tunduvad pisut närvilised.

Ja siis see algab. 2011. aasta presidendivalimiste esimene debatt.

Algus tundub kinnitavat, et Toomas Hendrik Ilves on sattunud sellele libedale jääle, mida on peetud tema nõrgaks kohaks - eestikeelsesse otsedebatti. Väliseestlase taust kostab tema aegalsematest verbaalsetest reaktsioonidest ning kohati sassi pööravatest mõttekäikudest. Aga Ilves ei lase end sellel häirida kauemaks kui sekundi murdosaks. Teeb pausi, ja fomuleerib mõtte kiiresti ümber.

Tarand esineb talle tuntud sõnalises võimekuses. Nagu mõõgavõitluses, kus natuke puisema tegelase ümber hüpleb kiire ja osav vehkleja, kes tundub kohe-kohe vajalikud torked mängulise kergusega ära tegevat.

Esimese 10 minuti põhjal tundub, et Ilves jääb selles duellis alla. Tarand kontrollib esinemist, temast hoovab eetrisse enesekindlust - ta parandab saatejuhtide lauseid, libistab oma hääletooni seda kõigile teada irooniat ja haarab pidevalt initsiatiivi.

Kuid tähelepanelik kuulaja märkab, Tarand ei hakka initsiatiiviga midagi erilist peale. Ta annab selle ka kohe käest ära. Torked jõuavad küll kohale, kuid nendega oleks nagu nii kiire, et need ei jõua olulist kahju tekitada. Need ei ole eluohtlikud haavad, vaid kriimustused.

Vahepeal lasevad saatejuhid vestluse väga detailidesse vajuda. Räägitakse pikalt pisikestest asjadest ning nüüd hakkab end õigustama Ilvese parem ettevalmistatus. Kitsa teema detailidesse laskumine sobib presidendile ka selle poolest, et talle mõjub see nagu lihtsate pealevisete loopimine väravavahile jäähokis - see hoiab vahi vaimu värske, soojendab ta parimasse mänguvormi, ilma et endast tõelist ohtu kujutaks.

Varsti ongi tunda, et Ilves on üles sulanud. Eestikeelne vabatekst liigub sujuvalt, mõttekäigud ei komista enam omaenda kingapaelte otsa ja Ilves hakkab kohati ise survet avaldama.

Kohati lasevad nii saatejuhid kui Tarand Ilvesel pikalt esineda ettevalmistatud tekstiga. Jõuline rünnak Keskerakonna juhitud Tallinna pihta omavalitsusreformist rääkides, Savisaare idarahaskandaali ümbernimetamine sisuliselt “KGB raha skandaaliks”... Siin on tunda, et Ilves on oma küüned paljastanud.

Edasi läheb samas vaimus. Indrek Tarandi verbaalvõimlemine on tore, aga me oleme seda kuulnud juba 5. B-st peale. Ilves räägib, argumenteerib, kritiseerib Tarandit... Tarand aga haarab kinni sõnasabadest ning reageerib nendele vaimukalt, kuid tõsist rünnakut endiselt püsti ei pane. Äkki nüüd, võimalus ju tulistada Ilvese lõppevat ametiaega - ei!

Üllatav ning kohati ka arusaamatu. Mis toimub - kas see ongi see debatt Eestile olulistel teemadel, mis pidi algama, kui Indrek Tarand võitlusringi astub? Ei ole, vastab emeriitprofessor Marju Lauristin järgmise päeva Postimehe nädalalisas Arter. Mulle tundub, et parim aeg debati alustamiseks on ka juba möödas, nendib Lauristin ja lisab, tundub et kahetsusvarjundiga, et Tarand ei ole isegi selle protsessi käigus lasknud vabaks tõsisemat poolt oma minast.

Reedese saate käigus on oma allajäämisest aru saanud vist ka Indrek Tarand ise. Ta ei sõnasta oma eesmärki presidendivalimistel soovina võita ja Kadriorgu asuda. “Tahan aktiviseerida olemasolevat presidenti, olla talle vestluspartner,” ütleb Tarand.

See ei ole inimese jutt, kes tahab presidendivalimised võita. Nüüd on kõik selge - see polnudki võitlus, vaid hoopis sparring.

Meediakommentaar: Pilt, mis ütleb kõik (ja veel enamgi)

2011-08-15T13:37:00.002+03:00

Vikerraadio eetris 15. augustil 2011

Tänaseks juba üsna kulunud kõnekäänd ütleb, et üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna - mis on teinekord iseenesest tõsi, kuigi me ei saa ära unustada, et selle lausega on selle sajandi esimese kümne aasta jooksul põhjendatud ka alati mitte tänuväärset suundumust kogu trükiajakirjanduses - rohkem pilte ja vähem teksti ehk teeme lehti kirjaoskamatutele.

Teinekord siiski juhtub, et ühest väikesest pildist, teinekord hoolikalt sihitust, aga tihti hoopis poolkogemata või täiesti juhuslikult tehtust, saab mõne hiiglasliku sündmuse või nähtuse sümbol. Kohe mitte, aga kui seda pilti piisavalt palju presenteeritakse ja vaadatakse, kujuneb sellest mitte pilt, kuva, nagu ütlevad soomalsed, vaid kuvand. See pilt on sel juhul otsekui uks, mida me vaatame kui sellist, aga mis puhtalt oma olemasoluga avab meie meeltes puutepunkti uue maailmaga, olgu see siis täis hipifestivali vaba armastust või massiivseid sõjakoledusi.

Kaks sellist pilti on pärit Teise maailmasõja ajast ning mõlevad on seotud lipuga. Üks neist kujutab USA merejalaväelasi heiskamas lippu jaapanlastelt tagasi võidetud Iwo Jima saare osas, teine punaarmeelasi lehvitamas oma lippu varemetes Berliini kohal. Ühel on õnnestunud ühte iseenesest rahumeelsesse kaadrisse tabada kogu see meeletu ponnistus, mida ameeriklased Vaiksel ookeanil jaapanlaste vastu peetud lahingutes pidi enesest pigistama. Teisest aga hoomab kogu seda totaalse põrmustamise traagikat, millesse Hitler Saksamaa 1945. aastaks paisanud oli.

Paarkümmend aastat hilisemast sõjast mäletame aga mööda teed jooksvat, riietest välja põlenud last, kelle senise elu on hävitanud kaela visatud napalm. See pilt viltu läinud õhurünnakust sümboliseerib omakorda Vietnami sõja mitmekihilist ja -kordset traagikat.

Läinud nädalal moodustus kahe teineteisest sõltumatu sündmuste sümboliks kaks teineteisest sõltumatut fotot, üks maailmast, teine meilt. Kusjuures huvitav on see, et mõlemal pildil kujutatakse aknast välja hüppavat naist.

Esimene foto on pärit läinud esmaspäeva õhtust, mil Londoni tavaliselt meelelahutuspilte tegev fotograaf Amy Weston peatus ühel Suurbritannia rüüstatud pealinna tänavanurgal. Märatsejad olid süüdanud tänavat ääristavad ärid, mõtlemata sellele või hoolimata sellest, et nende kohal asusid tavalised korterid. Surrey Streetil kuulis Weston karjeid.

Kui ta auto peatas ning sellest välja astus, nägi ta kuut või seitset inimest, kes seisid lõõmavate kaupluste ees. Üks mees hüüdis, et aknal on naine, kes on valmis hüppama. Märulipolitseinikud võtsid end tänaval sõõri, naine hüppas... ja rohkem Weston teda ei näinudki. Ajalehe The Guardian intervjuus nendib Amy Weston, et ta ei tea, mis naisest hiljem sai ning kuida ülejäänud kortermaja elanikud välja pääsesid.

Igatahes oli tema foto nii mõjus, et teisipäeval avaldas viis Suurbritannia ajalehte selle oma esiküljel, kõik ülejäänud lehed aga sisekülgedel. Foto peegeldas suurepäraselt kogu seda arulagedust ning sihipäratust, mida Suurbritannia läinudnädalased rahutused, mille ohvriteks olid enamjaolt märatsejate endi naabrid, endas kandsid.

Meie oma kodukootud terroristi korraldatud rünnak Tallinna südalinnas kaitseministeeriumis aga sünnitas olemuselt sarnase pildi - noorepoolne naistöötaja hüppamas välja kaitseministeeriumi esimese korruse aknast, samal ajal kui püstoli, sajakonna padruni ning lõhkepakettidega varustatud ründaja tema selja taga hoonet hõivata püüab. Hendrik Osula foto avaldas oma esiküljel Eesti Päevaleht, seda kasutas ka Õhtuleht ning mitu internetiportaali.

See pilt ei ole nii dramaatiline, nagu Londoni oma ega nii jõhker nagu napalmist põlenud laps Vietnamis, kuid Eesti kultuuriruumis mõjub väärika ministeeriumihoone üsna kõrgel paiknevast aknast väljahüppamine ikkagi kuidagi ängistavalt. Selle foto mõju on sarnane nendele Teise maailmasõja lipupiltidele, kus sõda ja selle koledusi otseselt ei kujutata, kuid mis annavad edasi mingit vaikset, vaevu hoomatavat ängi.

Mis aga veel Suurbritanniasse puutub, siis tõelise pahameeletormi tekitas ning üldsuse lõplikult ja otsustavalt märatsejate vastu pööras aga päev hiljem video, kus on selgelt näha, kuidas vigastatud noormehele moe pärast appi läinud rüüstajad teevad rõõmsas mitmerassilises koostöös tühjaks tema seljakoti. Malaisia päritolu noormees tuvastati päev hiljem ning ta upub hetkel nii kingitustesse kui rahapakkumistesse. Kuid oluline ei ole see, et üks õnnetu kannatu sadadest ülejäänud priviligeeritumasse seisusse tõuseb, vaid see, et ka sellel Youtube’i postitatud videol oli oluline roll üldsuse meelsuse kujundamisel.

Pilt räägib tõesti rohkem kui tuhat sõna ning video teinekord enam kui tuhanded sõnad. Kuid kõige enam räägib meile ja meiega ikkagi hoopis meie sisemaailm. See on see, mis annab piltidele tähenduse ning mõõtme, mida konkreetne fotograaf või filmija ei ole silmas pidanudki.

Meediakommentaar: Sita surnuks vaikimise oskusest

2011-08-09T13:58:00.002+03:00

Vikerraadio eetris 8. augustil 2011

Kui Mark David Champan 31 aastat tagasi tulistas neli dumdumkuuli paar kuud varem neljakümneaastaseks saanud John Lennoni selga, tappes sellega maailma võib-olla endiselt suurima tähe, ei tõuganud teda tagant ideoloogilised või poliitilised motiivid.

Põhjust oleks olnud küll - Lennon oli kogu maailmas tuntud vabameelne, kes oli aastaid kritiseerinud Ühendriikide poliitikat, Vietnami sõda eriti, ning oli seega paljudel pinnuks silmas. Kuid Chapman, kes oli mõrvaeelsel hommikul käinud muu hulgas raamatupeos ja ostnud oma lemmikraamatu, J.D. Salingeri "Kuristiku rukkis"; kelle noorusaastate lemmikbänd oli The Beatles ning kelle kogemused narkootikumidega olid vähemalt sama rikkalikud kui kogu 1960. aastate lõpu hipipõlvkonnal, ei kuulunud valgete meesheterode ülemvõimu ülistavate ning kommunismi vihkavate parempoolsete hulka.

Vastupidi, Champan oli pigem Lennoni enda mõttekaaslane; ta oli pisut vähem kui kuus tundi enne mõrva Lennoni tänaval peatanud ja võtnud talt autogrammi viieaastase pausi järel ilmunud Lennoni albumile "Double Fantasy".
Lennoni tapmine oli Champani jaoks lihtsalt kinnismõte, mis on osaliselt kindlasti meditsiinile nähtus, kuid nii palju kui tänaseks teada, seletatav otsapidi ka elus enda arvates sügavalt ebaõnnestunud inimese tahtmisega lõpuks midagi suurt korda saata ning endale maailma tähelepanu tõmmata.

Mark David Chapmanil õnnestus seda teha. Kui vaadata ainuüksi veebiteatmeteost Vikipeedia, siis Chapmanist kirjutatakse seal kas just sama palju kui tema ohvrist ja iidolist, kuid ka mitte ouliselt vähem. Mõrvari varajasest lapsepõlvest alates on kirjas tema teod, mõtted ning meditsiinilised probleemid. Täiuslik mõrvari portree.

***

Kui mees nimega Vladimir Žirinovski hakkas Venemaa poliitikas 20 aastat tagasi oma värvikate avaldustega silma torkama, muutus ta kiiresti rahvusvaheliseks meediaklouniks, kuigi juba siis leidus inimesi, kes kahtlustasid, et tema liberaaldemokraatlik partei polnud muud kui kommunistiliku partei ja KGB salaprojekt, millega taheti mustata korraga kahte lääneriikide jaoks olulist mõistet - demokraatia ja liberalism.

Žirinovski avaldused olid kaugel mõlemast, aga kui ikka keegi end poliitikuks nimetav räuskab, käitub nagu stereotüüp vene keskealisest mehest ning nõuab sealjuures Soome liitmist Venemaaga ning teeb muid rahvusvaheliselt tuleohtlikke avaldusi, ei suuda press end tagasi hoida. Mis siis, et sellel niinimetatud poliitikul on selge maailmapildi ja seisukohtade asemel rida segaseid ja vastuolilisi avaldusi.

Aasta hiljem kommenteeris Soome ajalehe Helsingin Sanomat nädalalisas Nyt keegi ajakirjanik Žirinovskit küll pisut ebakorrektsete, kuid uskumatult tabavate sõnadega, mida olen selle raadio eetris korra varem tsiteerinud, kuid teen seda uuesti: "Žirinovski on hea näide selle kohta, kuidas ajakirjandus ei ole ikka veel õppinud sitta surnuks vaikima."

***

Ja nüüd, 30 aastat pärast Lennoni mõrva ning 20 aastat pärast Žirinovski esiletõusu, loen ma uudiseid ja mida ma näen? Seda, mis värvi pluusi soovis Norra massimõrvar omale kohtusse selga, milliseid nõudmisi ta ülekuulamistel esitab ning kõige tipuks uudist sellest, kuidas tema tapatööde õigustuseks kokku kritseldatud nii-öelda manifestist otsitakse nüüd peidetud koode!

Tule taevas appi! Ajakirjandus pole kõige nende aastakümnetega tõesti midagi õppinud - vähemalt mitte surnuks vaikima neid, kelle puhul see oleks hädavajalik.

Meediakommentaar: Ajakirjanduse vastutusest

2011-08-01T12:51:00.005+03:00

Vikerraadio eetris 1. augustil 2011

Edukuse hind on vastutus, on öelnud legendaarne briti peaminister, aga ka kirjanduse Nobeli preemia laureaat Winston Churchill. Tema kaasmaalane, looduskirjanik ja endine BBC juht David Attenborough on omakorda öelnud, et “võim toob endaga kaasa hiiglasliku vastutuse, soovime me seda või mitte”. Churchilli ja Attenborough’ iiri kolleeg George Bernard Shaw on sõnastanud vastutuse veel universaalsemalt: “Vabadus tähendab vastutust. Just seetõttu enamus seda väldibki.”

Vastutus. Seisin sellega läinud nädalal mitmel korral silmitsi.

Kes meist ei oleks seisnud, pärast seda mida Anders Breivik Norras oma ühemehelise terroriorganisatsioonina korda saatis. Paljud ajakirjanikud vaevasid oma päid Breiviki motiivide, tausta ning teda mõjutanu üle juurdlemisega. Omavahel öeldes on see üsna tänamatu tegevus, sest kogu tema niinimetatud manifesti iseloomustab heitlikkus, vastuolulisus ja argumentide kuhjamine juba väljakujunenud tõe ning tegevuse õigustamiseks. Kuid samas mõtlesid nii mitmedki žurnalistid erinevates riikides, milline on ajakirjanduse vahendusel ilmavalgust nägevate mõtete roll hirmu, vihkamise ja vägivalla sünnis. Ehk siis milline on ajakirjanduse vastutus.

Teine teema, mis vägisi vastutusest mõtlema on sundinud, on kõmulehe News of the World hale saaga Suurbritannias. Seaduserikkumiste ees tagasi kohkumata hankis leht mitme aasta jooksul materjali, häkkides nii kuulsate kui tavaliste inimeste kõneposti ning makstes kinni politseinikke. Tänaseks on Ühendkuningriigis ülisuure meediatähelepanu osaliseks saanud skandaal päädinud lehe sulgemisega ning meediamogul Rupert Murdochi kuulamistega parlamendis.

Kuigi News of the Worldi taolist kõmulehte ei paindu keel sugugi ajakirjanduseks nimetama, õõnestab sellise kaliibriga meediaskandaal paratamatult vähemalt asjasse süvenematute inimeste silmis ajakirjanduse kui terviku mainet. Maailmas on tohutult inimesi, kes ei suuda vahet teha turundus- ja uudisteosakonnal või arvamuslool ja reklaamil, nii et väga palju on ka neid, kelle jaoks on nii The Guardiani või The Timesi ning News of the Worldi töötajad “ühed legeneegrid kõik” ning pärast Murdochi alluvate ohjeldamatust ka olemuslikult pätid.

Kolmas põhjus vastutusest mõtlemiseks oli kirjavahetus, mida pidasin ühe mitmele Eesti toimetusele otsapidi teada naisterahvaga Saksamaalt. Ta ise nimetab end ajakirjanikuks, aga ma pean teda pigem tüütuks putukaks, kellel ilmselt on liiga palju raha ja aega, et marginaalsete või mujalt kopeeritud tekstikestega ajakirjanikku mängida ja ligimeste kannatust ogaruseni agara suhtlemisega proovile panna.

Aga seekord ei olnud tegemist väikese nupukesega, vaid päris mahuka arvamusartikliga, mis käsitles ajakirjanduse vastutust avaldatava eest. Kuna meie kommunikatsioon jooksis – mitte esimest korda – liiva, siis avaldamata too kirjatöö jäigi. Kuigi seekord võib-olla isegi oleks avaldamist väärinudki. Igatahes, selle artikli kandev mõte oli samuti vastutus, mida Eesti ajakirjandus peaks kandma ning mida see autori arvates mitte alati kandnud ei ole.

***

Olen seni olnud seisukohal, et sõna- ja arvamusvabadus on oluline väärtus, üks põhjapanevatest väärtustest. Eriti meie riigis, mille ajaloo viimasesse 90 aastasse mahub erinevaid okupatsioone endiselt kokku rohkem kui vabadust. Erinevate seisukohtade vaba väljendamine ei ole olnud võimalik vähemalt 50 aasta jooksul sellest 90-aastasest perioodist.

Seega, olen lähtunud oma töös toimetajana põhimõttest, et kodanikel on vääramatu õigus oma seisukohti avaldada, ükskõik kui vastuvõetamatud need minu isiklikul hinnangul ei oleks.

Väikeste eranditega muidugi.

Avaldatavad seisukohad ei tohiks õhutada seaduserikkumistele, kuigi see ei ole päris mustvalge. Näiteks kodanikuallumatuse eri vorme puudutavas diskussioonis tuleb tolereerida ka arvamusi, mis iseenesest kutsuvad üles mõnda seadust rikkuma.

Avaldatavad seisukohad ei tohiks sisaldada valeväiteid või faktivigu, kuigi ka see on pisut subjektiivne. Faktiveaga on lihtne, aga valeväide võib mõne inimese jaoks olla ka väide, mis ei ole tema arusaamadega kooskõlas.

Ennekõike ei tohiks avaldatavad seisukohad aga sisaldada vaenu, õhutada vihkama või diskrimineerima ega alavääristada või mõnitada kas üksikut inimest või mõnda gruppi.

See viimane oleks justkui kõige selgem põhimõte, kuid see ei ole. Olen saanud vihast tagasisidet homoseksuaalide õiguste eest võitlejatelt - miks ma olen avaldanud nende oponentide tekste [muidugi ka vastupidi]? Olen näinud, kuidas vaenu õhutamiseks on peetud veendunud katoliiklaste tekste abortidest, Eesti venekeelse elanikkonna nimetamist okupatsiooni tagajärjeks või isegi erakondlikku kriitikat. Olen näinud, kuidas diskrimineerima õhutavaks on peetud meeste tekste, kus on soovitud rohkem koduperenaisi ja vähem karjäärinaisi või tekste, kus on mõtiskletud selle üle, kas mittekodanikud peaksid saama valida isegi kohalikel valimistel.

Minu kui toimetaja piirid tekstide avaldamise puhul on olnud pigem avarad kui kitsad. Ma tunnen, et ma tahan need ka tulevikus sellistena hoida, aga ma ei ole enam päris kindel. Kas Breiviki järgne ajastu nõuab või ei nõua siiski mõningat põhimõtete ümberhindamist?

Aegamööda kogunenud vimmal ja vihkamisel võivad olla rängad tagajärjed. Kui me laseme inimestel ajakirjanduse vahendusel oma arvamust avaldada, peame me ilmselt siiski endisest hoolikamalt kaaluma, kas mõtteavaldus väärib seda areeni, kuhu see kandideerib. Kus aga jookseb piir lihtsalt käredama arvamuse ning potentsiaalselt ohtliku mõjutuse vahel?

Täna minul veel vastust ei ole.

Meediakommentaar: Norra terrorist ei vääri multikultuursusdiskussiooni

2011-07-25T13:33:00.003+03:00

Vikerraadio eetris 25. juulil 2011

Täiesti normaalne kutt. Hea, töökas inimene. Kõigi kolleegide suhtes sõbralik ja meeldiv, ükskõik kust nad pärit olid. Jättis kõigile hea mulje. Käis pühapäeviti ema juures külas ja valmistas neile ühise lõuna.

Nii kirjeldavad endised kolleegid ning naabrid 32-aastast Anders Breiviki, kellest reede õhtul tuli mõneks ajaks maailma kõige kuulsam norralane. Tuli seetõttu, et tema valmistatud pomm ning korraldatud veresaun nõudsid kokku pea saja süütu inimese elu.

Normaalne kutt, sõbralik ja töökas mees, armastav poeg elas kaksikelu. Samas ajal kui teised nägid igati ontlikku põlisoslolast, võisid paari natsionalistliku foorumi püsikülastajad aeg-ajalt lugeda tema teese selle kohta, kui hukatuslik on multikultuursus ning eriti moslemite arvu kasv Euroopas. Veel vähemad inimesed, kui üldse keegi, teadsid aga, et jutt ei pidanud jääma ainult jutuks.

22. juulil realiseerus plaan, mida Anders Breivik oli kõikide märkide kohaselt pidanud juba aastaid. Kõigepealt kärgatasid plahvatused Oslo valitsushoonete kvartalis, siis aga järgnesid palju julmemad, isiklikumad ja põrgulikumad tapatalgud saarel, kuhu olid kogunenud suvepäevi veetma sajad noored.

***

Eesti uudistetoimetuste jaoks toimus see kõik natuke valel ajal - mil katastroofid tihti toimuma juhtuvad. Reede õhtu, suur osa inimestest juba koju läinud, laupäevased ajalehed ilmumas suurelt jaolt mitu päeva ette tehtud materjaliga. Ja siis korraga selline (uudis)pomm.

Oslo katastroof tõestas veel korra veenvalt, miks ajaleht on kaootilise katastroofi puhul tihtipeale äärmiselt sobimatu reageerimisvahend. Mõlemad meie kvaliteetlehtedest, nii Postimees kui Eesti Päevaleht, avaldasid küll oma laupäevastes numbrites Norras toimunu kohta uudise, kuid jättes tragöödia ulatusest aegunud ning selle tagamaadest täiesti vale arusaama. Mõlemad lehed seostasid rünnakut Afganistaniga ning müstilise avaldusega, mille reede õhtul jõudis islamistlikes foorumites välja paisata väidetav liikumine, mis ütles end kandvat “Ülemaailmse džihaadi abistajate” nime.

Eesti Päevaleht oli vähemalt selle sammu võrra ees, et pühendas Norra sündmustele esikülje, Postimees aga reklaamis Põhja-Euroopa sõjajärgse ajaloo suurima massimõrva järgsel päeval esiküljel rõõmsalt Monoteatri suvepäevi ning jõudis Norrani alles viiendal leheküjel.

Seda, kui oluline on ajalehetoimetuste vahetustega töö, korralik õhtune mehitatus ning võimalikult hiline trükkiminek, osutas aga kardinaalne erinevus Eesti ning Soome laupäevaste lehtede Norra materjalides. Samal ajal kui Eesti ajalehed rääkisid veel islamistide rünnakust ning kokku kümnestkonnast ohvrist, teadis Helsingin Sanomat juba, et arreteeritud on 32-aastane norralane ning et tema tegudel ei ole mingit pistmist rahvusvahelise terrorismi või Afganistani sõjaga.

Tõsi, ka Helsingin Sanomat ei olnud jõudnud veretööle näiteks juhtkirja tasemel reageerida, kuid vähemalt olid avaldatud faktid vastavuses tegelikkusega, kuigi ohvrite arv oli ka põhjanaabritel reaalsest kordades väiksem.

***

Täpselt nii palju kui Norra tragöödia osutas ajalehtede küündimatusele päevaliselt ning kellaajaliselt kehval ajal, osutas see omakorda online-toimetuste tugevustele - kuid ka nende nõrkustele.

Plussiks oli muidugi kiirus ja uue info avaldamine vastavalt sellele, kuidas see saabus. Parima pildi toimunust - niivõrd, kuivõrd seda keset üldist segadust oli võimalik - sai BBC, Telegraphi ja teiste suurte meediakanalite veebikülgedelt, kus ühes tulbas jooksis jätkuvalt ajakajastuv uudistevoog ning kõrval pidev videopilt sündmuskohalt.

Kuid online-toimetamisel on ka oma puudused, eriti Eestis. Suurte ja kaootiliste sündmuste puhul on info hulk tohutu ning toimetused püüavad loetavuse huvides teha võimalik palju erinevaid pisikesi nupukesi. Kogu selles nuputulvas kipub aga niinimetatud suur pilt teinekord ära kaduma, eriti kui arvestada, et toimetustes pole jõudlust lisada igale uuele uudisele selgitavat konteksti või teha vahepeal uut ülevaatlikku lugu sellest, mis seis hetkel tegelikult valitseb.

***

Me kuuleme lähiajal tõenäoliselt väga palju sõnu selle kohta, millised on Anders Breiviki motiivid ning mis oli tema liikvelepanev jõud. Paljudel mõistetel on oht saada liig kergesti, vales tõlgenduses või väära tähendusliku laenguga kasutatud. Need sõnad on näiteks “neonats”, “paremäärmuslane”, “konservatiiv”, “kristlane”, “vabamüürlane”, “moslemiseerumine”, “migratsioon”, “Euroopa väärtused” ja nii edasi.

On oluline, et me ei unustaks, mis oli Anders Breiviki tegelik motiiv. See ei olnud poliitiline ebaõiglus või väärtuste eest seismine. Öelgu mees, mida ise tahab, Breivik tahtis lihtlabaselt tähelepanu. Sellele viitab kõik tema tegutsemises, alates segase ja mastaapse manifesti koostamisest ning lõpetades faktiga, et mees nõudis tänaste uudiste kohaselt avalikku kohtuprotsessi, kus ta saaks vormiriietuses poosetada. Uhkeid vormiriietusi ta aga armastab, seda võisid ajakirjanikud näha juba tema 1500-leheküljelisest eeposest.

Breiviki poolt oma teo põhjenduseks toodud islamiseerumise ning migratsioonipoliitika üle arutamisest ei saa me kindlasti üle ega ümber, kuid minu arust ei peaks me praegu seda tegema.

Avaldades haige inimese manifesti või videopöördumise, andes talle avalikul kohtuprotsessil võimaluse avalike avaldustega esineda ning käivitades tema teo põhjal diskussiooni teemadel, mida ta on soovinud, õilistame me tema poolt korda saadetud veretöö moel, mis solvab kõiki selle ohvreid.

Meediakommentaar: Kuidas Andrus Veerpalu ära rööviti

2011-07-18T14:23:00.004+03:00

Vikerraadio eetris 18. juulil 2011

Ma nägin öösel unes, et Andrus Veerpalu... ei, mitte ei mõistetavat õigeks, nagu ajakirjanik Priit Pulleritsu suusablogi kohaselt olla talle rääkinud paar allikat, kellest üks ei saanud oma sõnu millegagi tõestada ja teine ei suutnud isegi meenutada, kus ja kellelt ta seda kuulnud on.

Mina nägin hoopis unes, et Andrus Veerpalu rööviti ära.

See juhtus märtsi viimase nädala alguses. Võib-olla tahtis mees stressi maandada, võib-olla otsis ta niisama vaheldust, aga Veerpalu võttis kätte ja põrutas Liibanoni treeninglaagrisse. Ja seal, Bekaa orus rullsuuskadega üht järsemat laskumist võttes ta kadunuks jäigi. Pealtnägijad ütlesid, et topiti kaubikusse ning viidi kaasa vähem kui kolmekümne sekundiga.

Läks vaja peaaegu nelja kuud ponnistusi ja Eesti luurajate, Prantsuse luurajate, Saksa luurajate, Türgi luurajate ning muidugi välisminister Urmas Paet ennastsalgavat tööd, enne kui ühel päikesetõusueelselt jahedal varahommikul Veerpalu oma vangistajate poolt suvalisele kõnnumaale hüljati ning koju helistada lubati. 24 tundi hiljem astus habetunud mees Tallinnas koos Paetiga lennukist maha. Suusad olid küll Liibanoni jäänud, aga tühja sellest, vähemalt oli kõht eesti leiba ja juustu täis ning imaltolmuse Lähis-Ida asemel lõhnas siin jälle vihmase Maarjamaa pealinna järele.

Sai ainult suusasangar lennujaama uksest sisse, kui ta sattus fotograafide-ajakirjanike piiramisrõngasse. Tänukummardus, kohmetusest väriseva häälega poetatud tänusõnad, liigutuspisarad, taaskohtumine naise ja lastega - iga detail sai üles pildistatud, videokaameratega salvestatud ja otse-eetrites näidatud. Kollaažide ja suurendustena, aegluubis ja kordustena.

Eesti rahvas aga juubeldas meedia vahendusel varasele hommikutunnile vaatamata kodudes või elas emotsioonidele hiljem kaasa. Facebooki sündis kommuune nagu seeni pärast vihma

- “Andrus on jälle kodus!”

- “Andrus on prii!”

- “Kasvatame endale Andruse habeme!”

Sekka aga pisteti püsti ka meediateemalisi kommuune, milles Veerpalu tagasitulekut kajastanud väljaannetele heldinult pai tehti:

- “Me armastame Eesti meediat!”

- “Kallista ajakirjanikku, kui sa teda kohtad!”

- “Hääleta - milline on kõige nunnum Andruse pilt?”

***

Tegelikult ma muidugi und ei näinud ning Eesti üldsus väga hästi teab, et röövitud ära ka mitte Andrus Veerpalu, vaid seitse Tartust pärit jalgrattamatkajat, kes läinud reede varahommikul pärast 114-päevast vangistust Eestimaale lennutati.

Fiktiivne uni oli aga pikk sissejuhatus, mille eesmärgiks oli kõrvutada kaks nii erinevat sündmust, mille puhul seisis meedia ometi silmitsi väga sarnaste küsimustega: kui palju kajastada, kuidas kajastada, mida kajastada ning kui kaugele selle kajastamisega minna. Ehk siis lühidalt öeldes, kus peaks jooksma privaatse ja avaliku piir, et meedia ei satuks oma töös vastuollu ajakirjanduseetika koodeksiga, mille 4. osa 9. punkt ütleb, et “inimese eraelu puutumatust rikkuvaid materjale avaldatakse vaid juhul, kui avalikkuse huvid kaaluvad üles inimese őiguse privaatsusele”.

Muidugi oli Andrus Veerpalu palju enam avaliku elu tegelane kui seitse seni suhteliselt tundmatut jalgrattasõpra, kuid ometi on tähelepanuväärne, kui samasugused ja samas erinevad juhtumid Veerpalu dopinguprooviga seotu ja jalgratturite naasmine meedia ning selle publiku jaoks olid.

Meedia käitus mõlemal juhul suhteliselt üheselt - tegi oma tööd, olles kohal, kajastades ning ei pannud grammigi juurde, vaid edastas reaalselt eksisteerivat tegelikkust, vahendades nii informatsiooni kui emotsiooni nii põhjalikult kui suutis. Olid suured lähikaadrid nägudest, millest mõnedel näha iga kurd; olid pisarad ja pressikonverentsi laua taga istuv meesterivi.

See, mis erines, oli aga publiku reaktsioon. Kui Suusaliidu ja Veerpalu pressikonverentsi kajastus tekitas sotsiaalvõrgustik Facebooki 68 000 toetajaga kommuuni “Usume Andrus Veerpalu” ja selle nugilisena 2700-liikmelise kommuuni “Tagasilöök Eesti meediale”, siis röövitud jalgratturite saabumise ning nende pressikonverentis kajastamist täpselt samade meetoditega ei heitnud meediale vähemalt avalikult ette ükski Eesti elanik.

See osutab, et tegelikult ei olnud ega ole asi meedia töömeetodites, vaid selles, mida publik tahab meedia vahendusel kogeda. Kui uudis mõjub negatiivselt rahvuskangelase kuvandile, osa rahvast raevub. Kui uudis on positiivne, on rahvas eufoorias. Veerpalu pisarate näitamine oli halb, jalgratturite ja nende lähedaste pisarate näitamine aga hea.

Ma väga loodan, et ma eksin, kui mulle tundub, et märkimisväärne osa meie rahvast soovib, et neile edastataks ainult häid uudiseid. Kindlasti aga eksib see osa rahvast, kes usub, et taolise eesmärgi saavutamine on reaalne. Ainult häid uudiseid edastades rikuks meedia nimelt üht peamistest ajakirjanduseetika koodeksi põhimõtetest: “Ajakirjandus teenib avalikkuse őigust saada tőest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta.”

Meediakommentaar: Kaks nädalat meediata ehk millest räägib rahvas

2011-07-11T11:25:00.002+03:00

Vikerraadio eetris 11. juulil 2011

Soome tööpsühholoogide seas valitseb üksmeel selle suhtes, et puhkamine stiilis “nädal siin, teine seal” ei ole üldse puhkamine. Kaks nädalat on miinimum, millega inimmeel suudab end tööst välja lülitada ning see on ka tõesti miinimum. Tegelikult soovitavad põhjanaabrite spetsialistid puhata kui mitte kogu, siis vähemalt lõviosa oma puhkusest jutti (näiteks kolm kuni neli nädalat), sest ainult nii täidab puhkus oma peamist funktsiooni - võimaldab inimesel korralikult tööst irduda ning järgnevaks aastaks nii-öelda patareisid laadida.

Kuna igaühel meist sellist luksust siiski ametivalikute eripärade tõttu ei ole, peavad mõned läbi ajama ka selle Eestigi seadustes ette nähtud järjestikkuse miinimumi ehk kahe nädalaga. Sealhulgas ka siinkõneleja.

Kuna kaks nädalat on tööst irdumiseks tõesti väga lühike aeg, siis tegin selle enda jaoks kergemaks. Eelmisel aastal heitsin ikka uudistele aeg-ajalt pilgu peale läbi telefoni jooksva uudistevoo, mis koondab Eesti ja maailma olulisemate kanalite uudised. Sel aastal tundsin, et nabanöörist vabanemiseks ikka ei ole muid vahendeid kui selle läbilõikamine.

Niisiis, möödunud kahe nädala jooksul ei lugenud, vaadanud ega kuulanud ma põhimõtteliselt mitte ühelgi võimalikul moel ühtki uudist.

Erksam kuulaja on praeguseks juba kindlasti tähele pannud, et ahhaa, vend on omadega sees. Kuidas ta kavatseb meediateemalise kommentaariga ühele poole saada, kui pole kaks nädalat meediat jälginud.

Teie mure on õigustatud, aga asjatu. Vaadake, lugu on nii, et kui kaks nädalat meediat mitte jälgida, annab see võimaluse suurepäraseks eksperimendiks. Nii saab nimelt teada, millised uudisteteemad levivad nii-öelda suust suhu -meetodil ehk siis millistest teemadest räägib Eesti rahvas.

Kui nüüd teha lühikese aja põhjal lähedaleulatuvaid järeldusi, siis viimase kahe nädala jooksul on läbi rahvasuu vähemalt minuni kandunud kolm teemat: laulupidu, Õllesummer ja homod. Mis on mõnevõrra üllatav, sest tegemist on teemadega, millest üks on püsiv, teine ületähtsustatud ning kolmas teema nii surnuks leierdatud, et pulssi ei saaks sellelt kätte ka Maarjamõisa haigla parimad spetsialistid.

***

Laulupeost räägiti sel aastal palju head. Kui varem on noorte laulu- ja tantsupeo puhul olnud aeg-ajalt pisut selline tunne, et rahva jaoks on see siiski pisut nagu vahepidu enne “suurt laulupidu”, siis sel aastal oli vaimustus nii suur ja siiras, et taoline vahetegemine oleks justkui ära kadunud. Pea igaüks käis peol, kavatses sinna minna või vaatas vähemalt televiisorist ning oma kogemustest mitte ainult ei räägitud, vaid nendega täideti kiiresti ka sotsiaalvõrgustikud. Kui nende põhjal otsustada, siis vanade klassikute kõrvale tõusis sel aastal uus rahva lemmik: Siiri Sisaski “Mis maa see on?”

Eks natuke nurisemist oli ka. Mõni kurtis, et piletid olid kallid, teine seda traditsioonilist wc-järjekordade pikkust. Kokkuvõttes aga tundub, et Eesti rahvas on uhke enda, oma maa ja oma võib-olla kauneima traditsiooni üle täpselt nii, nagu see parim on: läbi loovuse ja positiivsuse, mitte läbi võõravihase hammastekrigina.

Lauluväljaku vahetult laulu- ja tantsupeo järel täitnud Õllesummerist räägitakse igal aastal kaugelt rohkem, kui asi tegelikult väärt on, mis iseenesest osutab, et selle turundajad on kas oma tööd hästi teinud või neil on põhjust lihtsalt toimuvaga rahul olla. Nii või teisiti, kui pidada tõeseks müügimeeste vana loosungit “igasugune tähelepanu on hea tähelepanu”, tegi Õllesummeri seisukohalt aastakümne turundusteo Marje Hansar, kes sai rahva hulgas kiirelt kurikuulsaks oma ütlemisega “las need lapsed õitsevad mujal, mul on lauluväljakut muuks vaja”.

Kuigi Hansar püüdis hiljem oma sõnu naljaks pöörata, näitab üldine elukogemus, et peaaegu igas naljas on vähemalt pool tõtt ning et see esimene ütlemine, mida hiljem välja vabandatakse, on ikka just see, mida tegelikult mõteldakse. Nii et ma ei usu, et hetkel, kui Hansar tahtis laulu- ja tantsupeolised igipõliselt peoplatsilt minema kupatada, oleks tema siiruses põhjust olnud kahelda. Ning selline näkkusülitamine Eesti unikaalseimale kultuuritraditsiooniline on mitte ainult põlastusväärne, vaid näitab ka arvaja enda kultuuritust.

Samas on Õllesummer natukene raskemini mõõdetav suurus, kui esmapilgul paistab. Paha joomapidu, mille vastu sotsiaalvõrgustikes boikott algatati, seades Eestile üsna omaselt võrdusmärk korraldaja ja tema ürituse vahele, hoiab endas ka pisut teistsuguseid külgi. Paljudele popmuusikahuvilistele annab see võimaluse vaadata enam-vähem ühe soojaga ja mitte nii kalli piletiga ära kõik selle hetke Eesti suurimad tähed. Lisaks popmuusikale peitub summeri sildi all aga ka kõiksuguseid muid kollektiive džässkvartettideni välja, mille jaoks mõni Õllesummeri telkidest on võib-olla esimene ja ainuke võimalus nii suure publike ees üles astuda, arvas üks kollektiivse rahvasuu esindaja, kellega sel teemal läinud nädalal vestlesin.

Nii... Laulupidu, Õllesummer... ah jaa, need homod. Kuna, nagu öeldud, ma meediat kaks nädalat pole jälginud, siis ma ei oska hinnata, kuidas ja miks homoseksuaalsus korraga jälle kuumaks jututeemaks sai, kuid arutatakse seda ometi isegi uhkete prouade kokkusaamistel, rääkimata tavalistest kohvi- või õllelaudadest, kodudest ja kontoritest.

Aga mina teen nüüd nii, et ma ei ütle sel teemal suurt midagi. Ei ütle sellepärast, et ausalt öeldes puudub mul tänaseks usk sellesse, et Eestis on võimalik homoseksuaalsust puudutavat diskussiooni mingilgi määral konstruktiivselt pidada. Kui ma kaks aastat tagasi sain kutse asuda tööle Eesti suurima loetavusega portaali arvamustoimetuses, siis ma veel arvasin, et see on võimalik. Kuid need paar aastat on õpetanud, et täpselt samad inimesed (nii ühel kui teisel pool rindejoont) on väidelnud täpselt samade argumentidega juba aastaid, varsti juba kümme aastat - ning pole mingit alust arvata, et keegi suudab sellesse väitlusse vähemalt lähitulevikus ühtki värsket mõtet tuua.

(Meedia)kommentaar: Kolm lugu joomisest ja kainenemisest

2011-06-27T15:15:00.005+03:00

Vikerraadio eetris 27. juunil 2011

Kui Margus tol kenal varasuvisel hommikul ärkas, tundis ta end üsna hästi. Selja taga oli tavaline õhtu sõpradega, mille käigus tarvitati ära tavaline kogus joovastavaid jooke. Korporatsiooni õllelaudadest hangitud sitkusega, mida olid lihvinud lugematud seltskondlikud üritused erinevatest vastuvõttudest pulmadeni, oli Margus sellest bakhanaalist end auga läbi joonud. Hommikul pea ei lõhkunud, silmad kergelt punetasid ja suus oli tunda päkapikku, aga sellest sai vee ja hambaharjaga jagu.

Margus otsis taskust autovõtmed. Ei tekkinud küsimustki, kas istuda rooli või mitte. Tema, esimese Eesti esindaja, ei olnud kasvanud kaotama.

Veidi hiljem, autos, tundis Margus end suhteliselt kindlalt, kuid teda valdas kergekujuline kärsitus. Oli kuidagi närviline olla. Võib-olla olid need siiski südametunnistuse riismed, mis käskisid autoga võimalikult kiiresti kohale jõuda, võib-olla lihtsalt see iga joobe hilisem faas, mis inimese tõredaks ja samas tuimaks muudab, aga Margus pööras õigest teeotsast sisse, kuigi sissesõitu takistav telliskivimärk oli ees.

Kurat, ment, raisk, vandus Margus hetk hiljem, kui järele pööranud autol hakkasid vilkuma sinised ja punased tuled. Enesekindlalt keeras ta rooli, peatas auto tee äärde ning lasi aknal alla suhiseda.

“Sai pisut valesti pööratud,” tõdes auto juurde aeglase kindlusega sammunud politseinik sissejuhatuseks, ise Margusele otsa vaadates - läbinägevama pilguga, kui mundris mehelt oodata võinuks. Punased silmad, vale pööre, maigutav suu..., registreeris treenitud pilk. “Nii, puhume korraks.”

Margus puhus, ise kannatamatul rooli trummeldades. Tehke ära, saab siit minema.

“Jahah,” ütles politseinik paljutähendavalt, kui oli alkomeetri näitu vaadanud. Margus mõistis, et kohe ta siit minema ei saa.

***

Kui nädal hiljem ärkas ühes teises linnas Kerttu, oli ta täiesti kaine. Esimese hooga tundus hommik isegi helge. Poja vudis suurest toast kohale, pani emale käed ümber kaela ja ütles “Tele emme”. Maailma relvituimaks tegev võte mõjus ka Kerttule, kellel see siiruse absoluut korraks koguni naeratuse näole tõi.

Kööki teed keetma jõudmise hetkeks oli karm reaalsus jälle hiidlainena Kerttust üle käinud. Tööotsad, mida ta lepingupõhiselt oli tükk aega teinud, olid otsas ja koos sellega ka raha. Selja taga oli emadusega harjumise aasta, sunnitud kolimine seisusekohasest eluasemest mitu astet allapoole, hunniku võlgade tekkimine ja pikaajaline saladuslik tervisehäda.

Nõõõmeeeee, mõtles Kerttu ja segas endale esimese kokteili. Mõneks ajaks läks paremaks. Aga kui mõju lahtuma hakkas, oli korrapealt veel halvem, sest siis jõudis kohale, et isegi tavalised rutiinsed tegevused käivad üle jõu. Kerttu võttis järgmise kokteili. Natukese aja pärast järgmise. Ja veel...

Kaks päeva hiljem koitis hetk, mil Kerttu pidi kokkulepitud hetkel kokkulepitud kohas olema. Peaaegu kesklinnas - aga kolinud oli ta ju kaugele linnast välja.

Mida teha? Kolm päeva viinaleotises viibinud aju ei näinud isegi alternatiivi. Kerttu otsis kapi pealt autovõtmed. Kuna ta pidas alati vajalikuks ise hakkama saada, siis ei hakanud ta lapsehoidjat otsima, vaid pakkis lapse autosse. Too oli nagunii juba magama jäänud. Kerttu lõi autole hääled sisse ja keeras nina linna poole.

Parkimisplatsilt liikuma hakates lõid tema selja taga vilkuma kahe auto punased ja sinised märgutuled. Alistunult ohates keris Kerttu klaasi alla ja valmistus palumatagi puhuma.

“Astuge palun autost välja,” kõlas karm hääl, kui alkomeetri näit oli kogenud mundrikandjagi kulme kergitama pannud.

***

Rain ärkas pärast firma kolimispidu päikesevalgust täis toas. Mõne sekundiga taipas ta, et tuba on tema enda oma. Kuidas ta aga töötoa diivanile jõudis, seda mees ei mäletanud.

Hetke oma mälu kombates taipas Rain, et ta ei mäleta veel paljutki. Ei mäleta seda, mis toimus peo lõpuosas, miks, mis kell ja kuidas ta otsustas koju minna ning mis kõige hullem - ei mäleta ka seda, kuidas ta reaalselt koju jõudis, uksest sisse sai ning päädis töötoa diivanile, mille oli suutnud hommikuks kaasavõetud punase veiniga ära määrida.

Mõnekümne minutiga tabas piinlikkus- ja süütunne Raini nagu hoop meelekohta. Pea ei valutanud ja ta ei olnud mingeid pohmaka sümptomeid, aga õudustunne haaras teda, kui ta taipas, et ta elust on kaduma läinud umbes 12 tundi, mille jooksul on ta võinud teoreetiliselt korda saata mida tahes.

Kiire pilk riietele ja iseendale kinnitas, et füüsilised vigastused või pikaaegne kokkupuude maapinnaga ei ole läinud õhtu ja öö menüüsse siiski kuulunud. Järgnes kiire SMS töökaaslasele, mille vastus kinnitas, et vähemalt teistega koos viibides ei olnud ta hakkama saanud millegi häbiväärse või jubedaga.

Sellest hoolimata veetis Rain rusuva päeva. Peas pöörles tavapärase joomingujärgse valu asemel võib-olla veel valusam teadmine, et väga palju väga halbu asju oleks võinud juhtuda ainult seepärast, et... lihtsalt öeldes polnud tal aimugi, mida ta tegi.

Selle pika enesessevaatamise päeva jooksul küpses Raini peas üks mõte. Tegemist oli teise korraga tema elus, kui alkohol - mis oli viimasel ajal muutunud üha loomulikumaks osaks tema töövälisest ajast - temalt mälu viis. Ta ei tahtnud, et see juhtuks kolmandat korda, sest ausalt öeldes kartis ta seda, kuhu see tee lõpuks viib. Kaks korda läks õnneks. Kolmas kord enam ei pruugiks.

***

Ma ei tea, mida teevad täna Margus või Kerttu või mida teeb 1,3 miljonit ülejäänud Eesti inimest. Ma tean aga, et Rain sai äsja 40-aastaseks. Ja et viimased poolteist nädalat on ta olnud vaba igast meelemürgist või joogist, mida inimene looduslikult ei vaja - alkoholist, kohvist, teest, karastusjookidest ja sigarettidest.

Ma tean, et esimesed viis päeva koos ohtrate võõrutusnähtudega olid väga rasked. Aga täna tunneb Rain, et üle väga pika aja näeb ja tunneb ta maailma tõeliselt selgelt.

Meediakommentaar: Millest meedia ei räägi

2011-06-13T13:07:00.002+03:00

Vikerraadio eetris 13. juunil 2011

Selle nädala meediakommentaariks oli mul valida mitu teemat. Mitu teemat, mida meedia läinud nädala jooksul päris palju, olgu siis pealiskaudsemalt või sügavuti, kajastanud oli.

Mõtlesin, et võiksin rääkida Helju Valsi surma järgselt Tallinna linnakantselei internetivõrgust tulnud halvustanud kommentaarist, mille kirjutajat linnavalitsus kuidagi tuvastada ei suutvat, kuid mille avalikkuse ette toomine vallandas hoopis ühe Keskerakonna noortekogu ja ühe Tallinna linnameedia kõrge tegelase vastureaktsiooni. Aga ma ei räägi sellest.

Siis mõtlesin, et räägin meediat juba kuid täitnud, kuid tänaseks natuke vaibunud koolisegadusest Tallinna linnas, kus haridusameti ning koolijuhtide, õigemini ühe koolijuhi vägikäikavedamise tõttu on endiselt mingi hulk lapsi, kelle vanemad tänaseni oma lapse koolikoha kohta teadet pole saanud. Aga ma ei räägi sellest ka.

Lõpuks mõtlesin, et räägin hoopis veel ühest läinud nädalal meedias figureerinud teemast, seksuaalvähemuste kampaaniast. Räägiks sellest, kuidas 2006. aasta Õigekeelsussõnaraamat on vähemalt selles mõttes vananenud, et kuigi sõna “pede” juures ei ole märkust “halvustav”, siis sellest hoolimata on tänases Eestis “pede” eitamatult sõimusõna. Küll aga kasutavad ÕS-i ajakohastamatust ära kõik need homovastased, kellel nii palju intelligentsust, et tark raamat lahti teha ja solvavale väljendile sealt normatiivne alus leida. Ning nende käest, kes väidavad, et “pede” on igati neutraalne väljend, sest ÕS väidab nii, oleksin ma küsinud, mitut homot te teate, kes enda kohta öeldud “pedest” end solvatuna ei tunne?

Aga ma ei tee seda ka.

Tänases meediakommentaaris figureerib hoopis, kuigi mitte oma häälega, külalisesineja. Inimene, kes teab üsna palju meediast ja pealinnast ning selle muredest, aga kes veetis läinud nädala pika lõpu Jõgevamaal vabatahtlikuna tööd rügades. Tema jutust haaratult otsustasin ma oma tänase meediakommentaari ümber teha.

Täna ei taha ma rääkida sellest, milles meedia räägib, vaid sellest, millest see ei räägi.

Me ei räägi sellest, et seal kusagil - pealinnast kaugel, kus loodus on just praegusel ajal hingematvalt ilus, värvid uskumatult erksad ning liigirikkus ei eksisteeri ainult Punases raamatus - elab inimesi, kes ei ole end nii-öelda grupi peale rääkinud, nagu kirjeldas Kalle Mälberg hiljuti Delfis ilmunud arvamusloos. Need inimesed on grupi peal ehk invaliidsuspensionil mitte sellepärast, et nad on suutnud mõne tuttava arsti ära veenda. Nad on ehtsad invaliidid, tihti juba keskeas, näiteks seetõttu, et on varasemas elus aastakümneid teinud karmi füüsilist tööd ebatervislikes tingimustes. Näiteks kandnud veeämbreid viiendale korrusele, et seal külma vee ja paljaste kätega põrandaid pesta.

Neid ei ole üks. Aga me ei räägi sellest.

Või et seal kusagil on noored, kellest suuremal osal ei ole elus rohkem valikuid kui oma kodukohast põgeneda või juua. Ja samas on seal kusagil ka teistsugused noored - need, kel põhikooli lõpetamise ajaks on rohkem elu- ja töökogemust, kui paljudel linnas sirgunud doktorantidel kolmekümneseks saamisel. Elukogemuse all ei pea ma silmas seda, et viieteistaastaselt teist last oodatakse, vaid seda, et ollakse oma pea, organiseerimisoskuse ja kätega ära tehtud suuri asju, väikeettevõtlusest suurürituste korraldamiseni.

Kumbagi sorti noori ei ole ainult üks. Aga me ei räägi nendest.

Seal kusagil on ka inimesed, kes võtavad oma kunagise evp-de eest erastatud korteri, müüvad selle Soome pensionäridele ja lahkuvad lõpuks koduasulast, millel neile enam mitte midagi peale lootusetuse pakkuda ei ole. Need on kohad, kus soomlastest räägitakse austusega, sest nood mitte ainult ei maksa korterite eest korralikku hinda, vaid väärtustavad oma uusi eluasemeid ning hoolitsevad nende eest, elanikena on aga kultuursed ja korralikud. Seal kusagil on külad, mis hakkavad kujunema vanemapoolsete soomlaste asumiteks.

Aga me ei räägi sellest.

Kusagil seal on ka kolm kooli, mille peale hädavaevu üks esimene klass kokku saadakse. Ja siis on seal kusagil ka kool, milles käis kohalik au ja uhkus Alo Mattiisen ning mille seinal on bareljeef Kalevipojast põldu kündmas. Kohalik küünik aga irvitab selle üle, andes sellele nime “Kuidas Kalevipoeg hobust põrutab” ning nimetab seda zoofiilipealinna sümboliks.
Ja sama kooli õpilane vaatab külalisele siira silmavaatega otsa ning küsib hästi vaos hoitud õrna meeleheitega, et “meie linn ei ole ju mõttetu koht, eks”. “Siin on ju ilus, sina näed ju seda ka?” Aga sama õpilane ütleb, et ta ei tea, mida oma tulevikuga peale hakata, sest sõna otseses mõttes maalähedast eriala, mida õppisid kõik tema suguvõsas, ei tundu enam siinmail vaja minevat.

Aga me ei räägi sellest.

On palju asju, millest me ei räägi, kuigi need on olemas, reaalsed ja puudutavad suurt hulka inimesi. Samas räägime me päevast päeva paljudest asjadest, mis on olemas peamiselt meie peades ja mis lähevad korda pisikesele tsunftile, kes elab peamiselt linnades ning suudab endale lubada kobarkino, grillrestorani ning sõpradega vinoteegis tšillimist.

Aga seal kusagil lüüakse järjekordset lauda akna ette - majas, mis oleks nagu pärit nõukogude aegsest tuumasõja polügonist.

Me ei räägi sellest ka.

Meediakommentaar: Ajakirjandus halb, suhtekorraldus hea?

2011-06-06T19:48:00.003+03:00

Vikerraadio eetris 6. juunil 2011

Minuga täpselt samal päeval, kuid kümme aastat varem sündima juhtunud Rein Sikk peaks mu kunagises Tallinna 1. keskkoolis omandatud matemaatika kohaselt sel aastal juubelit tähistama. Seda üht ja ainukest, mida rangeima juubeli määratluse kohaselt on võimalik juubeliks nimetada. Rein Sikk saab sel aastal viiekümneaastaseks.

Oma viiekümne eluaasta jooksul on Rein väga palju jõudnud. Olnud Aasta ajakirjaniku valimistel nii tööandja ehk Ajalehtede liidu kui ka teise osapoole, Ajakirjanike liidu konkursil kas parim või vähemalt parimate seas. Kirjutanud lugematu hulga artikleid, mille kohati vägagi isikupärane stiil on talle toonud nii hulgaliselt fänne kui natuke ka põlastajaid. Aga eks seda parimate kohta üteldaksegi - et nood ei jäta kedagi külmaks. Vähemalt ükskõiksuse unustuse udu ei ole parimatel vaja karta.

Vestlesime mõni päev tagasi Eesti ajakirjanduskorüfee Marju Lauristiniga, kes pidas Rein Siku olulisimaks omaduseks seda, et suuresti tänu Siku pidevale tööle ei unusta Eesti ajakirjandus nii-öelda väikest inimest, ei kaota oma kokkupuudet tavaliste Eesti elanikega, nende murede ja rõõmudega

Mina ütleksin Reinu kohta, et pole vaja olla teatud stiili suurim ihaleja suutmaks hinnata meisterlikkust. See on natuke nagu džässiga - ma ei ole eriline džässifänn, aga suurepärase džässiesituse ees olen ma sellest hoolimata iga kell valmis mütsi maha võtma.

Kui aga nüüd konkreetsesse aega tagasi tulla, siis lõppenud nädalal kirjutas Rein Sikk veel ühe artikli. Kirjutas teemal, millega Eesti meediat tarbiv avalikkus otseselt vähem, aga kaudselt kogu aeg kokku puutub. Eesti Päevalehes ilmus läinud teisipäeval Siku artikkel “Kuidas väänata tõtt”, mis esitas tema rõõmsalt (ning ma ei kahtle, et teadlikult-tahtlikult) subjektiivse tõlgenduse ajakirjanike ja suhtekorraldajate omavahelistest suhetest.

Eks artikli suunitlusest räägib nii mõndagi juba valitud pealkiri. Sellest, et suure avalikkuse jaoks suhteliselt elukauge teema on olnud kommunikatsioonivaldkonnas kuum enam-vähem nüüdisaegse ajakirjanduse ja suhtekorralduse algusest peale, räägib aga kogu see vastukajade hulk ja kohatine teravus. Diskussioon niinimetatud “ala inimeste” keskis puhkes Siku artikli ilmumise päeval sotsiaalvõrgustikes ning jätkus hiljem ka ajakirjanduses.

Ühte ja lõplikku tõde aga ei selgunud kogu nüüd varsti nädala jooksul. Mis on igati loomulik, sest kui keegi väidab, et nii mitmetahulises ja mitmetasandilises nähtuses nagu ajakirjandus ja organisatsioonide, ettevõtete ja ametite avalikkussuhted on olemas mingi üks, ülim, Tõde, siis ei päästa seda inimest enda lollikstegemisest ka suhtekorralduse maailmameister.

Ma teatud mõttes mõistan Rein Siku igatsust suhtekorraldajatevaba maailma järele, kus “helistasin inimesele, sain temaga kokku, kirjutasin loo”. See on helge, elujaatav pilt Vanast Heast Ajast või õigemini ajastust. Ajastust, kus asjad olid lihtsamad, selgemad ja käegakatsutavamad. Analoogajastust.

Samasse ajastusse jäävad kõva häälega plärisevad kettaga telefonid, paberil telefonimärkmikud, kirjutusmasinad ja bensiini ning tolmu järele lõhnav Volga. Samasse ajastusse jääb minu mälestustest ka näiteks Kuku raadio toimetamise algusaeg, mil laudade vahel suitsetati, joodi linnahalli kohvikust toodud pits konjakit, parandati maailma või teritati niisama keelt... jah, fonoteegi riiulite vahel teinekord ka seksiti - ning lõpuks mindi ikka eetrisse ja tehti väga head raadioajakirjandust.

See oli aeg, mil elu ja töö tundusid ehtsate ning tõsistena ning mil kõike ei hakanud korrektsuse rütmi seadma uued, remonditud ruumid, tubakaseadus, alkoholi tarbimise keeldamine, digitaalsed seadmed, reglemendid, reeglid, reeglid ja reglemendid.

Need ajad on möödas. Nüüd on meil euroremonditud toimetused, mille konditsioneerid küll ei pruugi soovitud moel töötada, kuid kus suitsetamine on keelatud juba aastaid tagasi, alkoholi pruukimisse suhtutatakse enam-vähem nulltolerantsiga ning kus kirjutusmasinad ja plärisevad telefonid on ammu asendunud kõige uuemate digividinate, elektrooniliste ühiskalendrite ning võrgupõhises andmebaasis hoitavate telefoninumbrite kogudega.

Ning jah, “helistan, kohtun, teen loo” -põhimõttel lähenemine erinevate asutuste ja organisatsioonide töötajatele on asendunud faktiga, et suhtlema peab läbi pressiesindaja-suhtekorraldaja.

Rein Sikk tõstab oma arvamusloos esile olulisi detaile, mida osutab kas või fakt, et nii mõnigi suhtekorraldaja möönis tema artikli lugemise järel, et tal on teatud mõttes õigus. Küll aga tõmbas nii üks kui teine pärast seda mööndust kopsud õhtu täis ja vallandas õigustuskõne teemal “aga selles, et nii on, on süüdi ajakirjandus”.

Lugupeetud Daniel Vaarik, Maily-Maria Kiviselg ja kõik teised, kes te rohkem või vähem avalikult pakute automaatse ja otsekui kõikevabandava seletusena suhtekorraldajate armee tekkele fakti, et “ajakirjandus on nii halb, et ainuke võimalus end selle eest kaitsta on varjuda suhtekorralduse müüri taha”! Teil on osaliselt õigus, täpselt nagu Rein Sikul on osaliselt õigus väites, et suhtekorraldajate peamine huvi on tõe väänamine. Aga komplekssete nähtuste taandamine lihtsatele loosungitele on... jah, teinekord nii ajakirjanduse kui suhtekorralduse peamine töövõte, kuid üldiselt siiski üsna rappaviiv tegevus.

Suhtekorralduse kõige õilsam määratlus on vast pärit esimeselt suhtekorraldajate üleilmselt kongressilt 1978. aastast. Siis pandi suhtekorraldus paika kui “trendide analüüsi, nende tagajärgede ennustamise, organisatsioonide liidrite nõustamise ning kõigel eelneval põhinevate tegevuskavade koostamisega tegelev sotsiaalteaduste haru, mille tegevus teenib nii organisatsioonide kui avalikkuse huve”.

Väga õilis, täpselt sama õilis nagu ajakirjanduse üldpõhimõtted kõikjal maailmas. Kes ja kui palju sellest õilsusest irdub, on juba nii ajakirjanduse kui suhtekorralduse vallas konkreetse ettevõtte ja konkreetse ajakirjaniku või suhtekorraldaja otsus.

Jutt sellest, et nüüdiskujul on suhtekorraldus Eestisse tekkinud vastureaktsioonina halvale ajakirjandusele, on kas lihtsalt logisevaks lihtsustatud tõde või (mida ma loodan, et see kindlasti ei ole) ohtlik suhtekorralduslik trikk, millega püütakse kallutada ühiskonda uskuma, et “ajakirjandus halb, suhtekorraldus hea” ning et tegelikult saab ühiskond väga hästi läbi ka ilma ajakirjanduseta.

Suhtekorraldus on Eestisse ilmunud või imbunud täpselt samamoodi, nagu kõik muu, mis 1990. aastate alguse loovat kaost tänasest reglementeeritud ühiskonnast eraldab. Juba mainitud euroremonditud toimetused, siseruumides suitsetamise keeld, suur hulk seadusandlust ja ümbrikupalganduse vähenemine [jne jne] käisid sama sammu suhtekorraldajate tulekuga.

Ma ei usu, et kõik suhtekorraldajad on Kerberosed, kelle ülesandeks on valvata, et ükski ajakirjanik asutuses kellelegi ligi ei saaks. Kuigi jah, ajalugu teab rääkida ka suhtekorraldajatest, kes iial telefonile ei vastanud ning kelle mobiilinumber oli salastatud. Ja minu arust on ametieetika rikkumine, kui korrakaitsestruktuuri valvepressiesindaja vastab kella üheksa paiku õhtul oluline õnnetuse pärast helistades, et tema magab ja ärgu teda segatagu. Ning jah, mulle ei meeldi see, et minu jaoks täiesti võõras inimene ütleb mulle telefonitsi familiaarselt “ole pai, saada mulle siis see kiri”!

Ma ei usu, et noored inimesed lähevad suhtekorraldajaks õppima negatiivsest missioonitundest - et saaks ajakirjanikele käkki keerata. Pigem minnakse kas seepärast, et usutakse valdkonna paremasse palka või siis, nagu rääkis mõni päev tagasi Marju Lauristin, soovist keskenduda, pühenduda ning ühte organisatsiooni esindades ühest konkreetsest elualast rohkem ja põhjalikumalt teada saada. Väga tahaks uskuda, et nii on.

Hea suhtekorraldaja aitab paljude ettevõtete ja organisatsioonide töötajatel keskenduda sellele, milleks nad spetsialiseerunud ja tööle võetud on. Hea ajakirjanik hangib, vahendab ja kommenteerib kvaliteetset informatsiooni asjatundlikult ning selle tõelevastavust mitu korda kontrollides.

Täpselt samamoodi, nagu on halba ajakirjandust, on ka halba suhtekorraldust. Ja vastupidi. Vaielda, kumma puhul on halba rohkem kui head ja milline on ühe või teise lõplik saldo, on tulutu ning usufanatismi eeldav tegevus - võttes arvesse, et objektiivsed mõõdikud kvaliteedi hindamiseks ja kõrvutamiseks puuduvad.

Meediakommentaar: Väike suur samm, millega riik saab aidata paremat ajakirjandust teha

2011-05-31T12:00:00.004+03:00

Vikerraadio eetris 30. mail 2010

Ajakiri Science avaldas möödunud nädalal 33 riigi tavasid, kombeid ja põhimõtteid võrdleva uuringu. Uuringus osalejatel oli palutud vastata küsimustikule, millega selgitati muu hulgas välja, kas Eestis on teatud olukordades käitumise kohta selged reeglid ning kui suur on siinsete inimeste vabadus otsustada, kas järgida neid reegleid või mitte.

Vastuste põhjal koostatud lubatavuse-piiravuse indeksist selgub, et Eesti on koos näiteks Ukraina, Ungari ja Iisraeliga selline riik, kus elavatele inimestele on keskmiselt lubatud suhteliselt palju. Telje teises otsas ehk siis kõige rohkem piiravate riikide hulgas olid Pakistan, Malaisia ja India.

Vaadates täpsemalt, millised riigid on lubavad, millised mitte, tegid uurijad ühe järelduse: piiravamad on üldjuhul maad, mis on tihti kokku puutunud ökoloogiliste ning ajalooliste ohtudega. Nendes riikides elavad inimesed tihedamalt, neil on vähem loodusvarasid ja põllumaad, vett ja puhast õhku.

Nagu arvata võib, on piiravamates riikides tugevamad normid, millest kinnipidamist eeldatakse jõulisemalt ning normide eirajaid karistatakse. Loogiline, et nendest riikides on kehvasti ka kõikvõimalike vabadustega. Piiravamad riigid on isevalitsuslikumad - kodanikuõigusi tallatakse jalge alla, teisitimõtlejaid kiusatakse taga, politseinikke ja muid jõustruktuure on ühe elaniku kohta rohkem, poliitiline ja meediavabadus on väiksem.

Võttes arvesse, et Eesti kuulub siiski selgelt lubavate, mitte keelavate riikide hulka, tekib küsimus - millega siis seletada ikka aeg-ajalt esile kerkivat soovi ajakirjandust piirata, kontrollida ja vajadusel karistada. Kord tahab seda osa rahvast (nagu Andrus Veerpalu dopinguproovi skandaali puhul), kord osa poliitikutest (tuletagem meelde püüdu kirjutada kurikuulsasse allikakaitse seadusesse koht, mis võimaldanuks allikakaitse murda ka ametkondliku info lekkimise uurimiseks) - aga nii või naa, aeg-ajalt soovib keegi Eestis ikka “vastikule ajakirjandusele” päitsed pähe panna.

Ma ei hakka siin pikalt üle kordama vana tõde, et demokraatiat ei saa olla ilma vaba ajakirjanduseta ning et kuigi nii demokraatial kui vabal ajakirjandusel on oma vead, on kumbki siiski parim viis meie praeguse elukorralduse tagamiseks. Millel samuti on oma vead, kuid siinkohal peaks meeles pidama, et paari alternatiivi läinud sajandil vahelduva eduga prooviti ning ma ei tea, kuidas teiega on, aga mulle ei sobi kohe kuidagi ei Aadu ega Jossifi oma.

Need, kes tõsimeeli usuvad, et neil õnnestuks emmast-kummast alternatiivist mingi 21. sajandi kohalik versioon aretada ning mitte samasuguse katastroofiga lõpetada, on aga tegelikkusest päris rängalt irdunud. Ajalugu peaks olema tänaseks juba õpetanud, et igasugune vähegi hädavajalikust rohkemal jõul, piiramisel ja kontrollil põhinev süsteem nõuab koospüsimiseks aja jooksul üha enam jõudu, piiramist ja kontrolli ning lagunevad vähemalt nendel laiuskraadidel varem või hiljem laiali.

Mul on hoopis teine ettepanek. Eesti riik võiks ühe väikese liigutuse võrra ajakirjanduse vabadust - või vähemalt selle tegevusvõimalusi - veelgi lisada.

Selleks, et aru saada, kuidas, tuleb heita pilk selle nädala Soome ajalehtedele, mis korraldasid läinud nädalal põhimõtteliselt samasuguse valgete lehekülgede kampaania, nagu meie lehed allikakaitse seaduse parlamendikäsitluse aegu. Ainult et Soome ajalehed ei jätnud lehekülgi tühjaks, vaid avaldasid nendel teksti, millega protesteeriti moodustatava valitsuse võimaliku kava vastu tõsta tellitavate ajalehtede ja ajakirjade käibemaksu.

Palju siis, mõtleme me siin Eestis? Üheksalt viieteistkümnele? Viieteistkümnelt kaheksateistkümnele? Kaheksateistkümnelt kahekümnele?

Ehei. Perioodika käibemaks, head sõbrad, on Soomes ei rohkem ega vähem kui null protsenti.

“Mandrilavad liiguvad mitte ainult otseses, vaid ka ülekantud tähenduses: maailm muutub jõuliselt. Paljudele senistele tõdedele on esitatud väljakutse ning inimesed on sunnitud oma maailmapilti ning väärtushinnanguid üllatavate ning šokeerivate sündmuste valguses uuesti hinnata. /-/ Ajakirjanduse ühiskondlik roll on mõista ning tõlgendada aega [, milles me elame]. Selle ülesande olulisus on ainult kasvanud, kui sündmustelaviin on tugevnenud ja küsimused ning hirmud inimeste meeltes kasvanud. Trükiajakirjanduse roll on keskse tähendusega,” kirjutas ajaleht Helsingin Sanomat oma juhtkirjas, milles valitsuskõnelustel esile kerkinud käibemaksu tõusu vastu astuti.

Olukord Eesti trükiajakirjanduses ei erine väga palju majanduslikult olukorrast Soomes, võib-olla ainult niipidi, et on veel hullem. Ka siin on trükiajakirjandust, eriti ajalehti, masu väga valusalt tabanud. Reklaamijõed on kuivanud, tellimuste arv ja trükiarv langenud, lugejaidki hakkab vähemaks jääma. Samas on meie perioodika käibemaks... kes oskab öelda, kui palju? Üheksa protsenti!

Nullprotsendilisest käibemaksust loobus trükiajakirjandus juba ammu, kuid 2009. aasta paanikaeelarve koostamise ajal tõstis riigikogu perioodika käibemaksu viielt protsendilt üheksale. See ei ole trükiajakirjanduse masuga hakkamasaamisele just kaasa aidanud.

Mul isiklikult on olemas kõikvõimalikud vidinad, millega Eesti ajalehti paberit ja trükimusta raiskamata lugeda. Sellegipoolest ei usu ma, et trükiajakirjanduse - eriti ajalehtede - kadumine, millest mõned visionäärid suurema mureta räägivad, sõnavabadusele mõju avaldamata ei jäta.

Eestis on palju inimesi, kes ei saa elektroonilist ajalehte endale lubada kas või seetõttu, et neil on oma vähese rahaga vajalikumatki teha kui hankida elektrooniliste ajalehtede lugemiseks vajalikke tehnilisi vahendeid. [Lisaks juhtub paberajalehe puhul tihti, et seda loetakse n-ö loomuliku leviku teel - keegi leiab kuhugi jäänud ajalehe, lapsed loevad vanemate järelt köögilauale jäänud lehte kas või natuke, maal vahetavad naabrid lehti jne.]

Mul on ettepanek peatselt järgmise aasta riigieelarve koostamise kallale asuvatele ministeeriumitele ja riigikogule - näidake üles poliitilist julgust ning vabastage perioodika põhjanaabrite eeskujul käibemaksust.

Ajakirjandus võiks aga omalt poolt võtta endale kohustuse suunata see käibemaksuvabastus kvaliteedi parandamisse. [Umbes nagu võtaks marketiketid toiduainete käibemaksuale puhul palgata tööle mõned uued head inimesed, koolitada olemasolevaid ning anda rohkem võimalusi käsitletavatesse teemadesse süvenemiseks.

Eesti riik kaotaks kokkuvõttes üsna väikese summa raha, Eesti ühiskond võidaks aga palju.

Meediakommentaar: Kas poliitilise mitmekesisuse kadumine on Eestile kasulik?

2011-05-23T13:57:00.007+03:00

Vikerraadio eetris 23. mail 2011

Nüüd on see siis selge. Eesti saab veelkordseks viisaastakuks presidendi, kelle kohta - nagu meie meediapildi põhjal kohati tundub - ei ole head sõna öelda peaaegu kellelgi, välja arvatud tema poliitpartnerid, lähikondlased ja inimesed, kelle töö ja toimetulek - ehk siis isiklik heaolu - sõltuvad Kadrioru praegusest peremehest.

Ütlen ausalt, et minule selline stsenaarium põhimõtteliselt ei istu, mis siis, et Ilvese halb meediakuvand on pigem tema ja [osa] meedia vaheline probleem kui rahva enamuse arvamus. Viimase, 2011. aasta märtsis-aprillis korraldatud küsitluse kohaselt usaldab presidenti keskmiselt 67 protsenti eestlastest ehk põhimõtteliselt võiks tal edu olla isegi presidendi otsevalimistel.

Isamaa ja Res Publica liidust püüti laupäevast Ilvese ametissenimetamise garanteerinud toetusotsust kommunikeerida nii, et tegemist on väga hea arenguga, kuna see pidavat meie presidendivalimise korra viima kõige lähemale sellele, mida põhiseadus ette näeb. Et riigikogu valib, valijamehed jäävad oma põldude vahele ja rahval pole midagi kobiseda. Kui, siis tagantjärele ja lehtede lugejakirjades või veebikommentaarides.

Möönan, et olen olnud poole teadliku elu võrra põhjanaabrite [viimase 20 aasta] demokraatlikust traditsioonist mõjutatud ning seega võib-olla mitte kõige eestilikuma silmavaatega, aga minu jaoks ei esinda vähimatki progressi eheda konkurentsi taandumine kärbatanud kokkuleppemenetluseks.

Ühel kandidaadil on oma kvaliteedi tõestamine raskem kui see oleks mitme kandidaadi puhul, ütlevad ühed lohutavalt. Diskussioon on võimalik ka siis, kui valitavaid pole rohkem kui üks, ütlevad teised. President on nagunii ainult esindusfunktsiooniga riigiametnik, kel reaalset võimu suurt polegi, ütlevad kolmandad. Vabandage, aga see ei ole veenev.

Kindlasti on ilma taustsüsteemita (ehk siis ilma vastaskandidaadita, soovitavalt veel võimalikult nõrga või negatiivse kuvandiga vastaskandidaatita) raskem särada. Isegi päike paistaks halvasti silma, kui meie taevas oleks läbivalt valge, mitte sinine.

Kindlasti on võimalik ka omaette diskuteerida, kuigi sel juhul on siiski tegemist monoloogi, mitte dialoogiga.

Kuid ükskõik kui kena see kõik teoorias ei kostaks, ühekandidaadiline diskussioon või enesetõestamine on paratamatult nagu see ida filosoofilistest jutustustest kuulus ühe käe plaks. Miski, mis eksisteerib ainult kõrgema teadlikkuse tasandil, kuid mida ei ole reaalselt olemas.

Tegelikult on ka poliitika puhul asi üsna lihtsas, viimastel aastakümnetel tihti keskkonnakaitsjate poolt esile tõstetud mõistes - elurikkuses ehk looduslikus mitmekesisuses. Või selle puudumises.

Kui teatud ökosüsteemi mitmekesisus väheneb, siis on see olemuslikult probleem, olenemata sellest, kui kenad või kasulikud need üha harvemad alles jäävad liigid on. Ses mõttes ongi kummaline, et kui Eesti ratifitseeris 1994. aastal rahvusvahelise bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ning on väikest viisi selle eesmärkide teostamise suunas ka liikunud, siis poliitilises plaanis on viimase viie aasta jooksul toimunud pigem pidev mitmekesisuse väljasuretamine.

Valikud vähenevad, tagatubades sõlmitud kokkulepped muutuvad üha tavalisemaks ning kõike seda serveeritakse kui stabiilsust ning kindlust suurendavat positiivset suundumust.

Õitsvast viljapuuaiast buldooseriga üle sõitmine ning selle asendamine muruplatsiga iseenesest ju lisab ka stabiilsust ning vähendab kaost, kuid sellest hoolimata suudan ma sellist arengut positiivseks pidada vaid juhul, kui tegemist on haigete liigestega pensionäri aiaga, mida too ei jaksa enam ülal pidada ning mida pole võimalik müüa.

Poliitikas tähendab konkureerivate ideede eos tapmine, konkureerivate kandidaatide arvu piiramine ning põhimõtteliselt ka erakondade arvu vähenemine riigikogus üha kahanevaid valikuvõimalusi ning seega ka üha õhemaks muutuvat demokraatiat.

Õnneks ei ole me veel sealmail, kus oli 1934. aastaks president Konstantin Päts, kelle initsiatiivil algas Eestis niinimetatud vaikiv ajastu. Kusjuures põhjendused kõlasid väga tänaste sarnaselt - suurem stabiilsus, parem kaitstus sisevaenlaste vastu, poliitilise kisklemise lõpetamine. Mis aga Eestist selle suuna valikuga edasi sai, seda mäletame juba 1939ndast ja sellele järgnevast aastast.

Meil on veel aega, et varasemaid vigu teadlikult vältida. Kuid, nagu tundub, tuleb meil varsti ka poliitilise mitmekesisuse eest teadliku parendustegevuse abil võitlema hakata. Ma teen omalt poolt kaks ettepanekut - seadustagem presidendi otsevalimine ning madaldagem riigikogusse pääsevate erakondade valimiskünnist.

Meediakommentaar: Info on nagu vesi

2011-05-16T13:44:00.000+03:00

Vikerraadio eetris 16. mail. 2011

Kuna käsitsi kirjutatut on raske šeerida, siis seekord helifailina:

Päevakommentaar. Rain Kooli - Vikerraadio - ERR

Meediakommentaar: Kuidas Eestis [ajakirjanduse abiga] islamistiks saada

2011-05-09T13:11:00.006+03:00

Vikerraadio eetris 9. mail 2011

Ajakirjanik ja kirjanik Stieg Larssoni kirjeldab oma “Lohetätoveeringuga tüdruku” triloogia kolmandas raamatus Rootsi demokraatia olemust nii suurepärasel moel, et võtsin nõuks seda teiega jagada. Olge kannatlikud, sest alljärgnev lõik on eluliselt seotud ühe äärmiselt olulise meediateemaga meie oma väikeses rahvakodukeses:

“Rootsi demokraatia põhineb ühelainsal seadusel ja seda saab väljendada kolme tähega: SVS, sõnavabadusseadus. SVS annab võõrandamatu õiguse ütelda, arvata, mõtelda ja uskuda mida tahes. See õigus hõlmab kõiki Rootsi kodanikke, alates püstihullust neonatsist kuni kive loopiva anarhistini, kaasa arvatud kõik sinna vahele jääv.
Kõik muud põhilised seadused, näiteks valitsusseadus, on vaid sõnavabaduse praktiline kaunistus. SVS on niisiis seadus, mille najal demokraatia püsib või kaob.
See vabadus ei tähenda aga, et kõik oleks lubatud, nagu mõned väljendusvabaduse fundamentalistid, eelkõige pedofiilid ja rassistlikud rühmitused püüavad kultuuripoliitilises debatis väita.
Demokraatial on trükivabadusseadusega määratud piirangud.
See keelab lastepornograafia ja teatud seksuaalse vägivalla kujutise avaldamise. Kuriteole ässitamine ja õhutamine on keelatud. Teiste inimeste solvamine ja laimamine on keelatud. Ja samuti on keelatud vaenu õhutamine rahvusgrupi vastu.
Ka trükivabadusseadus on riigipäeva otsusega kinnitatud ja see on sotsiaalselt ning demokraatlikult aksepteeritav demokraatia piiramine, teiste sõnadega: see paneb paika tsiviliseeritud ühiskonna raamid. Selle seaduse sisu tähendab, et ühelgi inimesel pole õigust teist inimest taga kiusata ega solvata.”

Ikka aeg-ajalt tekib väikeses Eesti riigis küsimus, mis on ajakirjanduses lubatud ja mis mitte. Uudiste puhul vähem, kuigi kui mõtelda läinud nädala peale, siis vähemalt ühe näite lubatu piiride ületamisest võib leida küll.

Meie suurimas päevalehes Postimees ilmus uudis kahe inimese surmaga lõppenud tulistamisest Piusa külas, mis kandis pealkirja “Külaelaniku väitel olid politseinikutapjal islamistlikud huvid”. Väite aluseks oli ehe “naised saunas rääkisid” -stiilis külajutt, selle vahega, et kohapeal reporteritööd teinud Nils Niitra tõenäoliselt siiski külanaistega saunas ei käinud.

Kinnitamata kuulujuttude avaldamisega tegi Postimees tegelikult algust juba eelmise aasta memmemõrvadest kirjutades, mil kurjategija lähikondlastest avaldati ilma igasuguse häbita lahtist teksti, mis sisuliselt tembeldas tema tütred lõbunaisteks ja ülejäänud pere varasteks ilma ühegi tõendita peale külamehe jutu.

Seekord otsustas Eesti suurim päevaleht külanaiste jutu koguni põhiuudise pealkirja tasandil avaldada, kusjuures täiesti infantiilse põhjendusega, mis ka uudisesse sisse kirjutati. Tsiteerin [Nils Niitra] teksti:
“Väide pärineb Waaksiga (ehk siis politseinikke tulistanud ja tulevahetuses hukkunud mehega) lähemalt kokku puutunud külaelaniku suust ja julgen seda lugejatele edastada vaid sel põhjusel, et tegu oli selge silmavaate ja kena majapidamisega vanaprouaga.”

Selge silmavaate ja kena majapidamisega vanaprouaga! Et end riigi kõvemaks kvaliteetleheks pidava ajalehe reporter paneb kiire läbivaatuse põhjal vanainimesele diagnoosi ning veenab end seejärel tolle jutu adekvaatsuses, seda ikka juhtub - tean omast käest, et sündmuskohal tegutsedes kipub pulss pisut liiga kiiresti taguma ning reporterit võib haarata jahikirele sarnane emotsionaalne seisund. Aga et sama nõrka kriteeriumit rakendab uudise tegemisel terve toimetuse koosseis, näitab, et uudiskriteeriumites on midagi paigast ära.

Viimaste kuude jooksul on Eesti ajakirjandusele, eriti online-meediale eesotsas Delfi, Postimees.ee ja Õhtulehega mitmel korral ette heidetud lohakat või pahatahtlikku uudistetootmist. Eriti seoses eesti jalgratturite röövimisega Liibanonis (kust olla edastatud liiga palju infomüra) ning Andrus veerpalu positiivseks osutunud dopinguprooviga (mille kajastust peeti negatiivseks, ärapanevaks ning mitte Veerpalu kaitsvaks).

Need on tundlikud teemad, mille puhul tuleb ajakirjanikel tõesti ettevaatlikult liikuda. Näiteks Liibanoni puhul peab nentima, et võib-olla on infomüra kokku tõesti liiga palju saanud. Kohati avaldati iga pisikene infokild, mille Liibanoni kohalikud portaalid juhtusid eetrisse paiskama - ning arvestades seda, et sealmail pole uudiste lähtekontroll just maailma parimate hulgast, pääses ka Eesti eetrisse mingi hulk puhast jama.

Samas ei ole Veerpalu juhtumi kajastamise tonaalsuses Eesti ajakirjandusele, kaasa arvatud teemaga veebis algust teinud Delfile ja trükimeedias uudise esimesena avaldanud Postimehele, suurt midagi ette heita.

Piusa tulistamise kajastus Postimehes oli aga totaalne lati alt läbi jooksmine. Kusjuures “selge pilgu ja puhta majapidamisega” külamemme enam-vähem ainuke argument tulistaja islamistlikele huvidele oli, et too olla habeme kasvatanud ja koraani lugenud.

Mul on ka habe ja koraani olen samuti lugenud - veelgi enam, see on isegi raamaturiiulis olemas. Samuti on mu majapidamises iseseisvalt elatud elu jooksul vähemalt kaks tulirelva olnud. Ilmselt olen ma Postimehe mõõdupuu kohaselt kui just mitte Eesti Osama, siis vähemalt üks keskmise astme talibaan küll.

Ega pole muud, kui käed raudu... Kapo, te teate, kus ma elan!

Meediakommentaar: Me tapame nad kõik

2011-05-02T14:29:00.004+03:00

Vikerraadio eetris 2. mail 2011

Aeg-ajalt juhtub, et pöördun tagasi oma lemmiktegelaste juurde nüüdiskirjandusest. Aeg-ajalt juhtub, et see juhtub hetkedel, mis osutuvad hiljem täiesti ootamatult märgilise tähendusega hetkedeks.

Eile õhtul lugesin teab kui mitmendat korda Thomas Harrise raamatut “Hannibal”, mis omavahel öeldes on tunduvalt parem kui selle ainetel tehtud film, kus kogu raamatu kandev mõte on peapeale pööratud. Väsisin ära ja lõpetasin lugemise romaani soomekeelse versiooni 164. leheküljel, kust pärineb üks minu lemmiktsitaatidest:

“Me valime otsuste langetamisele teatud hetke, lisamaks väärikust protsessile, mida me peame teadliku, analüütilise mõtlemise tulemuseks. Tegelikult sünnivad paljud meie otsused tunnetest, mida me sõtkume nagu tainast.”

Leides täna hommikul järjehoidja raamatu vahel just sellest kohast, libisesid mu mõtted automaatselt USA endise presidendi George W. Bushi juurde. Millal tema peas sündis mõte, et Osama bin Laden peab surema?

Kas see oli juba siis, kui tema abid suutsid tema tähelepanu 11. septembril 2001 nii palju köita, et presidendi teadvusse jõudis fakt, et ta on veetnud kogu USA-d, mis USA-d, kogu maailma šokeerinud hetked lastele raamatut lugedes? Või oli see siis, kui kaitsemeeskond teda üleüldise paanika käigus Air Force One’i jooksutas? Siis, kui ta sai aru, et üks lennukitest, mis tol päeval kaaperdati, oli mõeldud Valge Maja ehk isiklikult tema enda ründamiseks?

Mis iganes ka ei olnud hetk, mil presidenti Bush noorem oma küüned vihahoos kämblasse pigistas ja hammaste vahelt sisistas “ma selle raisa maha löön”, läinud ööl sai tema langetatud otsus teoks. Selles, et Osama bin Laden leidis USA eriüksuslaste poolt pähe tulistatud kuulide läbi otsa sellise presidendi ametiajal, kes esindab kõike, mille vastu Bushide suguvõsa ajalooliselt olnud on, on hunnik irooniat. Nagu ka selles, et kõige salajasema operatsiooni maailmas suutis kohalik IT-ekspert Sohaib Athar enese teadmata reaalajas sotsiaalvõrgustikku twiterdada.

***

Eile, 1. mail vaatasin rahvusvahelist telepilti, milles ei olnud veel kõikides võimalikes vanuse- ja elususastmetes Osama bin Ladenit. Paljude teiste maipühadega seotud uudiste hulgas oli hoopis see, mis rääkis ühe teise pika protsessi lõpulejõudmisest. Vatikanis kuulas Püha Peetri väljakul umbes miljon inimest missat, mille käigus kuulutati õndsaks paavst Johannes Paulus II. Järgmine samm peaks olema tema pühakuks kuulutamine, aga juba õndsaks kuulutamine on katoliiklikus maailma nii-öelda kõva sõna.

Telepildis näidati nutvaid inimesi, keda kogu olukorra ja Johannes Paulus II isiku pühalikkus oli südamepõhjani liigutanud.

Tänaseks on pildid nutvatest katoliiklastest Vatikanis asendunud sisuliselt kõikidel telekanalitel juubeldavate ameeriklastega New Yorgis ja Washingtonis. “See on suur päev. Ma lootsin, et näen seda oma eluajal ja ma nägingi,” ütleb noorepoolne pesapallinokatsiga mees teleintervjuus ja kinnistab, ilmselt kogemata, Osama bin Ladeni müütilist kuvandit. “Oma eluajal,” ütleb ta, nagu oleks Osama bin Ladenist võimalik vabaneda ainult eriüksuslaste kuuli läbi (sest loomulikul teel taoline mees ju ei sure ning jääks kestma veel kaua pärast seda, kui pesapallinokatsiga noormees on ise põrmu varisenud)...

Jääks kestma veel kaua pärast seda... Kas see mõte ongi nii naeruväärne? Kuigi me ei näe telepilti Pakistani compound'ide sisemusest või Somaalia linnakeste tänavatelt või terroristide laagritest Jeemenist, olen ma kindel, et sealsetel inimestel, kelle jaoks pole uskmatute hävitamiseks siianigi erilist lisamotivatsiooni vaja läinud, on silmis pisarad ja südames lein, aga ka viha.

Osama bin Laden ei olnud enam ammu eesliini võitleja, isegi mitte esirinna taktik või strateeg. Ta oli sümbol. Ta hävitamine on teatud inimeste jaoks võrdne pühamast pühama... jah, tegelikult ei vähema ega rohkema kui paavsti tapmisega. Kas ülekantud tähenduses siis mitte ei olegi nii, et oma järgijate hinges jääb ta kestma veel kaua pärast seda, kui nii mõnigi meist on põrmu varisenud?

Hästi peitu pugenud terroristid, kelle paavst sai pühakuks ammu enne meie oma. Kostab üsna koletu väljavaade.

***

Kes on näinud mängufilmi "Kuningriik", teab, et see räägib USA kodanike vastasest terrorirünnakust Saudi-Araabias ja Föderaalse Juurdlusbüroo rühmast, mis kohapeal süüdlasi jahtimas käib. Filmi eelviimases stseenis küsib üks agent teise käest, et mida nende rühma liider talle sündmuste alguses, mil teade terrorirünnaku ja selles hukkunud kaasagendi kohta ameeriklasteni jõudis, kõrva sosistas.

"Me tapame nad kõik," kõlab vastus.

Järgmises kaadris küsib ameeriklaste haarangu käigus surnuks tulistatud saudist terroristi tütar oma lapse käest: "Vanaisa sosistas sulle midagi enne surma. Mida ta ütles?"

"Me tapame nad kõik," kõlab vastus.

Meediakommentaar: Lõpukirjand kui rahvuslik riitus ehk tähelepanu, tegemist on huumoriga

2011-04-26T11:07:00.003+03:00

Vikerraadio eetris 25. aprillil 2011

1986. aasta kevadel sulgusin ma koos mitmekümne toonase Tallinna 1. keskkooli, nüüdse Gustav Adolfi gümnaasiumi, põhikooli lõpetajaga ajaloolisse võimlasse, mis oli ilmselt sama valgusrohke nagu tänapäeval, ainult et kahvatum ja väsinum. Ma mäletan suurepäraselt, et kirjutasin ajastu vaimus teemal “Ma tahan elada õnneliku rahutaeva all”.

Naljakas, aga kui ma kirjutasin kolm aastat hiljem keskkooli lõpukirjandit, nüüd juba 22. keskkkooli ehk nüüdse Jakob Westholmi gümnaasiumi veel valgusrohkemas saalis, oli pinge palju väiksem kui põhikooli lõpus. Võib-olla sellest tulenebki, et põhikooli teemat ma mäletan, selle "päris" lõpukirjandi oma aga mitte.

Igatahes õnnestus ka selle eest hindeks parim võimalik saada, mille eest pean siinkohal tänama oma eesti keele ja kirjanduse õpetajaid, eriti aga viimast neist, õpetaja Poolakest, kelle kohta võib kindlalt öelda, et ta pani vajaliku punkti - või siis koma - "i" peale.

Eesti mõistes olen ma lõpukirjandi teema, meeleolu ja tegelikult ka sisu äraunustamisega saatnud korda päris tõsise rahvusevastase kuriteo. Niisugune mulje jääb vähemalt siis, kui vaadata ringi ning olla oma silmaga tunnistajaks sellele, milline pooleldi müütiline positsioon lõpukirjandil, küpsuskirjandil, riigieksamil - heal lapsel mitu nime - Eesti kultuuriruumis on.

Vaevu hakkab aprilli keskpaik kätte jõudma, kui üks või teine tubli töömesilane oma pea tõstab, sirutab, ringutab ja siis kaasteelistelt küsib: “Kuulge, millal see kirjand nüüd oligi?” Seepeale seiskub elu selles pisikeses kollektiivis mitmeks minutiks, teinekord ka veerand- või pooltunniks ning tekib elav sumin, mille sisu moodustavad erinevas vormis mälestused sellest, kuidas, millest ja millise tulemusega “omal ajal” kirjandit sai kirjutatud.

Isegi kui sumin vaibub ja töömesilased oma treipinkide, atrade või arvutite kohale tagasi kummarduvad, siblivad mõtted kirjandi ümber edasi. Õrnema vaimuga töömesilased näevad Kirjandit isegi öösiti unes. Olenevalt natuurist on see kas joovastav kogemus või painaja.

Kuna kirjandit on Eesti riigis haridust omandades põhimõtteliselt võimatu vältida, on igaühel sellest kogemus ja mälestusi. Kirjand on meie rahvast samamoodi ühendav riitus nagu jaanituli, laulupidu ja lumerohkuse kirumine talvel. Kirjand on meie ühisomand, nagu on seda ka “Mu isamaa on minu arm” või Andrus Veerpalu võidud.

Veerpalust tuligi meelde, et sama ülikaitsvalt nagu suhtub osa eesti rahvast oma murdmaasuusutamise iidolisse, suhtub osa - ma pole küll päris kindel, kas täpselt sama osa - ka lõpukirjandisse. Katsugu ainult keegi kunagi kirjandit kohustuslike riigieksamite nimekirjast välja jätta ja te näete, et tuim eestlane, kes laseb oma palka silma pilgutamata kakskümmend protsenti kärpida ning loobub rahus ka oma rahast, tuleb tänavatele ning teeb haridusministeeriumile mahtrat.

Kusjuures jääbki lõpuni arusaamatuks, kas sellisel juhul kaitstakse kirjandit kui keele-, analüüsi- ja mõtteoskuse ning lugemuse ülimat testi või vanemate põlvkondade õiguspärast ootust, et ka järeltulevad põlved sama kadalipu läbi peavad käima.

Nii või naa, kirjand on Eestis nii püha, et sellest loobumisele ei julge ükski haridusminister, kellele elu ja karjäär on armas, iial mõelda, isegi kui tegemist on nii karastunud mehega, nagu mitu kaitseväe õppust oma nahal... kõrvalt vaadanud Jaak Aaviksoo.

Ja mis ärakaotamisest siin rääkida, kui tegelikult on kirjand nii püha, et selle teemal ei tohi nii mõnegi eestlase arvates isegi nalja heita. Vaatasin laupäeval Delfis avaldatud kümne humoorika “aktuaalse-apetiitse” alternatiivse kirjanditeema alla lisatud kommentaare ning vangutasin pead. Kolmandik kommentaatoritest hurjutas, et midagi sellist üldse ette võeti, kolmandik võttis asja tõsiselt ja kurtis, et sellistel teemadel pole ju võimalik kirjutada (või et noorte inimeste pead ei tohiks väljamõeldud teemadega sassi ajada), kuuendik ei saanud üldse millestki aru ja vaid kuuendik mõtles kaasa.

Ma väga loodan, et anonüümsete veebikommentaaride põhjal siiski ei saa teha järeldusi ühiskonna meelsuse kohta laiemalt. Sest kui me kõike nii surmtõsiselt võtame või oma noorte inimeste vaimseid võimeid ning hingelist tasakaalu nii nõrgaks peame, olen ma Eesti tuleviku pärast päris mures.

Aga Delfile ja kogu ülejäänud meediale peab ilmselt soovitama, et kui tulevikus irooniat või muidu nalja viljeletakse, ärgu unustatagu lisamast hoiatussilti “Tähelepanu, tegemist on huumoriga. Kaebuste püsimise korral või kõrvaltoimete tekkimisel võtke ühendust arsti või apteekriga.”

VIDEO: Röövitud eestlased on elus, terved ja paluvad abi

2011-04-20T12:01:00.002+03:00

Video tekitab hetkel vähemalt sama palju küsimusi kui oli enne seda. Pole teada, millal see filmiti, samuti väidab Eesti välisministeerium, et ei tea midagi nõudmisest, millest mehed videos räägivad.

Meediakommentaar: Andrus Veerpalu - uskuda või mitte?

2011-04-11T13:11:00.008+03:00

Vikerraadio eetris 11. aprillil 2011

Ma mäletan suurepäraselt seda üsna külma ja lumist veebruarikuu päeva aastal 2001. Parkimiskohta oli raske leida, lõpuks jätsime auto täistuubitud platsikesele pisut enam kui kilomeetri kaugusel Lahti suusastaadionist.

Vantsisime jala kohale. Ilm oli ilus, päike paistis ja meie meeleolu oli suurepärane. Ikkagi esimest korda elus kogu perega suusatamise maailmameistrivõistlustel - ja veel naaberlinnas! Viskasime nalja, lehvitasime Soome ja Eesti lippe ning aitasime noorimal meist kummaltki poolt käest kinni hoides üle lumehunnikute hüpata.

Raja äärde jõudmiseks pidin toona pisut vähem kui kolmeaastase poja kukile vinnama ja nii me rühkisime - mäest üles, otsides võimalikult head kohta võistlusdistantsi ääres, kust näeks samal ajal ka all, Lahti katlas, ehk suusastaadionil toimuvat. Jäime selle võistluse puhul natuke hiljaks: olime alles pooles mäes, kui rahvas suusastaadionil möirgama puhkes: Virpi Kuitunen oli just võitnud 5+5 kilomeetri suusavahetusega tagaajamisvõistluse ja tulnud maailmameistriks. Röökisime oma hääled kähedaks ja õnnitlesime üksteist segamini võhivõõraste inimestega.

Nagu tippsuusatamise ja selle publiku puhul ikka, tundsime, et see oli ka meie võit, meie edu, meie medal. Tippsportlastega juba on nii, et nad ei esinda kunagi ainult iseennast, mis siis, et kõik valu, higi ja pisarad, mis tippu jõudmiseks kulutatakse, on nende omad. Iga kangelane on osa oma rahvast, aga tõeliste kangelaste puhul tasub osa rahvast nende vaeva sellega, et on omakorda osa kangelasest.

Austab ja armastab teda, toetab ka mõõnaperioodidel, jaksab uskuda ka siis, kui nii välja ei tule, nagu plaanitud. Mida sümpaatsem on kangelane, seda suurem on rahva austus ja armastus. Rahvas peab saama oma kangelastega samastuda, tundma, et nad on üks meie seast.

Sümpaatsed on aga kangelased, kelle omadusi rahvas hindab. Soomlaste ja nendega väga sarnaste eestlaste puhul on need omadused pea üks-ühele kattuvad: töökus, heas mõttes jonn - soomlaste sõnul sisu -, tagasihoidlikkus, sõbralikkus ja tihti ka vähene jutt.

2001. aasta Lahti MM-võistlustel, kus me terve perega juubeldasime segamini võhivõõraste inimestega, oli Virpi Kuitunen üks meie seast, nagu olid seda ka Harri Kirvesniemi ja Mika Myllylä. Jari Isometsä samuti, kuigi tema oli soome-ugri superkangelase rolli kohta võib-olla natuke liiga jutupaunik. Aga me austasime ja armastasime neid kõiki. Nad olid meie.

Viis aastat hiljem seisime Tallinnas Vabaduse väljakul samasuguses juubeldavas rahvahulgas. Oli pime ja oli külm, aga sellel polnud mingit tähtsust. Me nägime NEID ja üsna lähedalt. Kristina Šmigun ja Andrus Veerpalu seisid laval, olümpimängude kuldmedalid kaelas ja lehvitasid ning naeratasid meile. Šmigun tolleks ajaks juba natuke õpitumat, säravamat naeratust, Veerpalu aga sedasama, mida me aastate jooksul nii mitu korda oleme näinud: tagasihoidlikku, peaaegu häbelikku... seda poisiliku šarmiga segatud põgusat naeratust, mille mõjul nii mõnigi Eesti naine on ütelnud, et Veerpalu on mees, kelle kaisus oleks turvaline olla ja kellele tahaks lihtsalt pai teha.

Me röökisime oma hääled kähedaks ja õnnitlesime üksteist koos võhivõõraste inimestega. Nad olid meie.

***

18. veebruaril 2001. aastal jõudsime pärast Lahtis lumelinnas möllamist ja MM-võistluste sümboolika hankimist koju, Lahti naaberlinna Kouvolasse. Avasime teleri, et uudiseid vaadata. Ja tardusime.

Esimesele šokeerivale uudistesaatele järgnes veel palju uudistesaateid. Ühtedest said kümned, kümnetest sajad ja tuhanded. Päevadest said nädalad, nädalatest kuud ja kuudest aastad.

Uudis uudise kaupa, saade saatelt, koorus välja Soome suusatamise ajaloo suurim kurbmäng, mis oli täis esimeste päevade pilte suurte ja süütute silmadega kaameratesse vaatavatest meestest, kes avaldasid kahetsust, et üks neist oli keelatud plasmalaiendaja kasutamisega vahele jäänud ning maha pööratud pilguga Härra Patusest, kes kinnitas, et tema on ise kõiges süüdi. Mõni päev hiljem kukkus kõik lõplikult kokku: suurte ja süütute silmadega meestest said samasugused patused, kes nüüd ilmusid telepilti teistsugustena: valades pisaraid ning kinnitades, et tegelikult ei andnud nende tarbitud plasmalaiendaja teiste suusatajate ees mingit eelist.

Nagu öeldud, päevadest said nädalad, nädalatest kuud ning kuudest aastad ja tasapisi koorus Soome avalikkuse ees lahti kogu see küllaltki traagiline skeem, mis Soome millenniumivahetuse tippsuusatamises valitses. Skeem, mille avalikustamine kulmineerus selle aasta märtsikuu viimasel päeval, mil avalikuks sai politsei eeluurimismatarjal, milles Mika Myllylä, üks nendest suurte ja süütute ning hiljem pisaras silmadega meestest, kes algul oma süütust vandus, tunnistab nüüd, kümme aastat hiljem, et jah, talle manustati hormoon EPO-t otse soonde ja mitte ainult üks kord.

Nii et võib-olla on loomulik, et, olles näinud ühe rahvussuusatamine nii täielikku põrumist ning nii suurte silmade ja rohkete pisaratega valetamist mitmes otse-eetris, ei kiirusta ma põhimõtteliselt liituma Facebooki kogukonnaga “Usume Andrus Veerpalu” ega ühendama käsi inimketis, mis, tõsi küll, muutus nädalavahetusel pigem üsna piinlikuks organisatoorseks läbikukkumiseks.

Igasugune pimesi uskumine on minu jaoks alati olnud suhteliselt loomuvastane tegevus, kuid ma kahtlustan, et meile, Lahti tragöödia läbi elanud suusafännidele, on see eriti raske. Me oleme näinud, kui karm mäng on tipptasemel suusatamine, oleme näinud, kuidas vähemalt osa meie iidolitest on kasutanud keelatud kasvuhormoone, peitnud nende jälgi vereplasmat õhendavate preparaatidega, vahele jäänud, valetanud, veel kord valetanud ning alles aastate pärast, ammu pärast karjääri lõppu, tõtt rääkinud.

***

Samas on väga oluline aru saada vahest mitte pimesi uskumise ning süüdlaseks pidamise vahel. Mina ei kiirusta uskuma Andrus Veerpalu ja eriti tema treeneri ja arsti kinnitusi lihtsalt nende sõna põhjal. Samas ei kiirusta ma ka ütlema, et neil ei ole õigus. Võimalik, et Andrus Veerpalu tõstis kasvuhormooni taset keelatud vahenditega, võimalik, et ei tõstnud. Praegu on seda võimatu öelda.

Tuleks ainult uskuda. Aga ma pole eriti usklik inimene.

Samas pole praegu põhjust Andrus Veerpalu ka hukka mõista. Teada on ainult fakt, et tema dopinguproov on mingil põhjusel positiivseks osutunud. Miks ning kas kogemata ja loomulikul teel või teadliku keelatud tegevuse tõttu, seda peaks osutama kogu see tõendusmaterjal, mille Eesti eksperdid Veerpalu positiivse proovi vaidlustamiseks FIS-ile, WADA-le ja kui vaja, siis spordi arbitraažkohtule välja käivad. Võib-olla tuleb välja, et muutmist vajab hoopis test ise. Võib-olla mitte.

Ma lihtsalt ei tea seda praegu. Teada saame me alles järgmiste kuude, võimalik, et aastate jooksul.

Kusjuures päris selget, ümberlükkamatut vastust ei pruugi me küsimusele "süütu või mitte" saada kunagi. Ja kui nii juhtub, siis jään ma eriarvamusele Postimehe ajakirjaniku Peep Pahviga, kes 8. aprilli Postimehes kirjutas, et raudse tõestusmaterjali puudumisel peab iga inimene leidma sellele küsimusele vastuse oma sisetunde järgi.

Ei pea. Raudse tõestusmaterjali puudumisel jäävad teinekord mõned küsimused lihtsalt vastuseta. Ma saan aru, et nii on raske, aga kõik siin elus ei saagi tingimata kinnitatud või ümber lükatud. Mõnikord on nii, et uskumise vastand ei ole mitte usu, vaid teadmise puudumine.

Meediakommentaar: Eesti meedia tõus ja langus ehk Ma tahan oma aega tagasi!

2011-03-28T14:25:00.005+03:00

Vikerraadio eetris 28. märtsil 2011

Kunagi, aga mitte väga ammu, ütlesin ma ühele sõbrale, mida ma endast tegelikult arvan. Arvasin, et tegelikult olen ma seda tüüpi inimene, kes oleks päris õnnelik, elades üksikul saarel. Inimene, kelle loomuses on jätta sinnapaika kõik, mis teda suures linnas kinni hoiab ning võtta kätte ja kolida ära kuhugi pisikesse maakohta. Näiteks Hiiumaale.

Uskusin, et olen seda kõike öeldes enda vastu aus. Et selline ma tõepoolest olengi.

Sõber küsis ainult ühe lause, millega ta purustas minu osavalt konstrueeritud enesepettuse: “Miks sa seda siis ei tee?”

Püüdsin küll jätkata, et linnas hoiavad mind kinni töö, mida tehnikasajandist hoolimata maailma lõpust teha ei saa ja pere heaolu ja ja ja... Et kui ainult, siis... Aga tegelikult oli hoop juba antud ja kaardimajake kõikus juba, lihtsalt selleks, et hetk hiljem lõplikult põrmu vajuda.

Sõber jätkas talle omases lihtsas sirgjoonelisuses, mis on vaba sellest teeseldud ning alusetust taktitundest vestluskaaslase tunnete suhtes, mis tihti aitab meil meie lähedaste abiga kõikvõimalikke enesepetuskeeme alal hoida. Ta ütles, et on paljudelt linnas elavatelt tuttavatelt viimasel ajal kuulnud sama - ohh, nii tore oleks maal elada. Ükski neist ei ole seda aga reaalselt teha otsustanud, veel vähem teinud. Sõber, kes ise elab juba aastaid ühe väikese maakonna veel väiksema omavalitsuse kõige väiksemas külas, ei saanud lihtsalt aru, miks inimesed väidavad, et nad igatsevad midagi, kui nad samas igatsetu saavutamiseks midagi ei tee.

Tol hetkel taipasin ma, et tal on õigus. Muidugi võiks rääkida tundide kaupa kompromissivajadusest ning sellest, kuidas inimene peab leidma tasakaalu oma unistuste ja reaalsuse vahel ja nii edasi, aga tegelikkus oli minu jaoks sel selguse hetkel hästi lihtne. Kui ma tõepoolest oleksin inimene, kes jätaks meeleldi kõik suures linnas seljataha ja läheks ära tõelisse üksindusse, siis ma oleksin seda ammu teinud.

Mina aga... ma olen endiselt siin. Järelikult mulle meeldib siin, mulle meeldib suures linnas - või no, nii suures, kui Eesti mõistes üks linn saab olla. Või isegi kui ei meeldi, siis ma olen selle kõigega lihtsalt liiga harjunud, ma olen liiga mugav või liiga lihtsalt sõltuvustesse sattuv, et sellest loobuda.

Mulle sobib, et kontor, kus ma tööl käin, on alla kilomeetri kaugusel, mulle sobib, et kümned erinevad poed on käe-jala juures, mulle sobib, et ma võin kodust vähem kui kilomeetri raadiuses valida mitmekümne restorani, pubi, kohviku või lesila vahel. Mulle sobib, et siinsamas nurga taga on Eesti olulisemad teatrid, kaks Eesti kõige võimsamat kinokeskust, suurim raamatukogu. Mulle sobib, et lennujaama saab taksoga veerand tunniga, sadamasse viie minutiga, raudteejaama kümnega.

Ning jah - mulle tundub sobivat, et ma ujun tööl kogu selle infotsunami laineharjal, mis meie kompuutreid ning postkaste iga päev tabab. Et ma saan uudiseid, et ma saan reportaaže, et ma saan juhtkirju, et ma saan arvustusi, et ma saan intervjuusid ja arvamusi, et ma saan pilti ja videot.

Muidugi see väsitab aeg-ajalt ja vaim väidab, et ma tahan ära. Aga ma pole kindel, et ma tegelikult tahan. Ma pole kindel, et tülpimus on ehtne. Äkki on hoopis nii, et see kõik tüütab ära, sest seda on liiga vähe. Või pole see piisavalt hea. Et kui sa oled mõnda aega saanud, siis tahad sa rohkem.

Ma tahan kõike. Ma tahan tarbida. Ma tahan elu õgida.

***

See jutuajamine tuli mulle meelde, kui ma käisin läinud reedel vaatamas NO-teatri Eesti-teemaliste lavastuste lõppakordi, ootamatult intiimseks osutunud suurvormi “Rise and Fall of Estonia”.

Ma tegin seda väga õigel ajal. Olin läinud nädalal puhkusel. Üle pika aja puhkasin ma nii, et tõmbasin nii-öelda juhtme seinast. Ma ei lugenud kogu läinud nädala jooksul praktiliselt ühtki uudist. Jah, muidugi sain ma siiski paratamatult teada, et meie jalgratturid on Liibanonis röövitud, et meil on uus valitsus ning paar korda vaatasin ma ka, et ega Liibüas märkimisväärseid arenguid ei tule toimunud. Aga uudiseid, mida ma nägin, oli kokku vähem kui ühel käel sõrmi.

Nii et “Rise and Fall of Estonia” tabas nii-öelda neitsilikku pinnast, millega ma ei püüa öelda, et kord juba kaotatud süütust on võimalik lihtsalt niisama oodates aja jooksul tagasi saada, vaid et väike paus on teinekord kasulik: see annab meile võimaluse üle pika aja teha eimidagi, nagu Cristopher Robin seda “Karupoeg Puhhis” nimetab - ning kui hästi läheb, siis pisut ka kuulda seda teinekord üsna väärtuslikku materjali, mis argipäevade kohinas meil tihti kõrvust mööda läheb ja mida tuntakse koondnimetaja all “minu mõtted”.

“Rise and Fall of Estonia” tekitas emotsioone ja mõtteid nii palju, et nendega võiks täita mitu meediakommentaari. Ma ei hakka seda siiski tegema. Ma ei hakka rääkima sellest, et see tekitas viha kõigi nende inimeste vastu Eestis, kes puhtast isekast vajadusest oma isiklike traumade küljes rippuda pole suutnud olla see esimene põlvkond, kes oma peres või suguvõsas ogarusele, enesehaletsusele või kaitsetute olendite kalgile peedistamisele käe ette paneb ning otsustab, et nüüd aitab. Ma ei hakka rääkima sellest, kuidas see tekitas leebeid äratundmismomente oma väikesest aastatetagusest ajaloost. Ma ei hakka rääkima sellest, kuidas see viis pikkadele ja kogu aeg mitte nii väga lahtitallatud mõtteradadele ohverduse, õigemini eneseohverduse ja üleelamise, ellujäämise omavahelistest seostest ja tasakaalust.

Kõige olulisem avastus kasvas minu jaoks välja lavastuse kulminatsioonist, sellest kollektiivsest uhkuse ja haletsuse segusest orgiast, millele järgnenud võimas monoloog tõi kaasa kollektiivse kainenemise. Ma avastasin, et ma pole selline inimene.

Vähemalt ajakirjanduslikult pole ma selline inimene, kes tahaks kogu aeg õgida.

Mulle ei sobi, et meil on meedias kõike üha rohkem, aga samas üha vähem, sest nii-öelda üksuseid on järjest enam, aga need pakuvad järjest napimalt. Mulle ei sobi, et veel enne, kui online-ajakirjanduses jõuad ühe uudise läbi lugeda, on kaks uudist juurde tulnud. Mulle ei sobi, et kogu elektrooniline ajakirjandus jookseb võidu mitte ainult üksteisega, vaid ka omaenda varjuga, mis on pannud ka trükiajakirjanduse kasutama samasuguseid võtteid ning pakkuma üha rohkem üksuseid, mis ütlevad järjest vähem. Mulle ei sobi, et uudis ja arvamus segunevad juba sel määral, et kõnekate väikeste tähelepanekute asemel, mis uudisele elu sisse puhuvad, meenutab osa uudistest juba pigem heietusi uudise kirjutaja isiklikest arvamustest. Mulle ei sobi, et lehti või ajakirju muutes võetakse lähtepunktiks lehe tegemine sisuliselt kirjaoskamatule inimesele. Ma olen selle kõige tegemises erinevatel põhjustel ise osaline olnud, aga see ei sobi mulle ikkagi.

Ning ennekõike ei sobi mulle see tunne, et lugedes, vaadates või kuulates ajakirjanduses avaldatut ei või ma päris kindel olla, et see kõik päris nii on.

Ma ei taha järjest rohkem ja järjest kiiremini. Ma ei taha õgida.

Tsiteerides Rein Rauda, kes nädalavahetusel parafraseeris suurepäraselt üht paljukorratud fraasi:

MA TAHAN OMA AEGA TAGASI!

Meediakommentaar: Kaitseministeeriumi pressiteated nagu Anna-Maria Galojani pluus ehk mehed, kes otsivad oma rügementi

2011-03-21T18:38:00.005+02:00

Vikerraadio eetris 21. märtsil 2011

Lõppenud nädalal toimus meediaga seoses kaks sündmust, mis suudaks peaaegu et juba kahe peale ära tõestada, et kusagil eksisteerivad inimesest kõrgemad jõud.

Kõigepealt sai Soome skandaaliajakirja Hymy peatoimetaja kohalt kinga kõigi eestlaste, kuid eriti näitleja Peeter Oja suur sõber, mees, kellel on doktorikraad nii suguvendade aluspükste kui Tallinna avalike saunade ja lõbumajade uurimises, Õhtulehe kolumnist Sami Lotila. Paljud üsna printsipiaalsed skeptikud on selle uudise põhjal kuuldavasti valmis uskuma, et jumal on siiski olemas.

Teise äärmusesse peab aga liigitama need uudised, mida osa Eesti meediast tootis Anna-Maria Galojani kohtuprotsessilt. Ma saan aru, et meedia käsitleb seda omamoodi mänguna, milles ta usub peale jäävat... aga kui noor inimene, kellel ei ole elus ette näidata ühtki saavutust peale süüdistuse saamise pea miljoni omaaegse krooni varastamises Euroopa maksumaksjate taskust... kui selline noor inimene saab meedias suurelt kõlapinda tänu sellele, et laseb endale väga lavastuse moodi tunduvas episoodis kohtusaali lillesülemi kaasa kinkida või riietub läbipaistvatesse pluusitaolistesse esemetesse, mis pisut suurema dekoltee puhul juba lihtsalt lakkaks olemast... kui mitte mingisugust eritähelepanu vääriv inimene saab kuupmeetrite kaupa meediaruumi oma peale kõige muu veel üsna maitsetu välimuse tõttu, siis võib seda pidada üsna heaks märgiks selle kohta, et saatan on olemas ja et ta tegutseb meie keskis iga päev.

Hea küll, lõpetame nüüd naljad, sest läinud nädala kõige olulisem meediateemaline sündmus ei anna alust eriliseks naljatamiseks. Briti ajakirjaniku Toby Harndeni raamat "Dead Men Risen" ja sellele järgnenud vaidlus Eesti kaitseministeeriumiga, millesse sekkus otsapidi ka president Ilves, ei ole naljaasi, ükskõik kumma osapoole versioon juhtunust enam paika peab. Absoluutse tõe olemasollu uskumiseks pole siinkõnelejal piisavalt tõendeid.

Kordame korraks üle faktid, nii palju kui neid on võimalik erinevatest uudiskildudest kokku korjata. Harnden viibis 2009. aastal Afganistanis, kus ta elas tükk aega koos ning rääkis mitmete Briti kui Eesti sõjaväelastega. Läinud aastaks kirjutas ta Afganistanis kogutud materjali põhjal raamatu, mille Briti kaitseministeerium, millel vastavalt lepingule oli õigus käsikiri enne trükkiminekut läbi lugeda, heaks kiitis.

Siis aga, ühel raskelt tuvastataval moel ja hetkel, said Eesti kaitseministeerium ja kaitsevägi teada, et ilmub raamat. Ilmub raamat, mis, nagu tänaseks on selgunud, suhtub üldiselt Eesti sõjaväelastesse pigem austuse ja imetlusega, kuid milles olid mõned üksikud kohad, mis ei jätnud meie sõjaväelastest päris nii ideaalsete sõdurite muljet, kui seni kodumaal on kombeks olnud. Raamatus olid mõned kohad veel, mis kirjeldasid "meie meeste" hukkumist või haavatasaamist Afganistanis mitte just eriti detailirikkalt või värvikalt, kuid ütlesid sellisenagi palju rohkem, kui ütlevad sellisel puhul meie kaitseministeeriumi pressiteated, mille olemus meenutab neil hetkil pigem Anna-Maria Galojani pluusi - kui seda oleks veel pisutki vähem, ei oleks seda olemas.

Eesti kaitseministeerium pahandas oma Briti ametivendadega, kes seepeale haarasid käsikirja, lugesid selle uuesti läbi ning helistasid autorile. Kuule, seal Eestis on raamatuga mingi jama. Teades brittide kalduvust teatud kõrkusele pole võimatu, et sealne kaitseministeerium kasutas nii-öelda Eesti kaarti lihtsalt selleks, et oma lohakast eeltööst välja vingerdada. Samas on ka tõsi, et brittide ja eestlaste kaitseväe teemalises avalikkussuhtluses on erinevusi.

Tänaseni ongi tegelikult ilma korraliku vastuseta küsimus, kes esimesena inspireeris Briti armee juhti raamatu autorile ütlema, et eestlasi pahandab see seoses lähenevate valimistega - kas seos Eesti valimistega oli Briti sõjaväe enda luuretegevuse tulemus või öeldi seda mõnes vihases telefonikõnes Sakala puiesteelt. Samuti ei ole selge, kumb osapool, eestlased või britid, tuli esimesena lagedale lõpuks raamatu autorile edastatud ähvardusega, et raamatust pahandatud avalikkuse survel võivad eestlased oma väed Afganistanist välja viia. Mis on iseenesest absurdne väide ja tõsiselt võtaks seda pigem Eestit kehvasti tundev inimene, kellel poleks aimu, et meil siin ei ole kombeks taoliste otsuste puhul avaliku arvamusega suurt arvestada ning Afganistanigi oleme me lubanud jääda hea et mitte kauemaks kui ülejäänud koalitsioon.

Sõjas toimuvat on alati avalikkuse eest varjatud ning seda ei tee ainult Eesti riik. Sõda ei ole ilus, sõjas juhtub ja pidevalt ning palju. Pealegi annaks osa avaldatavast informatsioonist tõepoolest ka vaenlasele võimaluse hinnata oma võitlusviiside efektiivsust ning neid parandada.

Kui te ainult kujutaksite ette, millest kõigest mitterääkimise kohta näiteks ajakirjanikelt lubadus võetakse juba ammu enne kui Afganistani taolistesse piirkondadesse kohale jõutakse. Kusjuures vähemalt kaks episoodi Afganistanis viimati viibitud vähem kui nädala jooksul kinnitasid mulle seda, et osa vaikimiskohustusest katab need lihtsalt piinlikud momendid, mis osutavad, et ka kõige efektiivsemad sõjajõud on täis inimliku eksimise ja vigase kommunikatsiooni võimalusi, millest kooruvad omakorda olukorrad, mille võttis reisikaaslane Madis Mumma kokku kuldse lausega: "Sõjakirjandus on täis mehi, kes otsivad oma rügementi”.

Mis aga puutub hukkunute ja haavatute lähedastesse, siis ka nemad on erinevad. Osa neist kindlasti tagabki võimalikult vähe teada. Aga kõik sugugi mitte. Paljud, kes on kaotanud enda kõrvalt teise inimolendi, teavad, et mõnede inimeste jaoks on lihtsam valust üle saada juhtunud võimalikult detailselt käiata ja käiata, kuni see tasahilju tuhmuma ning kaduma hakkab. Nii kinnitas mulle saadetud kirjas vähemalt ühe Afganistanis käinud sõjaväelase naine, kahe lapse ema.

Keda lääs Liibüas õigupoolest kaitseb?

2011-03-19T21:32:00.003+02:00

DELFI REPLIIK 19. märts 2011

Gaddafi vastased Liibüa idaosades peavad oma kangelaseks Umar Al-Mukhtari, Itaalia vastase võitluse sümbolit eelmise sajandi algusest. Mukhtar on rahvuskangelane ning tema pilt on Liibüa 10-dinaarisel rahatähel.

1931. aastal (ehk 16 aastat enne Liibüa iseseisvumist) 20 aastat kestnud sissivõitluse järel kätte saadud ja üles poodud Mukhtar on eheda vabadusvõitleja võrdkuju. Peaks seega sobima sümbolina ka lääneriikidele, mis on otsustanud Liibüa valitsusvastaseid Gaddafi tapatöö eest kaitsta.

Samas algasid praeguseks Gaddafi vastaseks ülestõusuks üle läinud rahutused „raevu päevast“, mille noored liibüalased sotsiaalvõrgustike abil 17. veebruariks kokku olid leppinud. Sellega pidi mälestatama 2006. aasta samasuguse aktsiooni ohvreid.

Kuid tookord, viis aastat tagasi, ei kogunenud liibüalased meelt avaldama mitte vabaduse, võrdluse ja vendluse nimel, vaid hoopis prohvet Muhammadi kujutanud karikatuuride avaldamise pärast Taani ajalehes Jyllands-Posten.

Selle aasta raevu päevale andis aga raevu juurde noore advokaadi Fathi Terbili arreteerimine. Tema sattus Liibüa võimude kätte liigagara tegevuse pärast 1996. aasta juunis aset leidnud Abu Salimi vangla veresauna ohvrite lähedaste aitamiseks.

Toona hukku 1170 vangi, kui Liibüa eriväed surusid vanglas puhkenud mässu toorelt maha. Vangid protesteerisid kehvade tingimuste ning visiidikeelu vastu. Tähelepanuväärne aga on, et vähemalt osa Abu Salimi vangidest kuulus keelatud islamistlikesse rühmitustesse, millest mõni oli radikaalsem kui mõni teine.

Ma ei taha öelda, et Gaddafi taolistel despootidel on vaja lasta rahus rahvast maha nottida. Lihtsalt — Liibüa taolistes riikides ei ole kunagi päris selge, keda lennukeeldude, salajase relvaabi ja muude meetmetega toetatakse.

Kui me eelnenud võrrandist osa muutujatest ära taandame, võib jõuda järeldusele, et lääs kaitseb Liibüas ka neid meeleavaldajaid, kes on valmis võitlema lääneliku sõnavabaduse vastu, loopides kividega ning süütepudelitega Euroopa riikide saatkondi.

Voltaire ideaalid, mille kirjanik Evelyn Beatrice Hall on kokku võtnud sõnadega "ma ei pruugi nõustuda sellega, mida te ütlete, kuid olen valmis surema teie õiguse eest seda öelda", saavad nii teoks kõige ehedamal moel...

Meediakommentaar: Aids on surnud ja elu läheb helgemaks

2011-02-28T13:01:00.007+02:00

Vikerraadio eetris 28. veebruaril 2011

Mu sõbrad, mulle tundub, et elu läheb jälle helgemaks.

Kell seitse hommikul on võimalik tõusta selle peale, et järeleandmatu valgusvoog meie laugudele koputab. Eile oli isegi mööda munakivide ja müüridega plommitud ning uriini ja oksega üle valatud vanalinna ringi käies tunda kevade lõhna.

Ja mõelge, ainult nädala jagu on veel jäänud seda aega, mil iga poliitik on sinu sõber ning mil nad imbuvad sinu pühamast pühamasse - koju - igal mõeldaval ja mõeldamatul moel. Valimisväitlustest, mis juba olemuslikult annavad aastast aastasse täpselt sama vähe võimalusi sisulisteks analüüsideks, ma pigem üldse ei räägi. Aga nad on nii hämmastavalt elujõulised, et imbuvad ka kõige kitsamate pragude kaudu, postkasti pilust näiteks või hoopis läbi seinte raadiolainete kaudu (kusjuures osal neist on juba 2009. aasta europarlamendi valimistest peale oma raadiosaade, mille kaudu endale tasuta valimisreklaami teha).

Ainult nädal veel ja siis jookseb kõik jälle oma rada. Poliitik, kes on kusagilt kuulnud või lugenud, et kõik maailma tegijad Barack Obamani välja on kindlustanud oma valimisvõidu valijatega isiklikult suheldes, ei tule enam sinu ukse taha, sundides sind oma mõnusat hommikumantlit paanikas koomale tõmbama ja häbistatult uksepraost koridori piiluma.

Poliitik, kes veel nädala jagu särab nagu päike, pistes sulle pihku oma külma käe ning naeratades laia naeratust, mis enamusel silmadeni ei ulatu, omandab oma tavalise oleku: tänaval ei tunne ta sind äragi ning kui sa püüad samas kaubanduskeskuses, kus ta veel äsja eetrijoobega sarnanevas meeleolus ringi tuuritas ja su taskud nänniga täitis, temaga kokku juhtudes nüüd juttu teha ning neid va valimislubadusi üles võtta, siis puikleb ta su tähelepanu eest kõrvale ja ütleb, et kui kodanik võiks argipäeval helistada või veel parem, saata universaalse suhtlematusvahendi nimega “meil”.

Jah, elu läheb jälle helgemaks. Kui eelmine nädal algas leinaga, siis algab see nädal elujaatavates toonides suisa üleilmses mõõtkavas. “Aids ei ole enam surmanuhtlus”, pealkirjastas põhjanaabrite ajaleht Helsingin Sanomat oma pühapäevalehekülgede põhiloo.

Maailma viimastel aastakümnetel enim hirmutanud ja tervete põlvkondade seksuaalkäitumist muutnud - tõsi, vähem kui arstid oleksid soovinud - haigus ilmus meediasse 1970. aastate lõpus tähelepanuta jäänud nupukestena ahvide kummalistest surmadest kusagil Aafrika džunglites ning raputas kõik ärkvele 1980. aastate alguse uudistega ravimatust ning surmavast nakkusest, mis tapab homosid.

1990. aastate alguseks oli aidsist saanud ka süstivate narkomaanide taud ning selle esiaste, HI-viirus levis juba heteroseksuaalsete partnerite seas.

Ka Eestis räägiti juba 1980. aastatel kaugest ja kummalisest tõvest (mis eesti keeles peaks oma ametliku nime - omandatud immuunpuudulikkuse sündroom - järgi põhimõtteliselt kandma akronüümilist nimetust OIPS, kuid ilmselt kostis see nii raske haiguse puhul kuidagi kerglane). Toona oli aga toon selline, et tegemist on kapitalistlike ning imperialistlike riikide moraalitust elukorraldusest tingitud hädaga, mis nõukogude elulaadi õilsas pinnases kuidagi vohada ei saa. Ühesõnaga, vältimatust tehti hüve, sest kondoome, neid kõige kindlamaid HIV ennetusvahendeid (kui mitte arvestada tugevalt koos hoitavaid põlvi) nagunii saada ei olnud.

Ma kahtlustan, et see kondoomide puudumine ühelt poolt ning aidsi ja HIV ohu mahavaikimine teisalt lõigi meie kaunil kodumaal olukorra, kus suur osa eesti mehepoegadest leiab, et “kummiga ei ole hea” ning “hiv pole minu asi”, misläbi meil on üks Euroopa lopsakamatest HIV epideemiatest elanike arvu kohta.

Aga kui uskuda nii põhjanaabrite kui meie enda meedikuid, siis on aids tänaseks arstide ja ravimitööstuse ühiste jõupingutustega peaaegu võidetud - nagu kinnitab Helsingi Aurora haigla infektsioonihaiguste polikliiniku peaarst Matti Ristola: “Kui HI-viirus avastatakse õigel ajal, ei pea inimene selle pärast ühtki päeva oma elust haiguspuhkusel olema.”

Muidugi ei tähenda see, et kogu maailm nii optimistlik võiks olla - tõve sünnimandril jääb endiselt kümnete tuhandete kaupa aidsihaigeid suvalistele lavatsitele surema ja meie väikses Eestis ei olda ka nii teadlikud, et HIV sugugi kõigil patsientidel varajases järgus avastataks. Me peame ka meeles pidama, et poliitikauuringute keskuse Praxis viimase uuringu kohaselt läks HIV epideemia Eestile aastatel 2000-2007 maksma 3 miljardit krooni saamata jäänud tulu ning aastaks 2015 tõusevad otsesed ravikulud 18 miljoni euroni aastas.

Aga - elame veel, tänapäeval isegi HIV-ga!

Nii jääbki üle tänase kommentaari lõpuks soovida, et kui ainult britid taipaks jätta tegemata selle, mille ees tunnevad muret parimad filmijõud riigis, mis seni on üles astunud jätkuvalt kvaliteetsete teostega (vaadakem otsa kas või läinudöistele Oscaritele) - ehk siis jätaksid laiali saatmata sealse filmi sihtasutuse.

Masu on muidugi masu ja kärped kärped, aga kui nüüd mõelda selle peale, millist tasakaalustavat jõudu on briti filmid (ja seriaalid) üleilmses plaanis tähendanud ameeriklaste movie-tööstusele, siis võib tõesti nõustuda filmilavastaja Mike Leighi sõnadega, kes valitsuse otsusest kuulda saades teatas, et sama hästi oleks valitsus võinud lõpetada näiteks tervishoiu rahastamise.

Ehk põhimõtteliselt jätaks briti filmide rahastamise kokkukuivamine tee vabaks filmimaailma HI-viirusele ehk Hollywoodi kommertsile, mis suudab omapärane ja üllatav olla pigem kogemata. Ja seda soovime me sama vähe, kui päris HI-viiruse piiramatut levikut.

Meediakommentaar: Usalda neid, kes tõde otsivad ja kahtle neis, kes selle leiavad

2011-02-21T22:35:00.004+02:00

Vikerraadio eetris 21. veebruaril 2011

Sõja esimene ohver on tõde, on öelnud täpselt Hiroshima tuumapommitamise päeval - 6. augustil 1945 - surnud USA poliitik Hiram Warren Johnson.

Olen teinekord mõelnud, et Johnsoni sõnu tõlgendatakse tihti liiga kitsalt, viidates nendega ainult kogu sellele moonutatud informatsiooni hulgale ning tsensuurile, mille eranditult kõik sõda pidavad riigid alati käiku lasevad. Tegelikult tuuakse tõde ohvriks igasuguses sõjas - mitte ainult otseses, vaid ka ülekantus: poliitvõitluses, ideoloogiate vahelises mõõduvõtmises, isegi tippspordis enne olulisi tiitlivõistlusi.

Sõja esimene ohver on tõde - ning see toob enesega paratamatult kaasa fakti, et sõja järjekorras teine ohver on igaüks, kes püüab tõde ühel või teisel moel alal hoida.

Seda tausta arvestades oli küllaltki hirmuäratav lugeda Briti nädalakirja The Economist ajakirjaniku Edward Lucase arvamusartiklit läinudteisipäevases Postimehes. Lucas kirjeldab selles hiljuti Eestis korraldatud riiklikku seminari, kus käsitleti psühholoogilist sõda [] ning jõuab oma mõtisklusega järelduseni, et “mõned Eesti ametiisikud” ootavad Eesti ajakirjanduselt, et [tsiteerin Lucase teksti] “rahvuslikesse müütidesse tuleks suhtuda aupaklikult: nii nagu ei kogu keegi lapsi enda ümber ega hakka perekonnaalbumit lehitsedes rääkima õnnesäraste piltide taga peituvatest abielurikkumistest, julmusest, silmakirjalikkusest ja muust varjul hoitavast mustast pesust, nii peab ka ajakirjanike ülesanne olema mitte mõnitada, vaid ülistada kõike seda, millest moodustub rahvuslik identiteet.”

Ma ei olnud Lucase poolt mainitud üritusel kohal, nii et ma pean selle sisu kohta järeldusi tegema ainult tema poolt vahendatud kujul. Aga kui osagi sellest tõsi on, osutab see, kui lühinägelikud need Lucase poolt mainitud “mõned Eesti ametnikud” oma tegevuses on ning kui palju kannavad nad oma tegevuses edasi mitte ainult nõukogude aegset, vaid ka meie oma vaikiva ajastu aegset illusiooni, mille kohaselt aitab ajakirjanduse vaikima sundimine luua ühiskondlikku ühtsust ning muuta riikliku olemise alused kindlamaks.

Ajakirjandust on nüüdisajal mitut erinevat liiki - osa sellest on ka selline, mida keel ei paindu nimetama ajakirjanduseks, vaid meediaks, halvimal juhul meedialaadseks tooteks. Kuid ajakirjanduse kui sellise ülesanne on ja selleks peaks ka tulevikus jääma vaid üks - tõe otsimine. Ma täiesti mõistan, et oma teel satuvad ajakirjanikud seeläbi ka paratamatult vastuollu poliitikute ning ametnikega, kelle olemusliku vajadusega infot varjata või kinni hoida on ajakirjanike vajadus infot avastada ning avalikustada põhimõttelises vastuolus.

“Usu neid, kes otsivad tõde ja kahtle nendes, kes selle leiavad,” on öelnud Prantsuse kirjanik, Nobeli laureaat André Gide. Igaüks võib ette kujutada, kumb pool sellest lausest kuvab ajakirjanikke, kelle ülesanne on päevast päeva otsida ning samas kahelda kõiges, mida nad leidnud on - ja kumb pool kuvab poliitikuid või ametnikke, kes on enda jaoks tõe juba aastaid tagasi mitte ainult avastanud, vaid raiunud selle tihti ka dogmaatiliste seisukohtade marmorisse.

Tehniliselt mõistan ma seda lihtsameelset kujutelma, et riiklus on psühholoogiliselt nagu köis ja kui me kõik - kaasa arvatud ka ajakirjandus, seda samas suunas veame, saame me jagu kõigist takistustest oma teel. Kuid nagu ma juba ütlesin, tegemist on lihtsameelse ja paraku mitte ainult lihtsameelse, vaid ka ohtliku kujutelmaga. Piisab sellest, et meenutada, millise hääletu alistumisega 1939. aastal lõppes see ametnike ülemvõimu kuldaeg, tõeline vaikiv ajastu pealtnäha vaba riigi tingimustes.

Praegu Eesti kinodes jooksvas filmis “Fair game” ehk “Aus mäng” on endisele USA diplomaadile Joe Wilsonile omistatud lause: “Iga puudujääk, mida sa oma riigis näed, olgu see auk sinu kodutänavas või fakt, et president oma aastakõnes sulle puru silma ajab - võta nende suhtes midagi ette.”

Siia polegi midagi lisada. Tõeliselt vaba - ning tõeliselt tugev - on vaid ühiskond, kus nii kodanik kui ajakirjandus võib tõusta ja kõva häälega rääkida igast praost riikluse vundamendis.

Meediakommentaar: Äkki õpetaks rahvaülikoolis jooga asemel poliittrikke?

2011-01-24T13:40:00.004+02:00

Vikerraadio eetris 24. jaanuaril 2011

Tänase meediakommentaari sissejuhatuseks tahaksin teile, kohe-kohe välivalimisreklaamikeelu aega asetuva Eesti kodanikele, tsiteerida üht fragmenti Donald Bisseti raamatust “Kõnelused tiigriga ja teisi jutte”, mida ma juba mõnda aega oma nooremale pojale õhtujutuks loen. Kuigi selles mainitakse konkreetset poliitilist ametikohta, tasub silmas pidada, et magus iroonia, mida Bisset oma jutukesse on kirjutanud, sobib laiendamiseks ka enam-vähem kõigile valimisvõitlusse uppunud poliitikutele:

Elas kord peaminister, kes polnud eriti tark. Kui ta kõnesid pidas, et inimestele öelda, mis neil teha tuleb, ütlesid kõik "Oh ei! See on lollus!" või "Kui rumal!" või lihtsalt "Päh!"
Ühel päeval ütles peaministri naine: "Kui sa ainult kõnesid ei peaks, mu kallis, arvaksid inimesed, et sa oled tark."
"Aga ma o l e n g i tark," vastas peaminister.
Naine tegi, nagu ei kuuleks.

Niisiis, asja juurde. Nagu meediapildist näha, on Eesti jõudnud poliitilise valimisvõitlusse kui mitte viimasesse, siis vähemalt eelviimasesse faasi. Matsude jagamine algas muidugi juba detsembri keskel, kui valitsuskoalitsiooni rõõmuks sai alguse Edgar Savisaare idarahaskandaal, millele järgnesid peaministri, koalitsioonipartneri IRLi liidri ja presidendi karmid seisukohad.

Aga valimised poleks valimised, kui need ei tähendaks kõigi seniste sidemete hülgamist ning hammaste, küünte ning kohati ka nugade teritamist mitte ainult 90% Eesti jaoks põlu alla langenud Keskerakonna suhtes, vaid ka varasemate relvavendade suunas. Kui varasemate valimiste trikid ka seekord kasutusele võetakse - ning pole mingit põhjust arvata, et ei võeta - hakkavad eri erakondadelt tilkuma toimetustesse infokillud, millega püütakse lisaks enese võimalikult heas valguses näitamisele õõnestada teiste jalgealust.

Olen teinekord mõelnud, et Eesti demokraatiale tuleks igati kasuks, kui kohalikes rahvaülikoolides õpetatakse peale hatha jooga või kangakudumise ka poliitiliste mõjutusvahendite ning meediatrikkide spetsiifikat ning nende Eesti eripärasid. Siis saaks ka pisut vähem kriitilise meelega varustatud valija aru, et
* et ajakirjanduses iganädalaselt sõna võttes - või õigemini saav - suhtekorraldaja ei ole lihtsalt demokraatia käekäigu pärast muret tundev kodanik
* et uudises ilmuv väga konkreetseid detaile sisaldav kompromiteeriv materjal mõne erakonna kohta on suure tõenäosusega pärit teise erakonna - ning pole mingi ime, kui koalitsioonipartneri - kabinettidest
* et internetiküsitluste või kommentaaride sisu ei ole objektiivne, kuna iga küsitlust püüavad oma erakonna liikmete liikvele õhutamisega mõjutada erakondade pressi- ja peasekretärid
* või et poliitikud, kes on lubanud asjalikku ning sisulist debatti, muutuvad hiljemalt kuu aega enne valimisi nii lihtlauseliselt rääkivateks olenditeks, et kui nad selles kunstis veel sammukese edasi astuksid, räägiksid nad ainult silpides

***

Alati, kui väidetakse, et kõik poliitikud on lollid, rahaahned või reeturlikud, tahan ma sellele väitele vastu vaielda. Kõik poliitikud seda kindlasti ei ole, samamoodi nagu kõik venelased ei ole Eesti-vaenulikud, kõik ajakirjanikud ei ole kirjaoskamatud ning kõik naised ei saa vähem palka kui sama tööd tegev mees.

Kuid poliitikutel on oma keel ja omad meetodid, mida tuleks tunda ja millega arvestada, selle asemel et kogu poliitilise süsteemi usaldusväärsuses kahtlema lüüa ning lõpuks heituda. Tänapäeva maailmas on palju nähtusi, mis nõuab sisuliselt omaette kirja- või õigemini lugemisoskust: meedia, reklaamid, seadused jne. Poliitik ning tema poliitiline keel on üks ja olulisimaid neist nähtustest. Sest te võite ju küll uskuda, et pea liiva alla peitmine aitab, kuid tegelikult kindlustate te poliitikale ning valimistele täiesti selga pöörates vaid selle, et asjad lähevad ainult hullemaks.

Lõpetuseks tahaksin ma siinkohal juhtida tähelepanu sellele, mida ütles Delfile antud intervjuus pikaajalise demokraatia traditsiooniga Soome riigi suursaadik Aleksi Härkönen. Küsimusele "Kas Eesti on oma kodanikke halvasti kohelnud?" vastas Härkönen:
„Sellele küsimusele peavad eestlased ise vastama. /-/ on selge, et see on üks märtsikuiste valimiste kesksetest teemadest. Eesti kodanikud võivad seal oma seisukoha võtta ja olukorda mõjutada.“

Mitte eriti tark peaminister ehk puhas kuld

2011-01-23T21:14:00.002+02:00

Elas kord peaminister, kes polnud eriti tark. Kui ta kõnesid pidas, et inimestele öelda, mis neil teha tuleb, ütlesid kõik "Oh ei! See on lollus!" või "Kui rumal!" või lihtsalt "Päh!"
Ühel päeval ütles peaministri naine: "Kui sa ainult kõnesid ei peaks, mu kallis, arvaksid inimesed, et sa oled tark."
"Aga ma o l e n g i tark," vastas peaminister.
Naine tegi, nagu ei kuuleks.

Donald Bisset, "Kõnelused tiigriga ja teisi jutte"

Meediakommentaar: Afganistanis tuleb ära käia

2011-01-22T16:35:00.004+02:00

Vikerraadio eetris 17. jaanuaril 2011

Tere head kuulajad! Kõigepealt vabandan, et ei õnnestunud läinud nädalal teie kõrvu, mõtteisse ja ehk ka hinge pugeda. Olin nädal tagasi nimelt seal, kuhu veel 25 aastat tagasi Eestist ainult sunniviisiliselt satuti - riigis, mille nime minusugused toona ajateenistusikka teel olnud noored mehed ärevuse ja hirmuga nimetasid, riigis, kuhu mindi läbi karmi väljaõppe ja kust tuldi teinekord tagasi tsingist kirstus. Olin Afgnistanis.

Paljud küsisid enne reisi mitmeid küsimusi a la kas sa kardad ja kas sul isana kahju ei ole minna ja miks sa ikkagi sinna lähed. Kartmiseks otseselt põhjust ei leidnud, sest Afganistan pole totaalsõda käiv riik, kuid kohatist kõhedust tundsin ikka, sest tegemist pole mingi kuurortiga. Isa rolli olen ma aga oma elus pidanud varemgi ajakirjaniku rollist lahku seadma, ning sellega on vist ka lapsed juba tänaseks harjunud. Isa on ju võtnud kätte ja ajakirjanduse nimel hüpanud täie hoo peal välja täiesti korras lennukist, kadunud mitmeks nädalaks Soome metsa kevadhangede vahele sõjaväe väliõppustele, jooksnud öö läbi metsas orienteerumise teatevõistlustel või jahtinud Brüsseli koridorides kõrgete eurohärrade kommentaari.

Kõige enam sisekaemust nõudis seega küsimus “miks sa sinna ikkagi lähed”.

Afganistan on olnud lõviosa lääne ajakirjanike jaoks kogu sealse vägivalla ja erinevate sõdade või sõjaliste režiimide aja - ehk siis sisuliselt viimased 30 aastat - kas tume ja tundmatu maa või siis viimasel ajal osa rahvusvahelisest telepildist, teatud virtuaaltegelikkusest. Lääneriikide 1980. aastate telepilt kujutas Afganistani harva ja siis ka juubeldasid mõnes mäestikus habemesse kasvanud mehed, kellel oli õnnestunud ameerika päritolu Stingeriga Nõukogude vägede helikopter või lennuk alla tulistada. Sel sajandil on Afganistani kajastus palju rikkalikum: telekanalid, suurte rahvusvaheliste ajalehtede sõjakorrespondendid, blogid ja sotsiaalvõrgustikud... kõikjalt tilgub informatsiooni selle kohta, mis tolles müstilises mägiriigis tegelikult toimub.

Informatsiooni häda on selles, et see on nii killustatud kui kallutatud. Ehe afganistanlane aga blogi või Facebooki ei pea ning isegi kui peab, on tegemist darikeelse versiooniga, mida siinne inimene ei mõista.

Suurim häda Afganistanist tuleva informatsiooniga on aga see, et see jääb kaugeks ja külmaks. Telepiltide ja interneti virtuaalmaailm ei suuda iial teenida kõiki vajalikke meeli - need ei suuda iial edastada Kabuli tänavatel õhtuti levivad vingu, mida tekitavad sooja saamiseks kõike kättesaadavat neelavad kolded; need ei too meile koju kätte tolmu maitset ja väikeste kivikeste pekslemist näos, kui raske transpordikopter maandudes sellise õhuvoolu tekitab, et see ähvardab nõrgema inimese jalust maha lüüa; need ei vahenda Helmandi maakonna jaanuarikuist päikest, mis põletab nina punaseks, kuid peidab enda selja taga kohe pimeduse saabudes kohale hiilivat lõikavat külmust; ning kindlasti ei vahenda telepilt ja blogisissekanded vere ja väljaheidete lõhna, mis levib kohas, kus enesetaputerrorist end koos bussitäie inimestega õhkinud on.

See oli põhjus, miks ma Afganistani läksin. Kas ma tulin sealt targemana tagasi? Kindlasti mitte.

Pigem sai reisi jooksul mitmel korral korratud lauset, mille kohaselt nädal aega Afganistanis viibinult kirjutad artikli, kuu aja pärast raamatu, aga pärast viit aastat tunned, et ei suuda midagi kirjutada. See kõigi kriisipiirkondade kohta käiv lause täitub Afganistanis aga eriti kiiresti - juba nädal aega sellel karmil maal, kus tundub valitsevat igavene aprill nii kliima kui ninapidi veetud saamise võimaluste poolest, õpetab, et see, mida sa oled kujutanud ette end teadvat või lahendused, mida oled kujutanud ette olemas olevat, kaovad nagu vits vette.

Aga ometi tasub seal käimine ära. Sest uskuge või mitte, pärast Afganistanist tagasitulekut tundub jutt puhastamata kõnniteedest või lasteaedadesse viidavast wc-paberist üsna marginaalse probleemina.

Eetrijärgne täiendus:

Kommentaarile järgnes väike jutuajamine Afganistani teemal saatejuhtidega, mida saab raalida siit, ajaliselt kohast umbes 33.30: http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1486351

Meediakommentaar: Ilves ja Halonen ehk KUIDAS või MILLIST riiki valitseda?

2011-01-03T14:33:00.003+02:00

Vikerraadio eetris 3. jaanuaril 2011

Head uut aastat, head kuulajad! Nii on sündinud, et täna, Issanda aastal 2011, on meile uus raha antud, mis meile mitte kohe purdumägesid ja piimajõgesid ei pea tooma, aga mis meie elu siiski pikema aja pääle helgemaks muutma peaks. Teie ei pea mitte muretsema nende pisukeste arvude pärast teie pangakontodel, sest pisemaks on muutunud ka need hinnad, mida käsitööliste ja kaupmeeste tsunft teilt oma ärides küsib. Küll aga tasub neil igaks juhuks silm peal hoida, et mõni nende hulgast liigses saamahimus hindasid liig kõrgele ei upita, et teid uue raha vääringuga segadusse ajada ja rohkem kasu oma kaukasse ajada, kui see tervislik on.

Euro on siis tulnud ning rahu valitseb maa peal ning pole sündinud ei mässu ega muid rahutusi, kuigi nii suurt hulka raha pole Eesti riigi mail ealeski veetud. Head plaanid ja täies relvis korravalvurid olla taganud, et kõrilõikajad ja kurikaelad oma pikkade näppudega kätt ei krooni ega euro kallale ole saanud sirutada ja nii meie vähesed säästud ikka kenasti pangamajades alles on.

Eurojutu lõpetuseks tahtsin ma aga ette lugeda paar õpetlikku luulerida, mis uue aasta tulemise ööl justkui iseenesest sündisid. Need peaks aitama meeles pidada, et olgu rahal mis tahes nimi ning olgu seda arvuliselt palju või vähe, kõige väärtus siin elus sünnib siiski meist endist:

kuningas võib olla
ka kroonita
aga null korda null
on null
igal ajal

***

Uus aasta tuli ja nagu siinmail kombeks, tegid oma suu lahti ka need, kes meie mail oma staatuse poolest kuningatele ja kuningannadele kõige lähedamal on. Presidendid. Pidasid kõne nii Eestis kui lähimas euronaabris Soomes, üks siinse kombe järgi pisut enne südaööd, teine sealse tava kohaselt uue aasta esimese päeva keskpäeval.

Sealne komme on parem, kipun mina arvama. Kui sa ikka seisad keset rahvahulka Teatri väljakul, poeg kukil, või istud elutoas süldi- ning vahuveinilaudade taga, ei jõua presidendi sõnad sulle ei füüsiliselt ega vaimselt kohale, mistõttu vaeseke teeb vana-aastaõhtu viimastel minutitel telepildis üsnagi tühja tööd. Eriti, kui juhtub nii, nagu juhtus - ehk siis Solarise keskuse katuse ilutulistajate värisevad käed juhtusid mingist nöörist liig vara rebima ning presidendi sõnad uppusid lisaks kehvale helile ja rahvahulga huugamisele ka rakettide paugatustesse.

Meie president tegi seekord lühidalt, Soome oma pikemalt. Lühidalt rääkimine viib tihti ka üldiselt rääkimiseni, kuid seekord torkas silma, et kui pikemasse juttu liiga palju teemasid sisse toppida, jääb igaüks neist ka eraldi vaadates üsna õhukeseks. Iseasi, kui palju tummist sõnumit rahvas presidendi käest uue aasta alguse puhul ootabki, aga midagi ju võiks.

Kui panna president Ilvese ja president Haloneni kõned kohakuti, näeb, et mõlemas märgiti ära, kuhu konkreetne ühiskond 2010. aastaga jõudnud. Ilves nägi kriisist välja tulnud Eestit, kus siiski ka neid, keda alanud tõus pole suutnud kaasa haarata. Halonen nägi murenevat heaoluühiskonda, mida juba eelmisest, varsti 20 aasta taha jäävast kriisist alates on vaikselt aga kindlalt lõhutud. Ilves nägi rahval kohustust end harida ning otsida uusi võimalusi ka sealt, kus neid seni näha pole osatud. Halonen nägi ohtu, et Põhjamaise ühiskonna alustasa, võrdõiguslikkus, ei ole enam see, mis ta varem on olnud.

Kostab siis nii, et meie, kaks väikest soome-ugri riiki siin Euroopa põhjaservas, oleme teineteise poole teel. Eesti liigub Soome suunas, saamata kunagi põhjamaiseks üliheaoluriigiks. Soome liigub meie poole, vajumata kunagi postnõukogudelikuks idaeuroopaks.

Üks oluline vahe aga kahe presidendi sõnumis siiski oli.

Mõlemad tuletasid oma rahvale meelde, et kevadel on valimised. See, mida valimistega seoses rõhutati, polnud aga sama.

President Ilves kutsus rahvast üles kohut mõistma, andma oma hinnangut erinevate erakondade erakondlikule tegevusele. Andma mõista, millist poliitilist süsteemi Eestil tulevikus vaja on.

Halonen rääkis aga heaoluühiskonna, võrdõiguslikkuse ja sallivuse tulevikust. Rääkis sellest, kuidas nõrgemad vajavad endiselt tugevamate tuge ning kuidas kaitsetuid ei saa huntidele visata.

Eesti president tegi selgeks, et valimistel on vaja vastata küsimusele, KUIDAS riiki tulevikus valitsetakse. Soome president ütles oma kõnes, et valimised tähendavad rahva õigust otsustada, MILLIST riiki tulevikus valitsetakse. Ja neil esmapilgul lähestikku seisvatel sõnadel on, head kuulajad, tohutu vahe!

Meediakommentaar: Meedia-aasta 2010 ehk jälle Savisaar, Monica ja Scarlet käevangus

2010-12-27T16:46:00.004+02:00

Vikerraadio eetris 27. detsembril 2010

Tere, head kuulajad. Võrdselt kõigile:

nii teile, kes te Tallinna südalinnas hommikul muretult astusite kojamehe poolt enne päikesetõusu puhtaks visatud, toksitud ning pühitud trepiastmetele;

kui teile, kes te kuulate Vikerraadiot mõnes Lõuna-Eesti kuplitevahelises maalilises õuekeses, kuhu tuulest toodud Scarlet jõulude käigus terve pooleteise tavatalve jagu lund poetas, mille tõttu te peate oma tööandjale teeseldud kahetsusega maitsestatud kojujäämissõnumi saatma;

kui ka teile, kes te kirute maapõhja selle kinnisvaraportaali piltide maalilise vaate, mille põhjal te ostsite selle maja poolesaja kilomeetri kaugusel lähimast asustatud punktist, seal kõige kaugemas neemetipus, kus suvel lained ah-nii-romantiliselt randa kohisesid, aga kuhu täna ei tule ükski sahk isegi siis, kui endise kolhoosi sealauda esine on puhtaks lükatud.

Kuna tegemist on aasta viimase meediakommentaariga, siis pakuksin teile seekord väikse tagasivaatliku ülevaate sellele, milline oli Eesti ja maailma meedia läbi siinsete igaesmaspäevaste meediakommentaaride.

Aasta algas skandaalide tähe all ja nagu ka aasta viimasteks jäänud skandaali puhul, oli ka see otsapidi seotud Keskerakonna, õigemini selle esimehe Edgar Svisaarega. Mikko Fritze, kultuuripealinnaks saamise projekti suure hurraaga Eestisse kutsutud välisspetsialist, sattus lumises Tallinnas sisepoliitilise võitluse keskmesse, kuna polnud osanud lömitada korralikult ei valitsuse ega pealinnapea ees. 11. jaanuariks oli meediasse lekitatud varem konfidentsiaalseks nimetatud Fritze palganumber, mis siis nädalate kaupa üldsusel hambus püsis. Nagu me teame, aasta teiseks pooleks oligi Fritze oma kohalt läinud.

Jaanuari lõpus esines konverentsil “Meedia ja masu” oma paljutsiteeritud kõnega president Toomas Hendrik Ilves, pannes küsimusega “Kes valvab valvureid?” ilmselt aluse sellele, et aasta lõpus sai ta endale külge ajalehtede liidu poolt teatavaks tehtava pressivaenlase tiitli. Tegemist oli ausa ja valusa tekstiga ajakirjanduse kvaliteedist ning see, et ajalehtede liidu otsustajad tollest tekstist õppust ei püüdnud võtta, pole eriti stiilne.

Veebruari viimaseid päevi iseloomustas terve maailma ajaloos Tšiili maavärin, mille tagajärgede selgumisele ning likvideerimisele võis suurtel rahvusvahelistel telekanalitel sisuliselt iga minut kaasa elada. Näha oli ka, kuhu tüürib tuleviku televisioon: peamine pole ülikvaliteetne, steriilne pilt, vaid võimalikult kiire, kohapealne informatsioon ning ehe emotsioon. Kui vaja, tehakse teleintervjuusid Skype vahendusel ning kui sissetuleva kõne graafilised nupud vahepeal terve ekraani täidavad, pole sellestki lugu - vajutame kinni ja läheme jutuga edasi.

Märtsi teises pooles murdis ajakirjandusse jõuliselt niinimetatud allikakaitse seaduse teema. Toona oli seaduseelnõus veel sees võimalus sundida ajakirjanikke paljastama oma allikaid ka ametisaladuse rikkumise ning teiste lekitamiste puhul - see väljavaade hirmutas aga neid väheseid uuriva ajakirjandusega tegelevaid ajakirjanikke, kes Eestisse järele on jäänud. Protestilaine oli nii võimas, et seaduse viimasest, aasta lõpus vastu võetud versioonist jäid niinimetatud teise astme kuriteod allikakaitse murdmist õigustavate kuritegudena välja.

Kohe otsa järgnes debatt NO99 teatri hiigelprojekt Ühtse Eesti suurkogu teemal. Mida see grandioosne ettevõtmine endast kujutab, selle üle vaieldi kuude kaupa - kes see on teater või poliitika, kas see on poliitikaks pürgiv teater või poliitikat teatrina näidata püüdev suurvorm. Lugematul hulgal nii eetriminuteid kui veerumillimeetreid said kõikvõimalikud politoloogid, suhtekorraldajad, poliit- ja muidusebijad. Lõpptulemus - uut erakonda ei sündinud, osa ennustajatest oli pettunud, poliitikud aga salamahti õnnelikud - Tarandi tegemine jäi tegemata.

Aprill tõi Eestile Rimi lihaskandaali - näite sellest, kuidas avalikkuse surve on isegi Eestis võimeline vereimejast kapitalistilegi päitsed pähe panema - vähemalt siis, kui kapitalist on välismaist päritolu ning tal Eestis kahjurõõmsaid konkurente on. Rimi tahtis Eesti tootjaid sundima oma liha eest madalamat hinda aksepteerima ning kui nii ei juhtunud, viskas Eesti liha oma kaubahallidest välja. Lõpuks aga jäi kaotajaks Rimi ise - Eesti liha võeti müüki tagasi, Rimi aga on sunnitud tänaseni odavmüüke korraldama, et mõlgitud maine õgvendatud saaks.

Mais läks ilm soojaks koos debatiga Voldemar Kuslapi käitumise teemal. Rullnokkadest ilmselgelt kõrini saanud üldsus oli valmis üksmeelselt õigeks mõistma vanameistri, kes naaberkorteris pidutsenud noori korrale kutsuma minnes tõmbas ukse vahele ühe noormehe sõrme, millest tükike sinna ka jäi. Estonia teater korraldas korjanduse Kuslapi kohtukulude ning trahvi katmiseks, üldsuse reaktsioon aga andis mõista, et jõmlus läbi ei lähe. Tõsi, kokkupõrke teist osapoolt, noori, rünnati sama rullnoklike vahenditega, mida neile ette heideti.

Juuni tõi iga jalgpalli ilu hindava inimlapse unelma - MM-finaalturniiri koos jalgalli jahedamalt suhtuvate inimeste ohkimise ja ähkimisega. Ähkimiseks oli ka muid põhjusi, kui elukaaslaste kadumine finaalturniiri ajaks kõigist võimalikest argifunktsioonidest - juunis algas nimelt üks Eesti ajaloo kõige hullematest kuumalainetest.

Juuli keskpaik tõi endaga lõpliku eurootsuse, mida niinimetatud ametlik Eesti oli kaua oodanud. Spekulatsioonid krooni võimaliku devalveerimise teemal kadusid: Brüsselis kogunenud euromaade rahandusministrid leppisid Eesti üleminekukursiks aastaid kehtinud 15,6466. Euroskeptikuid see ei seganud: uudistevaesel suveajal said eriti online-ajakirjanduses ebaproportsionaalselt palju sõna need, kes nõudsid eurole üleminekust taganemist ning ennustasid kogu eurotsooni hukku.

August käivitas korraks aastaid tagasi alanud ning tänaseks üsna sügavale kaevikusõjaks taandunud debati homode õiguste ning homoabielude teemal. Küll aga kadus see suvine mõõduvõtmine kiiresti pildilt (heh, mis sobilik sõnavalik antud kontekstis!), kui ajakirjanduses ilmus riburada pidi üks pildiseeria, mis Eesti välisministeeriumit kindlasti õnnelikuks ei teinud. Piltidel pidutses hilisesse keskikka jõudnud Eesti asjur Valgevenes Harri Lahtein koos rea noorte tüdrukutega, keda ta ka üsna familiaarsel kombel näppis. Tõenäoliselt oli tegemist Valgevene eriteenistuse KGB “lahkumiskingitusega”, kuid fakt on see, et kingitus ei oleks teoks saanud, kui Lahtein ise ei oleks sellele aktiivselt kaasa aidanud.

September osutus üle pika aja veriseks: Tartumaal saatis paadunud kurjategija kaks vanamemme teise ilma. Kui mõrtsukas aga osutus peale kõige muu ka Eesti mustlaseks, vallandus ajakirjanduses sisemine debatt selle üle, kas ja kui palju peaks kurjategija rahvuslikku päritolu ajakirjanduses esile tooma.

Oktoober tuli sel aastal teisiti. Varem Eesti ajakirjanduses ainult kiidusõnadega pärjatud Sofi Oksanen ja tema romaan “Puhastus” sattusid ootamatusse puhastustulle, kui Piret Tali avaldas Eesti Päevalehes artikli, kus ta heitis “Puhastusele” muu hulgas ette, et romaani tõttu tuleb Eesti naisel “tunda end Soome laevadel ja hotellide ööklubides Ida-Euroopa litsina, keda iga õige jommis mees võib tissist näpistada või kelle meessaatjale temaga magamise eest raha pakkuda.” Siis korraga “prahvatas vimm, mis kogunend salaja” ja Oksanen jäi hambusse ka mõnele teisele Eesti autorile, keda Finlandia, Põhjamaade nõukogu preemia või prantslaste Le Prix du Roman Fnac’iga tunnustatud ei ole: näiteks Rein Veidemannile ja Jaan Kaplinskile. Oksaneni edu see ei ole tänini seganud.

November tõi kaasa TV3 otse-eetris sõimusõnu röökiva Peeter Oja, kes saates “Kolmeraudne” sõimas valitult Õhtulehe peatoimetajat, kuna tolle juhitavas ajalehes avaldatakse juba mitmendat aastat soomlase Sami Lotila kolumne, kus eestlasi kujutatakse üldiselt täielike metslastena, kellele on külge poogitud ka kilplaste ning muude ala-arenenud inimtõugude “parimaid” omadusi. Üldsus reageeris, nagu Kuslapigi puhul - Oja roppused kiideti heaks, sest Lotilasse suhtuti nagu rullnokkadesse, kelle ülbusest kõigil kõrini on.

Ning detsemberis saabus taas kord Edgar Savisaar, Monika ja Scarlet käevangus. Muu hulgas Edgargate’i, Savilekke, idarahaskandaali ja kirikuskandaali nime saanud poliitilist madinat pole tarvis väga põhjalikult kommenteerida, sest me mitte ainult ei mäleta seda värskelt, vaid suisa elame selle sees. Selge on hetkel see, et uus aasta ei saabu siiski poliitilises mõttes ilma Edgar Savisaareta, sestap kuuleme temast kindlasti ka siis, kui Eestis kehtib maksevahendina juba euro. See tähendab pisut enam kui nelja päeva pärast.

Head uut aastat - ja kuulmiseni!

Meediakommentaar: Mis on Savilekke puhul oluline?

2010-12-20T13:17:00.010+02:00

Vikerraadio eetris 20. detsembril 2010

Elu välja ei mõtle, ütleb rahvatarkus ja õigus ka. Läinud nädal tõi enesega nii Eestis kui Euroopas kaasa selliseid meediauudiseid, et kui keegi esitaks mõnele parema tasemega romaanivõistlusele vastava süžeega käsikirja, saaks ta tunda kriitikute turmtuld. Ebausutav faabula, liialdatud süžee ning moonutatud tegelaskujud. Aga ei - tegelikkus kannatab kõike.

Kuumade meediasündmuste ühisnimetaja võiks olla “leke”. [Londonis vabastati trellide tagant maailma esilekitaja tiitlite pretendeeriv Julian Assange, kellele ei olnud eriti meeltmööda teda puudutavate Rootsi uurimismaterjalide lekkimine briti ajalehele The Guardian -eetrijärgne kommentaar]

Eestis lekkisid Postimehe vahendusel põhiväited kaitsepolitsei koostatud, väidetavalt ainult presidendile, peaministrile ja siseministrile mõeldud ettekandest, mis esimese selleteemalise uudise sõnavalikute kohaselt oleks justkui olnud dokument, aga hilisema info kohaselt pigem ikka suuline ettekanne.

On oluline mõista, et sisu seisukohalt pole sellel vahet, mis vormis ettekanne esitatud oli - kui just Postimeest osava infomanöövriga ninapidi ei veetud ning uudised kapo ettekandest igas aspektis tõele vastavad, on tegemist korraliku uudispommiga: Eesti kaitsepolitsei peab riigi kõrgeimale juhtkonnale esitatud ettekandes Keskerakonna esimeest Edgar Savisaart Venemaa mõjuagendiks ning ohuks riigi julgeolekule, kuna too on küsinud Venemaal miljoneid kroone nii õigeusu kiriku ehitamiseks Lasnamäele ning võimalik, et ka otseseks valimiskampaaniaks.

Kusjuures eriti oluline on mõista, et juba ainuüksi Vene raha küsimine kiriku jaoks ei ole ainult kultuuri-, vaid ka sisepoliitiline samm, sest õigeusu kiriku rajamine Lasnamäele on Keskerakonna jaoks alati olnud peale kõige muu ka mainekujunduslik ehk seega ka valimiskampaaniasse kuuluv projekt. Kui aga raha küsiti ka otse kampaaniakuludeks, on tegemist veel tõsisema teoga.

Kujutage ette, kui Rootsi juhtiv sotsiaaldemokraat käiks USAs mõne kiriku rajamiseks dollareid küsimas ning annaks sealhulgas ka mõista, et kavatseb nende dollarite abiga ka Rootsis oma poliitilist mõjuvõimu suurendada. Või Suurbritannia opositsiooniliider põrutaks Iraani, et mošee rajamiseks riaale kaubelda ning samal ajal mõista anda, et neid riaale võiks ikka kamaluga panna, sest valimised on kallis lõbu ja võlad on kaelas.

Tasuta lõunaid ei ole olemas ning raha küsimine kellelt iganes loob raha andja ning saaja vahele paratamatult seose, mis pole poliitikas muidugi otseselt võrreldav Harry Potterist tuttava murdumatu tõotusega (mille murdmine lõpeb surmaga), kuid mis loob õigustatud kahtluse, et mõnest välisriigist saadud rahaga oma poliitilist mõjuvõimu kasvatanud isik võib seda mõjuvõimu tulevikus tolle riigi heaks ka ära kasutada.

Niisiis, kui info tõele vastab, on nii Edgar Savisaare kui tema erakonna suhtes esitatud tõsine süüdistus ning on loomulik, et Savisaare huvides on tähelepanu kõrvalejuhtimine põhiküsimustelt - kui palju raha küsiti ja saadi ning mida selle eest lubati.

Iga kord, kui ajakirjanduses tõstatub kas Postimehe pommuudisest kibestunud konkurentide või osavate poliitmahhinaatorite käe läbi küsimus ettekande vormist, riigisaladusest ning lekke võimalikest poliitilistest motiividest, on tegemist pikantsete ja põnevate detailidega, kuid ometi just nimelt detailidega, mis juhivad tähelepanu kõrvale põhiliselt ning mille ümber arutamist tervitatakse Savisaare leeris seega kas just šampuste paukudes, kuid valjude rõõmuhõisetega ometi.

Üks oluline probleem kogu Savisaare ümber puhkenud skandaali puhul siiski on. Kaitsepolitsei tegevus ning eriti selle poolt esitatavate ettekannete sisu on juba olemuslikult salajane, rääkimata siis konkreetset salastatuse klassfikatsiooni kandvatest dokumentidest. Seega on isegi Postimehel, rääkimata kaitsepolitseist, raske oma väiteid tõestada. Ja siinkohal on tõesti kehvasti, kui kogu laviini alguses olnud ettekanne on tõesti olnud suuline, mitte kirjalik.

Ajakirjanduslikus plaanis on just nimel kirjalik dokument olnud siiski ajalooliselt see, mille abil ajakirjanikud ka kõige kõmulisemate väidete paikapidavust on tõestanud. Kui oleks olemas koopia kaitsepolitsei ettekandest [ja selle võimalikest lisadest! -RK], olgu see siis Postimehe seifis või mõnes Rootsi pommivarjendis, oleks asi selge. Kui seda ei ole, on asi nadim, kuid rõhutatagu, et tingimata mitte vähem tõesem. Siis oleneb kõik Postimehe allikast.

Kokkuvõtteks ongi hea pöörata tähelepanu värskele muudatusele Soome ajakirjanike eetikakoodeksis. Muudatuste eesmärk on sealse Avaliku Sõna Nõukogu sõnul muuta ajakirjanduslik protsess varasemast läbipaistvamaks. Üks uus lause oleks aga nagu Eesti sündmusi ette aimates kirjutatud:

“Kui ühiskondlikult olulise informatsiooni avaldamine toob kellegi jaoks kaasa tugevalt negatiivse avaliku kuvandi, tuleb lugejale seletada, kuidas informatsiooni allikate usaldusväärsus on kindlustatud.”